Liblikas

by Andrus Kivirähk

Neiud, kes olid vette kümblema roninud, kiljatasid möldrit nähes, nagu hüüab marjavõrku kinni jäänud lind, ja haaranud oma sulerüüd, kadusid neid selga tõmmates öötaevasse. Ainult üks värisev, ihualasti neiuke jäi jõekaldale maha, sest tema kasukas oli möldri käes.
Nüüd läks lugu edasi nagu muinasjutus ikka, ja ma ei oska siiani arvata, kas kõik ikka tõesti oli nii, nagu Erika seda mulle oma haigevoodil jutustas, või läks tema palavikust küpsenud ajus segamini mõni loetud või vanaema käest kuuldud ennemuistne jutt ning tõsielu.

Genres: Fiction

150 pages, Paperback

First published January 1, 1999

About the author

Andrus Kivirähk is an Estonian journalist, playwright and novelist. His writing style can be called self-mocking and sarcastic with dark humour. His best known work "Rehepapp ehk November", a.k.a. "Rehepapp", has been translated to Finnish and Norwegian. "Mees, kes teadis ussisõnu", a bestseller in Estonia, so popular that a board-game was based on it, has been translated to English as "The Man Who Spoke Snakish". These books, as well as his other historical-themed works such as "Ivan Orava mälestused" and "Kalevipoeg" resonated strongly with contemporary Estonian society.

Kivirähk is also the author of the children's book "Leiutajateküla Lotte" and its sequels, and wrote the screenplay for the cartoon based on it.

Andrus Kivirähk works as a journalist, and is married with 3 children.

Reviews

[Carlo Hublet · Rating 5 out of 5]

Kivirähk n'atteint pas encore, dans ce premier court roman, la fabuleuse dimension de la démesure épique de son "homme qui savait la langue des serpents", mais son imagination à la fois drôle, féérique et dramatique est déjà bien vigoureuse.
La vie d'une troupe de théâtre, du théâtre-bâtiment aussi, qu'elle a érigé, une troupe loufoque, bruyante, éclusant l'alcool sans occasion, mais aussi des personnages raffinés, sensibles, délicats et fragiles autant que courageux.
En filigrane: l'Estonie, son histoire politique, ce petit pays sans cesse dévoré par l'ogre russe, tsariste-impérialiste, soviétique soi-disant communiste ou aujourd'hui capitaliste outrancier vérifiant la qualité de son armement sur un autre voisin, point commun: détruire ses petits voisins, pour agrandir son territoire d'un 10e de fuseau horaire, lui qui s'étend déjà sur 11? Le chien gris: symbôle de cet éternel agresseur? Il rôdera de bout en bout dans les parages du théâtre, bavant de rage, tuant avec avidité et joie malsaine, devant l'idéal de ces théâtreux: la liberté.

[Indrek Koff · Rating 4 out of 5]

Seisab oma karges nukruses autori muust kirjatööst selgelt eraldi, mu meelest Kiviräha Andruse parim raamat.

[Oskar · Rating 5 out of 5]

Esimest korda lugesin Kiviräha romaani "Liblikas" umbes kümnend tagasi. Ilmselt olin just lõpetanud "Mees, kes teadis ussisõnu" lugemise ning Kivirähast, kui kirjanikust, tõelises vaimustuses. Mäletan, et nautisin "Liblikas" leiduvaid muinasjutulisi motiive (libahundiks käimine, krati vallaslaps, hall koer Surma kehastajana) ning võtsin seda, kui "Rehepapist" tuttavaks saanud võlumaailma ühte osa. Keskkond, inimesed ja ajastu, kuhu kirjanik oma võlumaailma oli paigutanud jäid mulle tookord veel kaugeks. Muidugi ma teadsin, et Paul Pinna oli näitleja (meil on ju suure rahvakunstniku auks isegi tema nimeline tänav ja bussipeatus Lasnamäel) ning Estonia teater on kesklinnas asuv suur kollane maja. Kuid ma poleks toona osanud uneski näha, et mulle Altermann, Jungholz, Villmer või Sällik nõnda lähedasteks saavad ning mulle langeb osaks õnn töötada selles suures kollases majas.

Meil on ilmunud mitmeid kultusromaani staatuse omandanud teoseid teatrist, näitlejatest ja teatritegemisest (Mihkel Mutt "Hiired tuules", Mati Unt "Via regia"). Kõik need tekstid on proovinud vastata küsimusele: "Mis muudab teatrilava meile nõnda kutsuvaks ja müstiliseks?". Olenemata sellest, kas sa seisad laval või istud saalis. Vaesed hinged kaotavad end sellesse võlumaailma jäägitult. Nad muutuvad kiiresti sõltlasteks, kes vajavad kindla aja tagant uut annust Shakespeare'i, Kõivu või Stoppardit. Vanasti jäeti meile võimalus suve jooksul proovida ennast sellest haigusest terveks ravida ja sügise saabudes normaalse kodanikuna õhtuti peale tööd koju minna. Muidugi võõrutuskuur aitas vaid väheseid ja enamik sõltlasi olid juba oktoobri keskpaigaks pimenevas saalis eesriide tõusu ootamas. Kuid nüüdseks on diilerid mõistnud, et ka suvel on võimalik oma klientuuri kasvatada ning enam pole kellelgi pääsu.

Eespool tõstatatud igipõlisele küsimusele otsib oma romaanis vastust ka Kivirähk ning tema vastusevariant kõlab läbi halli koera lausutud sõnade:

"Selles majas pole mind austatud, selles majas rikutakse reegleid ja pannakse naeruks pühasid seaduseid. Ainult siin majas on võimalik, et surnu tõuseb peale eesriide langemist taas püsti, peseb grimmi näolt ja elab edasi! Te kägistate, mürgitate, pussitate ja tulistate, kuid teete kõike mängult, aga surm pole asi, millega mängida! Kes kord on kukkunud, kuulub mulle, tal pole enam tagasiteed. Aga siin - kui ammu suri Napoleon, aga Pinna ajab taas selga tema kostüümi ja teeb naeruks minu arvepidamise! Lisaks sellele loote te inimesi, keda pole üldse kunagi elanud ja kellel pole ette nähtud sündida, te elate korraga mitut elu, ehkki elusid on maailmas isegi liiga palju, ja kogu mu jõud kulub sellele, et kärpida, vähendada ja kokku suruda... Ja seal tulete teie, kannate igal õhtul ise nime, surete, kui tahate, ärkate ellu, kui meeldib, ega austa mingeid seadusi. Ma jälestan teid. Ühest elust on teile vähe - ehkki minu arvates on sedagi liiga palju - ja te elate mitmekordselt!"

Inimkond on juba aastasadu otsinud võimalusi erinevaid loodusseadusi eirata ning teater on selleks üks parimaid vahendeid. Teatrilava pole ju muud kui ajamasin, nooruse eliksiir ja igavese elu allikas üheskoos. Kui sulle antaks võimalus istuda näiteks paar tundi Pätsiga koos Centumi klubis või viibida koos Aida ja Radamesega muistses Teebas, kas sa tõesti jätaksid sellise võimaluse kasutamata? Mina ei suutnud ja olen juba aastaid lootusetu teatrisõltlane, kes vajab oma iganädalast doosi. Vajadusel lähen oma diilerit kasvõi Soontagana linnamäelt ja Kodru rabast otsima. Minusugust küürakat parandab veel ainult haud!

PS: Ka romaanis kujutatud halli koeraga olen ma kohtunud. Tulime Ullaga ühel talveõhtul Sadamateatrist mööda Soola tänavat kesklinna poole ja too hall koer jälitas meid tükk maad. Ulla muidugi naeris minu hirmu, aga mina teadsin kes too elajas on. Eks ta minu Estoniast kaasa toodud lõhna seal Tartu öös tundis ja mõtles, et olen talle seal võõras linnas kerge saak. Suutsin paari osava jänesehaagiga koera siiski Pargi tänava kandis maha raputada ja kiiresti Karlova poole putkata. Viimased aastad pole ta mulle enam silma hakanud. Eks Estonia lõhn ole mu küljest vaikselt ka maha kulunud.


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Sash · Rating 4 out of 5]

Müstiline ja maagiline “Liblikas”
On hästi teada, et meie armastatud esikirjanikul on kaks suurt kirge: biograafiad ja mütoloogia. Ühte- või teistpidi puudutab pea kõik tema sulest ilmuv neid kahte valda. “Liblikas” on need aga nii orgaaniliselt ühte põimunud, et arusaamine, kust läheb elu- või teatrilugu üle muinaslooks, on täiesti võimatu.
Estonia varalahkunud tantsijanna Erika Tetzky lugu, jutustatuna tema kolleegi ja abikaasa August Michelsoni suu läbi, on hingekriipivalt õrn ja samal ajal nii humoorikas, et paneb suure häälega naerma. Tegemist ei ole vaid Erika ja Augusti looga − liblikas on selles loos kujund, mis tähistab ka noort, äsjavalminud ja natuke pöörast teatrit. Eks ole ju iga teater oma trupi nägu. Need kaks liblikat, noored, veel ajatud ja õnnelikud, lendlevad ja laperdavad, ja neist leiab rasketel aegadel lootust ja lohutust kogu Eesti rahvas. Kuid hall koer ei kao kuhugi, luurab ümber liblikate ning ikka ja jälle langeb trupist keegi tema ohvriks. Ometi jätavad kõik, kes Estoniast lä'evad, endast midagi maha − majja ja kaaslastesse, nii et Estonia jääb püsima kõigest hoolimata.
Lõpetada tahaks Peeter Sauteri sõnadega: “Eks Kivirähki raamatud ole väga lahedad lugeda, aga mine sa võta kinni, millest nad õigupoolest on. On’s nad elust enesest, mis on tõsi igavest? Mina ei tea.”
Mina ka ei tea. Aga oi kui hea on lugeda!

[Andres "Ande" Jakovlev · Rating 5 out of 5]

Esimest korda lugesin "Liblika" läbi millalgi gümnaasiumis. Mäletan, et meeldis - aga mingit üüratut wow-efekti ei tekkinud.

Nüüdsel lugemisel aga... No ma ütleks, et see on üks parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen.

"Liblikas" on lugu Erika Tetzkyst, Estonia teatri tantsijast ja näitlejast. Aga ka (Estonia) teatrist endast, teisest estoonlastest ning üldisest enneseõjaaegsest (teatri)elust.

Mis mind aga raamatu juures eriti võlus, oli see, et Kivirähk oli suutnud sõnadesse panna midagi sõnulseletamatut - teatrimaagia, selle olemuse ja isegi päritolu.

Ja kuigi autor ütleb (läbi minategelase, August Michelsoni suu), et on lugejal silmad täis valetanud, siis mina usun küll, et kõik siin kirjutatu on tõsi. Imedesse ja maagiasse peab ju uskuma. Ja kui ajalugu kirjutatakse võitjate poolt, siis eks jää Kiviräha-taoliste ülesandeks tõde kuulutada.

Ma olen vaimustuses!

[Villem Vesingi · Rating 5 out of 5]

elu vahelduv ilu ja valu - liblikad ja hall koer

[Mari Sarv · Rating 5 out of 5]

Ooh, ma ei tea, kuidas ma ei teadnud selle raamatu olemasolust, aga väga väga ilus. Sai nutta ja sai naerda ;)

[Claudine · Rating 4 out of 5]

Comme toujours, Andrus Kivirähk entremele le réel, l'histoire, les contes et le merveilleux avec talent.
J'espère que ses autres œuvres seront traduites un jour car le lire est un vrai bonheur.

[Eloise Sunshine · Rating 4 out of 5]

Ma ei teadnud sellest raamatust enne lugemisprogrammi "Raamatuga kevadesse" mitte midagi. Polnud kuulnud, keegi polnud soovitanud. Aga Kivirähk on Kivirähk, selle nime peale võib kindel olla, et pettuda ei tule, niisiis osutus see listist kindlalt valituks.

Peamiselt soovisin ma kogu raamatu vältel (mis muide kulges tavapäraselt muhedalt ja ruttu), et teaksin rohkem Estonia 100-aasta tagusest ajast, tollasest koosseisust, ajaloost ja kõigest muust sinna kuuluvast. Peamiselt tulid mulle tuttavad ette aga vaid Paul Pinna ja Ants Lauter tänu nendenimelistele tänavatele Tallinnas.

Veel oleks tore olnud, kui raamatus oleks olnud ka mõned pildid tollest kambast, kellest jutt käis. Võib-olla uuemates väljaannetes on ka, aga mulle sattus 1999. a raamat, kus isegi kaanepilti enam polnud. See võib-olla sai ka põhjuseks, miks raamat pikalt öökapil oma järge ootas, kuidagi ei tulnud see õige tuhin peale.
Aga pildi tegelastest leidsin siit artiklist.
Ja nüüd on muidugi hinges kripeldamas, et peaks teisi sama ajastut käsitlevaid raamatuid ka lugema, et rohkem teada saada jutustuses mainitud tegelastest. Vähemasti Kivirähu kirjelduste järgi (olgu siis väljamõeldute või tegelikega) tundus neil sõjast ja muust melust hoolimata olevat väga äge olnud. Kindlasti oli see kordumatu aeg, mil pea igaüks võis saada näitlejaks (noh, mõned tüübid siiski mitte kunagi, ei tookord ega nüüd), aga peaaegu nagu American Dream. Tahad, natuke pingutad, eeldusi on, siis saad ka.

Küll aga leiab siit juba viiteid tulevase Rehepapi stiilile ning Ussisõnade müütidele, mis tekitas mõnusa äratundmise. Peab ikka kõik ülejäänud Kivirähud ka läbi lugema, mis veel ette võtmata.

***
Tundsin Erikas aga mõne aspekti poolest ära ennast. Loodan siiski, et hall koer mulle niipea järgi ei tule. Ei käi ma ka iganädalaselt end Estonias ümber kehastamas muidugi, lendlen niisama ringi õielt õiele...

"On selgemast selgem, mida Erika sellega mõtles, tema teadis, et liblikad ei ela kunagi kaua, sest muidu polekski nad liblikad, vaid mingid prussakad või mardikad, kes võivad tukkuda aastaid, poolelus-poolsurnuna, liigutades ainult aeg-ajalt tasakesi oma pikki tundlaid ja koibi."

[Kaarel Aadli · Rating 3 out of 5]

Siit kumab läbi algaja autori tunnetuslikkust ja katsetusi. Et on nagu Kivirähk ja ei ole ka. Et kohati nagu on haarav ja täitsa "see" ja kohati kaob mõttelõng kribu-krabu kõrvalise sisse ära ja tuleb lehekülge uuesti alustada. Aga sellegi poolest meeldis raamat täitsa parasjagu. Ja Kivirähki austajale on ta ikkagi kohustuslik.

[Tiina · Rating 4 out of 5]

Kivirähk ei kuulu mu lemmikkirjanike hulka ja arvatavasti ei oleks ma seda raamatut kättegi võtnud, kui see ei oleks "Raamatuga kevadesse" selle aasta lugemisprogrammis. See oli huvitav ja põnev, kuid tugevat emotsiooni ma sellest ei saanud. Sellegipoolest oli see meeldiv lugemiskogemus.

[Mag · Rating 2 out of 5]

Je ne sais pas trop quoi en penser. Après avoir lu "l'homme qui savait la langue des serpents" que j'avais adoré et lu d'une traite celui-ci ne m'a pas emballé et je me suis plus ennuyé qu'autre chose.

[Jane · Rating 3 out of 5]

Huvitav ja kohati päris paeluv lugu Estonia teatri algusaegadest. Samas ka pisut segane, aga lõpuks ikkagi pigem meeldiv lugemiskogemus.

[Karine DS · Rating 4 out of 5]

Je plonge à corps perdu dans ce texte d’un autre temps avec délice.
August Michelson raconte son enfance, ses débuts au théâtre qui ont comblé son père, sa dulcinée apparue tel un mouvement d’ailes de papillon, des bribes de ses souvenirs de vie, ses espoirs, le théâtre, l’Estonie.
 
Il dépeint l’existence sans saveur du quotidien de l’employé moyen, accompagné heureusement d’une joie simple, sous le joug russe. C’est une rencontre en 1906 qui bouleverse sa vie et ce jusqu’à sa mort. Il découvrira son véritable talent, celui d’une vie.
Le chemin conté ne suit pas forcément de chronologie directe ce qui est un point déroutant et agaçant par instant, mais comme cela est toujours décrit avec bienveillance je pardonne à l’auteur. Sa rencontre avec sa moitié pétille, Erika l’ensorcelle aux premières lueurs avec tendresse. Les souvenirs affluent avec générosité, ils sont porteurs de nostalgie et d’effluves d’amour inconditionnel.
 
La prose est douce, chaleureuse et mélancolique, très agréable à découvrir, savoureuse et délicate. L’auteur ajoute au récit un soupçon de surnaturel qui me fait rêver et méditer sur cette mort qui plane en permanence aux alentours de l’Estonia.
Les anecdotes glissées avec mignonnerie de cette troupe soudée qui grâce au théâtre vit plusieurs vies, meurt à volonté, fait rêver, détend l’atmosphère avec humour et une sincérité désarmante, je suis captive des mots. Car la face cachée de la guerre s’invite au chevet des personnages qui malgré tout combattent avec véracité de manière théâtrale et apportent une lueur d’espoir au centre du chaos au peuple à bout de force.
 
Je suis enveloppée de moments forts, d’émotions puissantes et sensibles. C’est l’avènement de plusieurs vies au comble des combats, à la survie de la comédie, cette lueur d’espoir qui peut soulever des montagnes et décupler les rêves devant une mort qui rode.
Une très belle histoire à découvrir.

[Anne-Sophie · Rating 4 out of 5]

Andrus Kivirähk est un auteur que j'aime beaucoup, je l'avais découvert avec "L'homme qui sait parler la langue des serpents" (une véritable pépite que je recommande à tous!) puis "Les groseilles de novembre", très sympa aussi. Un style d'écriture épuré, simple et pourtant prenant, un peu comme Zweig, mais portant sur des cultures méconnues pour moi, l'Estonie.

Dans cet ouvrage, on a affaire à une histoire plus personnelle, un comédien qui revient sur les différents événements de sa vie, divague, sur fond de guerre en approche, de gens dans le désespoir mais qui trouvent réconfort et rires dans le théâtre. J'ai beaucoup aimé cette lecture également, moins riche en termes d'histoire, mais qui a toujours ce quelque chose qui fait qu'on s'y accroche :)

[Pascale · Rating 2 out of 5]

Episodic and whimsical, this book purports to be the beyond-the-grave reminiscences of an Estonian actor who tragically survived his ethereal wife (the butterfly of the title), their son and most of their fellow performers. Celebrating theatre as an antidote both to humdrum reality and the horrors of war, this book has its moments and initially I was quite taken by its dreaminess, but I have to admit I rushed through the second half. Buried in the text are probably lots of pointed allusions to Estonian history, but without any kind of notes this edition left me in the dark as to what this was all about.

[Piia · Rating 4 out of 5]

Hall koer ei hulkunud mitte ilmaaegu ümber Estonia müüride, sest nende taga loodi oma riiki, lõtva ja seadusteta, mis loksus vabalt ühest sajandist teise ja kus vale oli suurema au sees kui tõde.

Ilus lugu Estonia teatri algusaegadest, näitlejate ja teatri kasvamisest ja sajandialguse keerukusest. Kõik muidugi Kivirähule omases müütilises võtmes, kus ei saagi täpselt aru, kas keegi on päriselt nõid või libahunt või siiski mitte. Kogu see fantaasia on samas nii sujuvalt ülejäänud loo osaks põimitud, et lühikese lugemiselamusena oli "Liblikas" väga mõnus!

[Ginette A. · Rating 5 out of 5]

Une splendeur ! Ce concentré de réalisme magique est empli de poésie, de rire et d’émotions. Des pépites d’inventivité se dévoilent à toutes les pages et la galerie de personnages vous habite le cœur.
Je n’ai qu’une hâte en refermant ce livre : que les éditions du Tripode traduisent au plus vite l’ensemble de la bibliothèque Kivirähk !

[Maile · Rating 4 out of 5]

Romaan Estonia teatri sünnist, teatrielust 20. sajandi alguses. Keskseks tegelaseks Erika, teatri staar - Liblikas.
Millegipärast Kivirähk’i teiste teoste kõrval vähetuntuks jäänud. Sain mitmelt poolt soovitusi seda lugeda ja omakorda soovitan edasi. Väga mõnusad kujundid ja kirjeldused. Elu, see on ilu ja valu vaheldumisi, liblikas ja hall koer. Raamat, mida võiks mõne aja pärast uuesti lugeda.

[Linda L · Rating 5 out of 5]

Ilus, mõtlemapanev lugu armastusest, kirest, elust ja surmast. Teos on küll õhuke, aga lugu ise on suur. Erineb küllaltki tavapärasest Kivirähki loomingust, kuid teatav kivirähkilik temaatika on ikka sees: killuke rahvausundist, sekka midagi müstilist.

[Kati Mamo · Rating 4 out of 5]

Hea raamat ajalooliste tegelastega.

[Lisete · Rating 4 out of 5]

Arvan, et lugema hakates on hea uurida selle jutustuse tegelaste ja olustiku kohta üht-teist. Lugu on nukker, kuid samas leidub selles ka hulganisti vaimukaid hetki.

[Linne J]

Ilus jutustus. Oleks tahtnud, et keegi seda mulle ette oleks lugenud.

Õpisin uue tegusõna nett - kena, ilus, nägus.

[Gunnar · Rating 4 out of 5]

Ilus lugemine. Vaimukas, kurb ja kaunis. Nautisin väga

[Reelika Raimet · Rating 4 out of 5]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...

[Aimi Tedresalu · Rating 4 out of 5]

Tore, kui lugemisnimekirjas olevad raamatud kenasti lugemise väljakutsesse sobituvad. "Liblikas" meenutas kohati sama autori "Sinist sarvedega looma", kus põhitoonid samuti ajaloolisus ja unenäolisus. Samuti oli mul jäänud mulje, et see teos keskendub enamasti ühele tantsijale ja eks olegi peategelane Estonia teatri näitlejatar ja tantsijanna Erika Tetzky, kuid tegelikkuses sain päris palju aimu ka Estonia muust teatrikollektiivist. "Aimu" on muidugi võib-olla meelevaldselt öeldud, sest Kivirähki mõtteuperpallid ei luba kunagi valvsust kaotada ja sunnivad pidevalt mõtisklema, kas selles loos nüüd nii paljukest tõde üldse on, et vale koos seisab. Tegelikult ei peaks aga lugedes üldse sellega pead murdma, vaid mõnusasti loos kulgema. Ega seda ju ka iga päev juhtu, et August Michelsoni laip või vaim sinule oma lugusid kõneleda soovib, nii et võta aga vastu ja kuula ehk loe. Ja siis loomulikult need metafoorid, pealkiri on muidugi peategelane, kuid ka laiema tähendusega ja siis on veel keski hall koer, kes muudkui Estonia teatri ümber luurab ja keelt nilpsab. Äge lugemine oli.

[Pauline · Rating 2 out of 5]

dnf

[Lill · Rating 3 out of 5]

A short book in which the main character is lying to the reader. Made me a bit uncomfortable because I will never know which parts were actually true.

[Olivia Parkman · Rating 4 out of 5]

Ilus

[Elo Tea-time · Rating 5 out of 5]

Magique, magnifique, apaisant...