“Kohanemise meistriklass” avab erakordse inimese elukäigu. Jüri Lehtmets on mees, kes hoolimata raskele puudele on elurõõmus ja aktiivne ühiskonna liige. Tal on Duchenne’i lihasdüstroofia, mis toob kaasa lihaste nõrgenemise aasta aastalt. Tema keha ei toimi. Säilinud on vaid vaevaline sõrmede liigutamine. Arstide prognooside kiuste on ta elanud üle kolmekümne sisuka eluaasta, trotsides iga tund oma füüsilist piiratust. Tema lugu inspireerib kõiki inimesi nägema raskustes võimalusi, mitte takistusi. Jüri Lehtmetsa elulooraamatus kohtuvad kolm mõõdet/dimensiooni. Jutustaja isiklik ja harukordne lugu elujaatusest, igapäevasest eneseületusest ja usust helgemasse homsesse. Selle kõrvalt on raamat omamoodi kroonika, mis kajastab puuetega inimeste olukorda taasiseseisvumise algusest tänaseni. Viimaks teeb autor selged ettepanekud, kuidas kaasata paremini puuetega inimesi meie argipäeva tegemistesse. Lisaks põhikangelasele räägivad Jüri loos kaasa mitmed tema eluteel olulist rolli mänginud inimesed. Teiste seas poliitik ja õppejõud Jüri Ratas, telenägu Margus Saar, perekond. Mul on Duchenne’i lihasdüstroofia. Mu lihased nõrgenevad aasta aastalt, mu keha ei toimi. Säilinud on vaid vaevaline sõrmede liigutamine. Kui teistel inimestel hakkab tänaval kõndides jahe, suruvad nad käed taskusse. Minu käed justkui hanguvad ja ratastooli juhtimispuldi kasutamine muutub päris võimatuks. Mu kopsulihased on nii nõrgad, et vajan pidevalt hingamismasinat. Päeval olen justkui õhupiipu popsutav kuninga kass, öösel maskis puhisev Dark Wader. Arstide prognooside kiuste olen ma elanud üle kolmekümne sisuka eluaasta, trotsides iga tund oma füüsilist piiratust. Olen poliitiline aktivist, invasportlane, liikumispuuetega inimeste eestseisja Eestis. Võtke mind kui katkise kaanega raamatut, mille sisu selle pärast kehvem pole. Soovin oma looga inspireerida kõiki inimesi nägema raskustes võimalusi, mitte takistusi.
Ladusalt ja ülevaatlikult kirjutatud elulooraamat Jüri Lehtmetsa elust, kel on Duchenne’i lihasdüstroofia. Mulle väga meeldis, kui elujaatavalt oli kogu isiklik lugu jutustatud, vaatamata kõikidele raskustele, millega loo autor igapäevaselt kokku puutub. Sellise ellusuhtumise on ta saanud oma vanematelt, kes andsid endast kõik, et poeg saaks kaasa eeskujud ja põhimõtted, mis on õpetanud teda nägema võimalusi elus ja olema loov. Ta sai oma vanematelt kaasa veendumuse, et ka temal on õigus elada sisukat elu ja seda ise juhtuda, seda küll teiste abiga.
Huvitava asjaoluna tooksin välja selle, et plastikkõrte keelustamisel jõuti sellisesse olukorda, kus need on kategoriseeritud kui meditsiinilised kõrred ja soetada saab neid vaid apteegist. Terveid inimesi vastuvõetud seadusandlus väga ei mõjuta, kuid puuetega inimesi küll. Nende igapäevane abivahend on muudetud raskemini kättesaadavaks ja hulga kallimaks.