Raamat varalahkunud näitlejast Urmas Kibuspuust (1953–1985) portreteerib läbi 9 teatri- ja telehooaja säravalt andekat karakter- ja komöödianäitlejat, keda on nimetatud ka sajandi eredaimaks täheks Eesti teatris. Lühikese, kuid värvilise ja värvika eluteega näitlejat meenutavad raamatus nii tema kolleegid kui sõbrad ja perekond. Vähetähtis pole teatriloolasest autori ülevaated Urmas Kibuspuu rollidest, mis teevad raamatu väärtuslikuks ka teatriajaloo seisukohast.
Ain Lutsepp: „Lahkunud inimesi meenutades jääme tavaliselt kurvaks. Kibuspuu puhul ei peaks me aga kurvastama selle üle, et teda ei ole, vaid rõõmustama selle üle, kes ta oli, et ta oli olemas.“
Teatavasti on Eesti raamatuturgu tabanud kaks egiptuse nuhtlust: kokaraamatute ja nn. elulooraamatute tulv. Kui esimene uputus on veel arusaadav ja see pole (enamasti) otseselt kellegile kahjulik (lõppude lõpuks, kellele ei meeldiks hästi ja/või huvitavalt süüa?) siis teisega on hullem lugu. Lugejale võib jääda mulje, et mälestused ja biograafiad peavadki sellised olema nagu on rõhuv enamik seda saasta, mis NEID riiuleid raamatupoodides looka vajutab. Just sel põhjusel olin ma senini hoidunud ka Kipsist kirjutatud raamatust, mul on endiselt veel liiga hästi meeles, milline õudne haltuura oli Salme Reegi "elulooraamat" või kuidas näiteks Volkonski pealtnäha soliidse autobiograafilise üllitise pooleteist tunniga läbi lugesin. Sest rohkemaks seal teksti lihtsalt ei jätkunud. Aga no OK, Volk ongi ju Volk ja tema saab andeks. :)
Muidugi satub õnneks saasta sekka aeg-ajalt ka asjalikke teoseid aga häda on selles, et neid annab jama seest üles leida. Ja kui Kibuspuust kirjutet raamat poleks hiljuti juhtumisi ales olnud (1.70 eurot), poleks ma seda senini ostnud (no ei ole ma raamatukogust raamatuid laenutav inimene, ei ole...). Igal juhul on mul aga nüüd hea meel, et asjad naamoodi läksid, sest see on hea ja asjalik ülevaade (võimalik küll, et "laiade masside" jaoks ehk liiga teatrilookeskne ja see ei ole etteheide!) meie oma näitlejageeniusest ning ta traagiliselt lühikeseks jäänud - vaid üheksa põgusat aastat kestnud - tähelennust siinsel teatri- ning telemaastikul. Soovitan.