What do you think?
Rate this book
Urmas Kibuspuu. 31 aastat
Raamat varalahkunud näitlejast Urmas Kibuspuust (1953–1985) portreteerib läbi 9 teatri- ja telehooaja säravalt andekat karakter- ja komöödianäitlejat, keda on nimetatud ka sajandi eredaimaks täheks Eesti teatris. Lühikese, kuid värvilise ja värvika eluteega näitlejat meenutavad raamatus nii tema kolleegid kui sõbrad ja perekond. Vähetähtis pole teatriloolasest autori ülevaated Urmas Kibuspuu rollidest, mis teevad raamatu väärtuslikuks ka teatriajaloo seisukohast.
Ain Lutsepp: „Lahkunud inimesi meenutades jääme tavaliselt kurvaks. Kibuspuu puhul ei peaks me aga kurvastama selle üle, et teda ei ole, vaid rõõmustama selle üle, kes ta oli, et ta oli olemas.“
Ain Lutsepp: „Lahkunud inimesi meenutades jääme tavaliselt kurvaks. Kibuspuu puhul ei peaks me aga kurvastama selle üle, et teda ei ole, vaid rõõmustama selle üle, kes ta oli, et ta oli olemas.“
336 pages, Hardcover
First published January 1, 2009
2 people are currently reading
11 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
April 16, 2013
Teatavasti on Eesti raamatuturgu tabanud kaks egiptuse nuhtlust: kokaraamatute ja nn. elulooraamatute tulv. Kui esimene uputus on veel arusaadav ja see pole (enamasti) otseselt kellegile kahjulik (lõppude lõpuks, kellele ei meeldiks hästi ja/või huvitavalt süüa?) siis teisega on hullem lugu. Lugejale võib jääda mulje, et mälestused ja biograafiad peavadki sellised olema nagu on rõhuv enamik seda saasta, mis NEID riiuleid raamatupoodides looka vajutab. Just sel põhjusel olin ma senini hoidunud ka Kipsist kirjutatud raamatust, mul on endiselt veel liiga hästi meeles, milline õudne haltuura oli Salme Reegi "elulooraamat" või kuidas näiteks Volkonski pealtnäha soliidse autobiograafilise üllitise pooleteist tunniga läbi lugesin. Sest rohkemaks seal teksti lihtsalt ei jätkunud. Aga no OK, Volk ongi ju Volk ja tema saab andeks. :)
Muidugi satub õnneks saasta sekka aeg-ajalt ka asjalikke teoseid aga häda on selles, et neid annab jama seest üles leida. Ja kui Kibuspuust kirjutet raamat poleks hiljuti juhtumisi ales olnud (1.70 eurot), poleks ma seda senini ostnud (no ei ole ma raamatukogust raamatuid laenutav inimene, ei ole...). Igal juhul on mul aga nüüd hea meel, et asjad naamoodi läksid, sest see on hea ja asjalik ülevaade (võimalik küll, et "laiade masside" jaoks ehk liiga teatrilookeskne ja see ei ole etteheide!) meie oma näitlejageeniusest ning ta traagiliselt lühikeseks jäänud - vaid üheksa põgusat aastat kestnud - tähelennust siinsel teatri- ning telemaastikul. Soovitan.
Muidugi satub õnneks saasta sekka aeg-ajalt ka asjalikke teoseid aga häda on selles, et neid annab jama seest üles leida. Ja kui Kibuspuust kirjutet raamat poleks hiljuti juhtumisi ales olnud (1.70 eurot), poleks ma seda senini ostnud (no ei ole ma raamatukogust raamatuid laenutav inimene, ei ole...). Igal juhul on mul aga nüüd hea meel, et asjad naamoodi läksid, sest see on hea ja asjalik ülevaade (võimalik küll, et "laiade masside" jaoks ehk liiga teatrilookeskne ja see ei ole etteheide!) meie oma näitlejageeniusest ning ta traagiliselt lühikeseks jäänud - vaid üheksa põgusat aastat kestnud - tähelennust siinsel teatri- ning telemaastikul. Soovitan.
January 28, 2026
Juhuslikult jäi see raamat näppu ja väga meeldis. 31 eluaastat: 4 lavaka-aastat, 9 teatriaastat, ohtralt head teatrit.
Asi on lahendatud ühest küljest lihtsalt ja teisalt tõhusalt: eelkõige vahendab autor teiste inimeste otsest kõnet, meenutusi, arvustusi. Aga mitte siiski kõikjal. Näiteks avapeatükk on SURM ja see on südamega läbi kirjutatud. Kindlasti sai Kibuspuu ka oma surma tõttu legendiks.
Aga elavaks legendiks oleks ta saanud ka siis, kui elaks siiani. Ta oli tõesti imeline inimene. Mitmekülgselt andekas, nii oleks võinud ta saada ka edukaks kunstnikuks, raamatus on tema tehtud graafikat, mida lastud ka ühel kunstikriitikul analüüsida. Pildipool on üldse hea: suured mustvalged fotod Kibuspuust hakkavad elama, kaasa mängima sisule.
Ja see pole ainult tema lugu. (Muidugi, võite ära arvata: pea igal leheküljel tuleb sisse Jüri Krjukov, küll öeldakse, et „nagu Krjukov“, küll „vastupidiselt Krjukovile...“ Aga naistest on juttu vähe, kuigi saanuks ka seda liini pikemalt arendada. Kibuspuu jõudis oma noore elu jooksul saada ühe naisega lapse, teisega olla abielus ja kolmandas leida eluarmastuse). See on sissevaade lavakunstikataadri kuulsasse 7. lendu, nende jõujoontesse, õpetajatesse, lavastustesse. Sealtkaudu tekib minus huvi midagi juurde/üle lugeda, näiteks Tuglase „Popi ja Huhuud“. Ja Vilde „Tabamata imet“. Nii põnevalt on Kibuspuu rollitõlgendustest siin kirjutatud, tsiteerides omaaegseid arvustusi, aga pannes ka kursusekaaslasi meenutama (näiteks Lembit Peterson, Merle Karusoo, Maria Klenskaja, Ago-Endrik Kerge jt).
Mulle meeldis lapsena lugeda vanu ajakirju „Ekraan“ ja „Kino“, teadsin, et ma ei näe neid kõne all olevaid filme arvatavasti mitte kunagi, aga kujutasin neid sisukokkuvõtete ja fotode põhjal ette. Teater on ajas kaduv kunst ja maha jäävadki ju vaid jäljed: fotod, jutud. Vahel juhtub, et satun materjali otsa, mis paneb mind oma peas lavastama teatritükke, mida ma – mitte arvatavasti, vaid kohe päris kindlasti – mitte kunagi ise näha ei saa. Nii, ja Kibuspuu raamatu põhiosa just sellistest lavastustest kõnelebki. Oma silmaga olen ma teda näinud laval ühe korra, „Pilvede värvide“ külalislavatuses Ugalas aastal 1984. Olin siis veel päris laps, aga praegu mälu ja raamatuinfot kokku pannes: jah, tundub nii.
Kui raamatukaane kinni panen, on tunne, et üks konkreetne kultuurikiht enda sees on kuidagi väekamaks saanud. Just sellised elulooraamatud mulle meeldivad.
Asi on lahendatud ühest küljest lihtsalt ja teisalt tõhusalt: eelkõige vahendab autor teiste inimeste otsest kõnet, meenutusi, arvustusi. Aga mitte siiski kõikjal. Näiteks avapeatükk on SURM ja see on südamega läbi kirjutatud. Kindlasti sai Kibuspuu ka oma surma tõttu legendiks.
Aga elavaks legendiks oleks ta saanud ka siis, kui elaks siiani. Ta oli tõesti imeline inimene. Mitmekülgselt andekas, nii oleks võinud ta saada ka edukaks kunstnikuks, raamatus on tema tehtud graafikat, mida lastud ka ühel kunstikriitikul analüüsida. Pildipool on üldse hea: suured mustvalged fotod Kibuspuust hakkavad elama, kaasa mängima sisule.
Ja see pole ainult tema lugu. (Muidugi, võite ära arvata: pea igal leheküljel tuleb sisse Jüri Krjukov, küll öeldakse, et „nagu Krjukov“, küll „vastupidiselt Krjukovile...“ Aga naistest on juttu vähe, kuigi saanuks ka seda liini pikemalt arendada. Kibuspuu jõudis oma noore elu jooksul saada ühe naisega lapse, teisega olla abielus ja kolmandas leida eluarmastuse). See on sissevaade lavakunstikataadri kuulsasse 7. lendu, nende jõujoontesse, õpetajatesse, lavastustesse. Sealtkaudu tekib minus huvi midagi juurde/üle lugeda, näiteks Tuglase „Popi ja Huhuud“. Ja Vilde „Tabamata imet“. Nii põnevalt on Kibuspuu rollitõlgendustest siin kirjutatud, tsiteerides omaaegseid arvustusi, aga pannes ka kursusekaaslasi meenutama (näiteks Lembit Peterson, Merle Karusoo, Maria Klenskaja, Ago-Endrik Kerge jt).
Mulle meeldis lapsena lugeda vanu ajakirju „Ekraan“ ja „Kino“, teadsin, et ma ei näe neid kõne all olevaid filme arvatavasti mitte kunagi, aga kujutasin neid sisukokkuvõtete ja fotode põhjal ette. Teater on ajas kaduv kunst ja maha jäävadki ju vaid jäljed: fotod, jutud. Vahel juhtub, et satun materjali otsa, mis paneb mind oma peas lavastama teatritükke, mida ma – mitte arvatavasti, vaid kohe päris kindlasti – mitte kunagi ise näha ei saa. Nii, ja Kibuspuu raamatu põhiosa just sellistest lavastustest kõnelebki. Oma silmaga olen ma teda näinud laval ühe korra, „Pilvede värvide“ külalislavatuses Ugalas aastal 1984. Olin siis veel päris laps, aga praegu mälu ja raamatuinfot kokku pannes: jah, tundub nii.
Kui raamatukaane kinni panen, on tunne, et üks konkreetne kultuurikiht enda sees on kuidagi väekamaks saanud. Just sellised elulooraamatud mulle meeldivad.
Displaying 1 - 2 of 2 reviews