What do you think?
Rate this book
Härra Pauli kroonikad
Monsieur Paul est probablement un flamboyant schizophrène un peu mélancolique. A moins qu’il ne soit un immortel philosophe zen adepte de la méditation. Ses 46 chroniques sont un ensemble de textes tout à fait particulier. On y croise des jardinières d’enfants, énormément de meubles et de silence, des hommes parfois mystiques, un parapluiste.
De quatre lignes à quinze pages, absurdement drôles, ses aventures au spleen espiègle pourront vous évoquer Erik Satie ou Brigitte Fontaine, Alexandre Vialatte et Lewis Carroll, mâtinés de Michaux, Vian ou Harms. Heinsaar est clairement passé de l’autre côté du miroir. Le titre Les chroniques de Monsieur Paul est d’ailleurs presque l’anagramme d’Alice au pays des merveilles.
Mehis Heinsaar est né à Tallinn en 1973 et vit à Tartu. Récompensé très tôt pour ses nouvelles par de nombreux prix, il continue à développer un monde parallèle et onirique envoûtant qui combine depuis quinze ans succès critique et public considérables en Estonie.
De quatre lignes à quinze pages, absurdement drôles, ses aventures au spleen espiègle pourront vous évoquer Erik Satie ou Brigitte Fontaine, Alexandre Vialatte et Lewis Carroll, mâtinés de Michaux, Vian ou Harms. Heinsaar est clairement passé de l’autre côté du miroir. Le titre Les chroniques de Monsieur Paul est d’ailleurs presque l’anagramme d’Alice au pays des merveilles.
Mehis Heinsaar est né à Tallinn en 1973 et vit à Tartu. Récompensé très tôt pour ses nouvelles par de nombreux prix, il continue à développer un monde parallèle et onirique envoûtant qui combine depuis quinze ans succès critique et public considérables en Estonie.
104 pages, Paperback
First published January 1, 2001
2 people are currently reading
94 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 17 of 17 reviews
March 14, 2021
Iga sõna on mingi põhjusega kasutusse võetud - pole liiga palju, aga pole ka liiga vähe.
Härra Pauli tegemistele võib vaadata:
• argitasandil ehk täiesti “tavalised” ja “normaalsed” juhtumised ühe varalahkunud noore keskealise mehe elus;
• väga sügava ja hingepõhjani ulatuva moraalikogumina e järjekordne nišikaup (selle tasemini küündivad ilmselt vaid paadunud kirjandusteadlased ja asjaarmastajad).
Samuti oli väga värskendav lugeda täiskasvanu (kes pole enam fantaasias ulpiv väike laps) sürrealistlikke mõttevalanguid ja lugusid. Lugedes ilmusid silme ette ka väga salvador-dalí’liku stiiliga kujutluspildid, olles ka paras ajugümnastika mõttemasina loomingulisematele musklitele.
Härra Pauli tegemistele võib vaadata:
• argitasandil ehk täiesti “tavalised” ja “normaalsed” juhtumised ühe varalahkunud noore keskealise mehe elus;
• väga sügava ja hingepõhjani ulatuva moraalikogumina e järjekordne nišikaup (selle tasemini küündivad ilmselt vaid paadunud kirjandusteadlased ja asjaarmastajad).
Samuti oli väga värskendav lugeda täiskasvanu (kes pole enam fantaasias ulpiv väike laps) sürrealistlikke mõttevalanguid ja lugusid. Lugedes ilmusid silme ette ka väga salvador-dalí’liku stiiliga kujutluspildid, olles ka paras ajugümnastika mõttemasina loomingulisematele musklitele.
Read
April 4, 2019“Härra Paulist taheti kasvatada tõeline inimene. Aga härra Paul ei tahtnud saada tõeliseks inimeseks. Ta tahtis saada selleks, kes ta on. Ja just nimelt seetõttu sai tema lemmikmänguks edaspidi peitus.”
[---]
“Ja ta astus ühe puu tagant jälle välja, nagu poleks vahepeal ära olnudki. Ainult et nüüd ei olnud ta mitte enam poisike, vaid pigem lüheldast kasvu ja soliidne, elu parimas unevormis olev mees. Tema vanuseks võis arvata nii umbes kolmkümmend seitse aastat.”
[---]
“Härra Paul oli oma lubaduse täitnud. Ta oli saanud selleks, kes ta on.”
[---]
“Ja ta astus ühe puu tagant jälle välja, nagu poleks vahepeal ära olnudki. Ainult et nüüd ei olnud ta mitte enam poisike, vaid pigem lüheldast kasvu ja soliidne, elu parimas unevormis olev mees. Tema vanuseks võis arvata nii umbes kolmkümmend seitse aastat.”
[---]
“Härra Paul oli oma lubaduse täitnud. Ta oli saanud selleks, kes ta on.”
February 20, 2021
G e e n i us. Selle kirjaniku peas toimub midagi imelist, ootasin iga rea lugemist.
March 11, 2024
"Loogika on kõige salakavalam asi siin maamunal üldse," arvas härra Paul, "selle kätte see inimkond ükskord kõngebki."
Ma arvan, et Heinsaar oleks Dali ja Bunueliga kunagi hästi läbi saanud. Kirevad kirjeldused, sürr lugu ja samas ka humoorikas!
Ma arvan, et Heinsaar oleks Dali ja Bunueliga kunagi hästi läbi saanud. Kirevad kirjeldused, sürr lugu ja samas ka humoorikas!
March 26, 2021
Minu praeguse kirjandusmaitse jaoks liialt sürrealistlik. Sellest hoolimata väga hästi kirjutatud. "Vestlused ajatoas" osa teosest on midagi Tuglase ja Kafka vahepealset.
---
"Mis on elu mõte?" küsis ta siis väikeselt tüdrukult. Too aga kehitas vaid naerdes õlgu ja kepsles mööda lumist pargiteed edasi. Härra Paul vaatas talle senikaua järele, kuni enam midagi näha polnud.
"Vahest on tal õigus," mõtles ta.
---
VÄLJAVÕTE HÄRRA PAULI AORAAMATUST. III
Kui ma oleksin Christoph Kolumbus, tutvuksin ma ühel kenal suvepäeval kolme silmapaistva kaunitariga. Alguses küsiksin neilt kellaaega, siis teeksin tagasihoidliku ettepaneku juua üks tassike teed. Kõik kolm tutvust toimuksid lühikeste vaheaegadega eri tänavanurkadel. Alguses kaunitarid muidugi keelduksid ettepanekust, aga kui ma ütleksin neile oma nime, jääksid nad kohe nõusse. Lepiksin nendega kokku kolm kohtamist ühel ja samal kellaajal kolmes eri kohvikus. Ega ilmuks siis ühelegi neist. Kuna juba mõni hetk hiljem kiirustaksin ma hoopis linnatagusele aasale, võtaksin pintsaku seljast ja heidaksin selili ristikheina ja kumalaste sekka. Jäädes silmitsema helesinist taevast, mis meenutaks mulle läbisõitmata ookeane.
---
"Mis on elu mõte?" küsis ta siis väikeselt tüdrukult. Too aga kehitas vaid naerdes õlgu ja kepsles mööda lumist pargiteed edasi. Härra Paul vaatas talle senikaua järele, kuni enam midagi näha polnud.
"Vahest on tal õigus," mõtles ta.
---
VÄLJAVÕTE HÄRRA PAULI AORAAMATUST. III
Kui ma oleksin Christoph Kolumbus, tutvuksin ma ühel kenal suvepäeval kolme silmapaistva kaunitariga. Alguses küsiksin neilt kellaaega, siis teeksin tagasihoidliku ettepaneku juua üks tassike teed. Kõik kolm tutvust toimuksid lühikeste vaheaegadega eri tänavanurkadel. Alguses kaunitarid muidugi keelduksid ettepanekust, aga kui ma ütleksin neile oma nime, jääksid nad kohe nõusse. Lepiksin nendega kokku kolm kohtamist ühel ja samal kellaajal kolmes eri kohvikus. Ega ilmuks siis ühelegi neist. Kuna juba mõni hetk hiljem kiirustaksin ma hoopis linnatagusele aasale, võtaksin pintsaku seljast ja heidaksin selili ristikheina ja kumalaste sekka. Jäädes silmitsema helesinist taevast, mis meenutaks mulle läbisõitmata ookeane.
November 27, 2024
Sürr, aga peabki.
March 22, 2024
Mõtlesin emakeelepäeval, et peaks ikka rohkem eestikeelseid asju lugema. See raamat oli täielik absurd, kohati tore ja naljakas, aga lõpupoole pigem juba tüütu
"Sest enamasti ikka üteldi ja teati, mida härra Paul peab tegema või mida ta tegema ei pea. Õpetusi ja nõuandeid eesseisvaks eluks jagati talle tõepoolest nii koolis kui kodus kui tänaval. Härra Paulist taheti kasvatada tõeline inimene. Aga härra Paul ei tahtnud saada tõeliseks inimeseks. Ta tahtis saada selleks, kes ta on. Ja just nimelt seetõttu sai tema lemmikmänguks edaspidi peitus."
"Aga armastus ei küsi.
Juba mõne hetke pärast hakkas ta jälle härra Pauli südant purema, nii et see ei saanud muidu, kui pidi tooliga kohad ära vahetama. Mees tegi seda nõnda kiiresti, et pettiski korraks armastuse ära. Härra Paul oli nüüd tool ja tool härra Paul.
Tool rüüpas tassist lonksu kohvi ja pilgutas neiule silma. Mille peale tütarlaps esimest korda naeratas. Ja kuigi härra Paul oli nüüd tool, ei saanud ta siiski lubada, et neiu tema asemel härra Paulile naeratab, kes oli ometi ju kõigest tool. Seetõttu vahetas ta tooliga sedamaid kohad ning armastus leidis ta jälle üles."
"Kui ma oleksin Christoph Kolumbus, lesiksin ma päevade kaupa voodis, unistades sellest, kuidas inimeste elu paremaks muuta. Olles sel moel kogu kevade ja suve voodis lesinud, leiutaksingi ootamatult lihtsa ja geniaalse viisi, kuidas koledate inimeste elu ilusaks teha. Kiiresti-kiiresti tõuseksin ma üles, kaotamata samas oma väärikust, ja hakkaksin õmblema arvutul hulgal kombinesoone. Seejärel kataksin kombinesoonid õhukese liimikihiga, kuhu omakorda kleebiksin peale veidi paksema mullakihi. Mullakihisse aga külvaksin väga palju erinevaid lilleseemneid. Vastavalt meeleolule ja päevale kas siis krookuse-, päevalille- või asalea-, ristikheina- või krüsanteemiseemneid. Seejärel õmbleksin mullakihile peale marliriide, et lilleseemneid maha ei pudeneks.
Selle kombinesooni omapäraks oleks see, et ta ei kataks mitte üksnes koledate inimeste keha ning jalgu, vaid ka pead ja nägu, mis muudaks minu meetodi omal moel täiuslikuks. Kui kombinesoonid valmis, loeksin ma kaardi pealt kokku oma kodulinna tänavanurkade arvu ja vastavalt sellele arvule kutsuksin enesele külla sama palju koledaid inimesi. Nad moodustaksid mu ukse taha peagi järjekorra. Kiiresti-kiiresti, aga samas äärmiselt taktitundeliselt ja väärikust kaotamata, riietaksin ma kõik koledad inimesed kombinesoonidesse, kütaksin toad väga soojaks ja laseksin neil siis oma soojas korteris istuda, lilledel idaneda. Nädala-poolteise pärast oleks mu tubades juba tõeline lillemeri.
Paluksin nüüd kombinesooninimestel enesele järgneda, jättes igal tänavanurgal ühe neist, käed õieli, seisma. Sel moel muudaksid koledad inimesed meie kodulinna korraga imekauniks ja rahvas vaataks ja imestaks nende ilu."
"Ent pole midagi alandavamat kui põlvili ulatuvas vees jooksmine. Sellises vees liigub inimene nii aeglaselt ja kohmakalt, et masendusest pole pääsu. Ei soovita kellelegi põlvekõrgust merd."
"Vahepeal on mu unenägudes vargad käinud. Ära on viidud mõtteline osa tagahoovist, kus ma üht karpkala suudlesin, ja veerandik aohämarust. Üks vana ja auväärt naine linnaserval asuvast majast, kes oma mälestuste paistel armastas nõeluda mu unetust. Leian, et see on väga ülekohtune. Kuid see pole veel kõik. Jõudes oma unenäomaja ette, avastasin, et ära on näpatud ka kiviinglite aevastus, mis seni ikka mind trepi kõrval oli tervitanud, ning villvapsikud ploomipuude ümbert. Laternasüütamistõrvik ja pilv nr 69 olid õnneks alles. Pole halba ilma heata. Ent tuppa astudes märkasin kohe riiulilt puuduvat vaenukäomoosi ja termiitide katekismust. Asemele oli pandud küll üks veel sündimata viiulinõustaja, aga mis ma temaga peale hakkan, seda ma küll ei tea. Asjade ülekontrollimisel leidsin vaibalt mulle senitundmatu roosi hamba, mis arvatavasti varaste taskust maha oli pudenenud. Võtsin selle pintsettide vahele ning asetasin ette- vaatlikult riiulile, Vahest aitab see element näppajaid kiiremini tabada."
"Sest enamasti ikka üteldi ja teati, mida härra Paul peab tegema või mida ta tegema ei pea. Õpetusi ja nõuandeid eesseisvaks eluks jagati talle tõepoolest nii koolis kui kodus kui tänaval. Härra Paulist taheti kasvatada tõeline inimene. Aga härra Paul ei tahtnud saada tõeliseks inimeseks. Ta tahtis saada selleks, kes ta on. Ja just nimelt seetõttu sai tema lemmikmänguks edaspidi peitus."
"Aga armastus ei küsi.
Juba mõne hetke pärast hakkas ta jälle härra Pauli südant purema, nii et see ei saanud muidu, kui pidi tooliga kohad ära vahetama. Mees tegi seda nõnda kiiresti, et pettiski korraks armastuse ära. Härra Paul oli nüüd tool ja tool härra Paul.
Tool rüüpas tassist lonksu kohvi ja pilgutas neiule silma. Mille peale tütarlaps esimest korda naeratas. Ja kuigi härra Paul oli nüüd tool, ei saanud ta siiski lubada, et neiu tema asemel härra Paulile naeratab, kes oli ometi ju kõigest tool. Seetõttu vahetas ta tooliga sedamaid kohad ning armastus leidis ta jälle üles."
"Kui ma oleksin Christoph Kolumbus, lesiksin ma päevade kaupa voodis, unistades sellest, kuidas inimeste elu paremaks muuta. Olles sel moel kogu kevade ja suve voodis lesinud, leiutaksingi ootamatult lihtsa ja geniaalse viisi, kuidas koledate inimeste elu ilusaks teha. Kiiresti-kiiresti tõuseksin ma üles, kaotamata samas oma väärikust, ja hakkaksin õmblema arvutul hulgal kombinesoone. Seejärel kataksin kombinesoonid õhukese liimikihiga, kuhu omakorda kleebiksin peale veidi paksema mullakihi. Mullakihisse aga külvaksin väga palju erinevaid lilleseemneid. Vastavalt meeleolule ja päevale kas siis krookuse-, päevalille- või asalea-, ristikheina- või krüsanteemiseemneid. Seejärel õmbleksin mullakihile peale marliriide, et lilleseemneid maha ei pudeneks.
Selle kombinesooni omapäraks oleks see, et ta ei kataks mitte üksnes koledate inimeste keha ning jalgu, vaid ka pead ja nägu, mis muudaks minu meetodi omal moel täiuslikuks. Kui kombinesoonid valmis, loeksin ma kaardi pealt kokku oma kodulinna tänavanurkade arvu ja vastavalt sellele arvule kutsuksin enesele külla sama palju koledaid inimesi. Nad moodustaksid mu ukse taha peagi järjekorra. Kiiresti-kiiresti, aga samas äärmiselt taktitundeliselt ja väärikust kaotamata, riietaksin ma kõik koledad inimesed kombinesoonidesse, kütaksin toad väga soojaks ja laseksin neil siis oma soojas korteris istuda, lilledel idaneda. Nädala-poolteise pärast oleks mu tubades juba tõeline lillemeri.
Paluksin nüüd kombinesooninimestel enesele järgneda, jättes igal tänavanurgal ühe neist, käed õieli, seisma. Sel moel muudaksid koledad inimesed meie kodulinna korraga imekauniks ja rahvas vaataks ja imestaks nende ilu."
"Ent pole midagi alandavamat kui põlvili ulatuvas vees jooksmine. Sellises vees liigub inimene nii aeglaselt ja kohmakalt, et masendusest pole pääsu. Ei soovita kellelegi põlvekõrgust merd."
"Vahepeal on mu unenägudes vargad käinud. Ära on viidud mõtteline osa tagahoovist, kus ma üht karpkala suudlesin, ja veerandik aohämarust. Üks vana ja auväärt naine linnaserval asuvast majast, kes oma mälestuste paistel armastas nõeluda mu unetust. Leian, et see on väga ülekohtune. Kuid see pole veel kõik. Jõudes oma unenäomaja ette, avastasin, et ära on näpatud ka kiviinglite aevastus, mis seni ikka mind trepi kõrval oli tervitanud, ning villvapsikud ploomipuude ümbert. Laternasüütamistõrvik ja pilv nr 69 olid õnneks alles. Pole halba ilma heata. Ent tuppa astudes märkasin kohe riiulilt puuduvat vaenukäomoosi ja termiitide katekismust. Asemele oli pandud küll üks veel sündimata viiulinõustaja, aga mis ma temaga peale hakkan, seda ma küll ei tea. Asjade ülekontrollimisel leidsin vaibalt mulle senitundmatu roosi hamba, mis arvatavasti varaste taskust maha oli pudenenud. Võtsin selle pintsettide vahele ning asetasin ette- vaatlikult riiulile, Vahest aitab see element näppajaid kiiremini tabada."
November 23, 2022
Alguses olin skeptiline, sest "Vanameeste näppajast" polnud vaimustuses, aga see raamat üllatas mind. Põnevad, unenäolised jutukesed, mis moodustasid mõnusa terviku. Ja mulle meeldib, kui raamat paneb mind mõtlema.
July 27, 2023
Mänguline, vaimukas, täiesti omanäoline. Geniaalselt kirjutatud. Mõned lood rulluvad lahti ja kokku nagu Priit Pärna animafilmid.
"Peab tunnistama, et see kõik on üpris keerukas. /.../ Kogu kirjeldatu toimub, ilma et härra Pauli salateadvus lakkaks ujumast ja toitumast."
"Peab tunnistama, et see kõik on üpris keerukas. /.../ Kogu kirjeldatu toimub, ilma et härra Pauli salateadvus lakkaks ujumast ja toitumast."
May 14, 2018
"Mõni päev tagasi kohvikus istudes ja sõpradega juttu ajades vajusin ma äkki iseenese põhja nagu kivi ookeani." (lk 89)
July 25, 2019
Siin on imelisi pärle! “ KUI OLEKS ÜKS TUBA, kus vahel Hea VIISIKEST üMIseDa.”
Kord nägin autorit Tartus jaanuari kuus, pimedal õhtul. Külm oli sõrmedel. Aga ma sain aru, kust need lood tulevad.
Kord nägin autorit Tartus jaanuari kuus, pimedal õhtul. Külm oli sõrmedel. Aga ma sain aru, kust need lood tulevad.
Read
February 16, 2021Ma pole kindel, kui palju ma sellest raamatust mõistsin, aga läbi ta sai. Oli tore.
December 30, 2021
kõige kummalisem raamat üldse, kirjeldused on nagu mingisugusest košmaarist - kohe üldse ei meeldinud
December 23, 2022
Väga segane värk. Mõned lood olid päris lõbusad, aga teised jätsin pooleli.
April 19, 2023
Tüütu. Soovitan peatükke "Külaliste päev. I", "Elujanu" ja "Külaliste päev. II".
April 10, 2024
Absurdne reaalsuse piiril ujumine
Displaying 1 - 17 of 17 reviews