Ladusalt ja ülevaatlikult kirjutatud elulooraamat Jüri Lehtmetsa elust, kel on Duchenne’i lihasdüstroofia. Mulle väga meeldis, kui elujaatavalt oli kogu isiklik lugu jutustatud, vaatamata kõikidele raskustele, millega loo autor igapäevaselt kokku puutub. Sellise ellusuhtumise on ta saanud oma vanematelt, kes andsid endast kõik, et poeg saaks kaasa eeskujud ja põhimõtted, mis on õpetanud teda nägema võimalusi elus ja olema loov. Ta sai oma vanematelt kaasa veendumuse, et ka temal on õigus elada sisukat elu ja seda ise juhtuda, seda küll teiste abiga.
Huvitava asjaoluna tooksin välja selle, et plastikkõrte keelustamisel jõuti sellisesse olukorda, kus need on kategoriseeritud kui meditsiinilised kõrred ja soetada saab neid vaid apteegist. Terveid inimesi vastuvõetud seadusandlus väga ei mõjuta, kuid puuetega inimesi küll. Nende igapäevane abivahend on muudetud raskemini kättesaadavaks ja hulga kallimaks.