What do you think?
Rate this book
Minu... #17
Minu Kanada. Eestlase eluratas vahtralehemaal
Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega.
Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred - eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?
Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred - eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?
- GenresTravelNonfiction
288 pages, Paperback
First published February 12, 2010
4 people are currently reading
69 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
January 19, 2016
Ehk pisut liiga vähe Kanadat ja liiga palju Eestit, aga väga mõnus lugemine ja ilus eesti keel.
Pikemalt kirjutan, ja mõned katkendid raamatust leiab minu blogist http://bit.ly/ctlkGy.
Pikemalt kirjutan, ja mõned katkendid raamatust leiab minu blogist http://bit.ly/ctlkGy.
March 19, 2025
Ma kuidagi mäletan nagu oleksin lugenud “Minu Kanadat” varem. Kunagi ammu-ammu. Olenemata, kas see vastab tõele või mitte, tundsin praegu lugedes, et näen ning mõistan ikkagi hoopis teisi asju, kui kunagi nooremana lugedes. “Minu” sarja raamatutega võib minna kahte leeri - kas väga mõnusalt ning reaalselt elulist infot jagavad raamatud või siis rohkem reisibrožüürina meenutav tekst. Hea meel on, et Kanada kohta sobib esimene kirjeldus
Kas võib asi olla selles, mis hetkel maailmas toimub? Uudised paremale-vasakule teemal, et kus oleks kõige turvalisem olla? Kas võib mõjutada enda vanus ning mõtted, et “aga äkki mujal on muru rohelisem”? Kas võib see olla seotud sotsiaalmeediaga, kus kõik justkui elavad ning on edukad võõrastes riikides? Aus vastus on - ei tea. Lõpetades “Minu Kanadat” sai aga selgeks, et ega seal võõrsil nüüd nii hea ka ei ole ning mul on hea meel, et (minu jaoks) esmakordselt seda ka välja kirjutatakse must-valgelt.
Ene Timmusk on vist elanud Kanadas oma 30-40 aastat vist kindlalt, sest lõpupeatükkides hakatakse analüüsima ka juba pensioniiga ning -toetust. Ta on näinud seda riiki nii noore neiu, ema kui ka keskealise naisterahvana. Kuigi raamat on kirjutatud mõnusalt ning voolavalt, on tunda ikkagi teatud äraolevust. Talle meeldib vist Kanadas olla, ta on oma lapsed seal kasvatanud, töötanud, elu elanud, kuid ikkagi süda kisub Eesti poole. Kõigi oma pahede ja vigadega, tahad sa ikkagi lõpuks kuuluda oma tõelisesse koju, olla ümbritsetud oma inimeste ja keelega. Jah, see võib olla tore koguaeg rääkida võõras keeles, kuid isegi oma lühikese kogemusega võõrsil eladed saan kinnitada kahe käega - võõras oled ning võõraks ka jääd.
Kanada on tundunud kohati sellise imelise riigina. Riik, kus kõik on võimalik. Hinnad on mõistlikud. Palgad on mõistlikud. Kliimaga on ka päris hea. Loodust on meeletult. Ühelt neiult kuulsin ka, kuidas valitsus teatud riigipühade ajal eemaldab paariks päevaks primaarsetelt eluksvajalikelt toodetelt maksud, et rahvas saaks neid endale lubada. Riik tundub turvaline koht, kus elada. Kõik tundub justkui ilus. Ometigi on midagi, mis ei tõmba kohe energiat käima, et kohvrit pakkida ning sinna tormata.
Autor kirjeldab erinevaid olmemuresid ja -probleeme: kuhu paned lapse kooli, mida see garaažimüük siis ikka tähendab, kuidas kolitakse ühest kodunt teise silma pilgutamata, kuidas tuleks valmistuda pensioniks, eestlaste kogukonna aastast aastasse vähenemist ning soovi oma kultuuri elus hoida. Kõik see on kirjutati mõnusalt, sujuvalt, mõtlikult. Nagu mainisin eelnevalt - teatud kurbusetooni on sõnades tunda.
Kas võib asi olla selles, mis hetkel maailmas toimub? Uudised paremale-vasakule teemal, et kus oleks kõige turvalisem olla? Kas võib mõjutada enda vanus ning mõtted, et “aga äkki mujal on muru rohelisem”? Kas võib see olla seotud sotsiaalmeediaga, kus kõik justkui elavad ning on edukad võõrastes riikides? Aus vastus on - ei tea. Lõpetades “Minu Kanadat” sai aga selgeks, et ega seal võõrsil nüüd nii hea ka ei ole ning mul on hea meel, et (minu jaoks) esmakordselt seda ka välja kirjutatakse must-valgelt.
Ene Timmusk on vist elanud Kanadas oma 30-40 aastat vist kindlalt, sest lõpupeatükkides hakatakse analüüsima ka juba pensioniiga ning -toetust. Ta on näinud seda riiki nii noore neiu, ema kui ka keskealise naisterahvana. Kuigi raamat on kirjutatud mõnusalt ning voolavalt, on tunda ikkagi teatud äraolevust. Talle meeldib vist Kanadas olla, ta on oma lapsed seal kasvatanud, töötanud, elu elanud, kuid ikkagi süda kisub Eesti poole. Kõigi oma pahede ja vigadega, tahad sa ikkagi lõpuks kuuluda oma tõelisesse koju, olla ümbritsetud oma inimeste ja keelega. Jah, see võib olla tore koguaeg rääkida võõras keeles, kuid isegi oma lühikese kogemusega võõrsil eladed saan kinnitada kahe käega - võõras oled ning võõraks ka jääd.
Kanada on tundunud kohati sellise imelise riigina. Riik, kus kõik on võimalik. Hinnad on mõistlikud. Palgad on mõistlikud. Kliimaga on ka päris hea. Loodust on meeletult. Ühelt neiult kuulsin ka, kuidas valitsus teatud riigipühade ajal eemaldab paariks päevaks primaarsetelt eluksvajalikelt toodetelt maksud, et rahvas saaks neid endale lubada. Riik tundub turvaline koht, kus elada. Kõik tundub justkui ilus. Ometigi on midagi, mis ei tõmba kohe energiat käima, et kohvrit pakkida ning sinna tormata.
Autor kirjeldab erinevaid olmemuresid ja -probleeme: kuhu paned lapse kooli, mida see garaažimüük siis ikka tähendab, kuidas kolitakse ühest kodunt teise silma pilgutamata, kuidas tuleks valmistuda pensioniks, eestlaste kogukonna aastast aastasse vähenemist ning soovi oma kultuuri elus hoida. Kõik see on kirjutati mõnusalt, sujuvalt, mõtlikult. Nagu mainisin eelnevalt - teatud kurbusetooni on sõnades tunda.
February 19, 2023
Seda raamatut oli mul väga huvitav lugeda, sest Kanada eestlaste elu on killukaupa juba lapsepõlvest saadik minuni jõudnud. Nüüd lõpuks sai ka korralikult lugeda nende elust ja ma ei tunne, et Kanada ise oleks selles raamatus kuidagi varju jäänud. Tegemist ongi ju väga multikultuurse maaga, nii et eestlased Kanadas ongi üks suur ja oluline osa sellest rahvast.
Leidsin siit raamatust ka palju mõtteid, mis hästi haakusid, näiteks: "Kanadalaste eelis on see, et nad ei ole pärit juhtiva rolliga riigist. Neil on huvi ja uudishimu kõige maailmas toimuva vastu." (lk 97)
Kanada põlisrahvaste halvast kohtlemisest olin muidugi varem juba teadlik, aga huvitav oli sellest uuesti lugeda. See ei erine eriti sellest, mida rootslased saamidega tegid - ikka selleks, et neid "paremini" ühiskonda integreerida. Rootsiga sarnane on ka hokivaimustus, mis mullegi nii väga ei haaku, kuigi isegi mu tütar mängib Rootsis hokit, lapselastest rääkimata.
Kanada elu on mulle alati tundunud ihaldusväärne, palju rohkem kui elu Rootsis, kus ometi valdan keelt ja olen nö "kodus". Ilmselt just ennekõike inimeste pärast, kes tunduvad tõesti maailma kõige tolerantsemad ja muidugi loodus. Põhja-Rootsi elu, mida olen palju lähedalt näinud, ja Kanada elu on tegelikult väga sarnased, sest palju on looduslähedust. Juba lapsena mäletan fotosid kalasaagist ja uhkete sarvedega põdrast, mida tädi Kanadast saatis. Niisamuti ka tädi suvila kusagil Ontario provintsis, mille taolise kirjeldusi ka siit raamatust leidsin. Kuidagi lähedal tundub Kanada, kuigi asub ju siiski üsna kaugel. Aga eks globaalne maailm toobki kõik palju lähemale ja Ene ning Tomi eluga olen tegelikult juba palju aastaid nende blogide kaudu kursis olnud. Ei mäletagi enam, mis ajast nende blogisid loen, aga nüüd sain raamatust veelgi parema ülevaate, kuidas uuel kodumaal on kohanemine läinud.
See raamat on haruldane ka keele poolest - ei mäletagi, millal viimati lugesin raamatut, kus ei märka mitte ühtegi grammatikaviga. See on tänapäeval lugeja jaoks ikka tõeline luksus, kui kirjutaja eesti keel on sedavõrd hea. Tean ju omast käest, et just algmaterjal määrab selle, kas raamatus vigu on või ei ole, keeletoimetaja ei suuda iial kõike märgata. Ainult ühe sõna kasutus mind üllatas - nimelt kirjutab autor leheküljel 119, et külakostiks viidi kaasa mustriga vaibake - pidin kohe kindluse mõttes järele vaatama, kas külakost tõesti on ka midagi muud kui söök ja jook, aga ei, mul oli ikka õigus, et nende asjade kohta, mida süüa ei saa, külakost ei öelda. Mõtlesin, kas see viga võis tulla sellest, et teatud väljendid ja sõnad hakkavad siiski ununema, kui nii kaua teises keelekeskkonnas elatud. Aga see on muidugi tühine apsakas, pigem tuleb ikka imestada ja imetleda, et nii kaua välismaal elanud eestlane sedavõrd hästi oma emakeelt valdab.
Leidsin siit raamatust ka palju mõtteid, mis hästi haakusid, näiteks: "Kanadalaste eelis on see, et nad ei ole pärit juhtiva rolliga riigist. Neil on huvi ja uudishimu kõige maailmas toimuva vastu." (lk 97)
Kanada põlisrahvaste halvast kohtlemisest olin muidugi varem juba teadlik, aga huvitav oli sellest uuesti lugeda. See ei erine eriti sellest, mida rootslased saamidega tegid - ikka selleks, et neid "paremini" ühiskonda integreerida. Rootsiga sarnane on ka hokivaimustus, mis mullegi nii väga ei haaku, kuigi isegi mu tütar mängib Rootsis hokit, lapselastest rääkimata.
Kanada elu on mulle alati tundunud ihaldusväärne, palju rohkem kui elu Rootsis, kus ometi valdan keelt ja olen nö "kodus". Ilmselt just ennekõike inimeste pärast, kes tunduvad tõesti maailma kõige tolerantsemad ja muidugi loodus. Põhja-Rootsi elu, mida olen palju lähedalt näinud, ja Kanada elu on tegelikult väga sarnased, sest palju on looduslähedust. Juba lapsena mäletan fotosid kalasaagist ja uhkete sarvedega põdrast, mida tädi Kanadast saatis. Niisamuti ka tädi suvila kusagil Ontario provintsis, mille taolise kirjeldusi ka siit raamatust leidsin. Kuidagi lähedal tundub Kanada, kuigi asub ju siiski üsna kaugel. Aga eks globaalne maailm toobki kõik palju lähemale ja Ene ning Tomi eluga olen tegelikult juba palju aastaid nende blogide kaudu kursis olnud. Ei mäletagi enam, mis ajast nende blogisid loen, aga nüüd sain raamatust veelgi parema ülevaate, kuidas uuel kodumaal on kohanemine läinud.
See raamat on haruldane ka keele poolest - ei mäletagi, millal viimati lugesin raamatut, kus ei märka mitte ühtegi grammatikaviga. See on tänapäeval lugeja jaoks ikka tõeline luksus, kui kirjutaja eesti keel on sedavõrd hea. Tean ju omast käest, et just algmaterjal määrab selle, kas raamatus vigu on või ei ole, keeletoimetaja ei suuda iial kõike märgata. Ainult ühe sõna kasutus mind üllatas - nimelt kirjutab autor leheküljel 119, et külakostiks viidi kaasa mustriga vaibake - pidin kohe kindluse mõttes järele vaatama, kas külakost tõesti on ka midagi muud kui söök ja jook, aga ei, mul oli ikka õigus, et nende asjade kohta, mida süüa ei saa, külakost ei öelda. Mõtlesin, kas see viga võis tulla sellest, et teatud väljendid ja sõnad hakkavad siiski ununema, kui nii kaua teises keelekeskkonnas elatud. Aga see on muidugi tühine apsakas, pigem tuleb ikka imestada ja imetleda, et nii kaua välismaal elanud eestlane sedavõrd hästi oma emakeelt valdab.
September 30, 2024
Tore sügise lugemine!
Filoloogist autor. Teemaks: väliseestlus ja lastele eesti keele õpetamine.
Killud:
• Kanada on kõige suurem jääveinitootja.
• Algonquini pargis elab 5 erinevat kilpkonnaliiki. Talvel magavad nad nagu tavalised konnad.
• „Pean tunnistama, et tunnen vast suuremat austust nende noorte vastu, kes teavad, mida tahavad teha, vaatamata sellele, kas nende eesmärgiks on saada tuumafüüsikuks või tisleriks."
• Lk 183 „Eestlasest esimene pärisproff oli torontolane Toomas Edur, kes NHLis seitsmekümnendatel võistles."
• „Kuidas sa saad kaksteist kanadalast oma ujumisbasseinist välja?" (kutsumata külalised)
„Sa pead lihtsalt paluma, et nad lahkuks!"
• Jutusoonele võõraga saab loomulikumalt ja kergemalt, tuleb teha vaid kompliment.
Filoloogist autor. Teemaks: väliseestlus ja lastele eesti keele õpetamine.
Killud:
• Kanada on kõige suurem jääveinitootja.
• Algonquini pargis elab 5 erinevat kilpkonnaliiki. Talvel magavad nad nagu tavalised konnad.
• „Pean tunnistama, et tunnen vast suuremat austust nende noorte vastu, kes teavad, mida tahavad teha, vaatamata sellele, kas nende eesmärgiks on saada tuumafüüsikuks või tisleriks."
• Lk 183 „Eestlasest esimene pärisproff oli torontolane Toomas Edur, kes NHLis seitsmekümnendatel võistles."
• „Kuidas sa saad kaksteist kanadalast oma ujumisbasseinist välja?" (kutsumata külalised)
„Sa pead lihtsalt paluma, et nad lahkuks!"
• Jutusoonele võõraga saab loomulikumalt ja kergemalt, tuleb teha vaid kompliment.
July 27, 2024
Alustasin raamatu lugemist innuga kuna olen Kanadast alati positiivsel arvamusel olnud, aga pean tõdema, et oli liiga eesti ja eestlaseks olemise keskne. Eesti pank, eesti kool, eesti toit jne. .
Üks ääretult veider asi mis mulle silma jäi oli see kui lapsed tahtsid karate trenni minna ja autor ohkas kahjutundest et lapsed vahetavad eestlasliku(?) hobi jaapani hobi vastu. Poleks ise selle peale tulnudki et eestluse hoidmisel ei tohi karatega ka tegeleda.
Üks ääretult veider asi mis mulle silma jäi oli see kui lapsed tahtsid karate trenni minna ja autor ohkas kahjutundest et lapsed vahetavad eestlasliku(?) hobi jaapani hobi vastu. Poleks ise selle peale tulnudki et eestluse hoidmisel ei tohi karatega ka tegeleda.
March 5, 2021
Olles ise värskelt Kanadast tulnud - oh seda äratundmisrõõmu! Mälupildid Torontost, Eesti Majast ja Kanada loodusest kerkisid kohe silme ette.
Oodatust rohkem oli juttu Eestist ja eestlusest, aga eks sellise kolimisega sellised eksistentsiaalsed mõtted ja arutelud kerkivadki. Tõenäoliselt huvitavam lugemine neile, kes ise Kanadas käinud.
Oodatust rohkem oli juttu Eestist ja eestlusest, aga eks sellise kolimisega sellised eksistentsiaalsed mõtted ja arutelud kerkivadki. Tõenäoliselt huvitavam lugemine neile, kes ise Kanadas käinud.
October 19, 2022
Peale "Minu Lõuna-Aafrika" lugemist mõjus see raamat veidi igavalt, kuigi oli ju iseenesest hoolikalt ja põhjalikult kirjutatud.
Mis ma teada sain? Et Kanadas on väga suur eestlaste kogukond, lausa nii, et seal on Eesti pank. Et Toronto kliima on nagu Põhja-Itaalias. Haridus on hea ning kasvatab inimesed teistest hoolivateks. Inimesed on meie jaoks harjumatult sõbralikud ja jutukad.
Mis ma teada sain? Et Kanadas on väga suur eestlaste kogukond, lausa nii, et seal on Eesti pank. Et Toronto kliima on nagu Põhja-Itaalias. Haridus on hea ning kasvatab inimesed teistest hoolivateks. Inimesed on meie jaoks harjumatult sõbralikud ja jutukad.
November 4, 2025
Noor pere kolib 90-ndatel enda elu Kanadasse. Palju huvitavat infot, näiteks teemadel väliseestlased, pangas töötamine, kodakondsuse saamine, Niagara juga ja kuidas metsas karuga kohtudes ellu jääda. Eestlaste kogukonna tegemiste kajastused andsid uhke tunde, et eestlased saavad igal pool edukalt hakkama.
Raamat lõpeb mõtlikul toonil ehk matustega.
Raamat lõpeb mõtlikul toonil ehk matustega.
August 3, 2023
Loe seda, kui tahad minna Kanadasse elama. Turistile sellest kasu ei oleks. Põnev lugemine. Natuke magu elulooraamat.
September 30, 2025
Minu meelest võiks iga "Minu..." raamat anda lisaks paigaloole ka ühe omamoodi inimrühma loo. "Minu Kanada" on igatahes lugu sellest, kuidas nõukogude armeest hoidumiseks minema "hüpati" ja väliseestlaseks hakati. Muidugi oleks elu mõnevõrra teistmoodi mõne muu maailmanurga väliseestlaste enklaavis, aga midagi sarnast on neis kõigis. Ja Toronto, ”Minu Kanada” peamine toimumispaik, on üks tugevamaid (välis)eestluse kantse üle ilma.
Raamat on positiivne, keskklassilik, ei ole erilisi ekstreemsusi ja samas on raamat aus. Näiteks tunnistab Ene valehäbita, kirjeldades kodakondsuseksami tegemist, et ta pole sugugi harjunud olema samas ruumis Aafrikast ja Aasiast pärit inimestega. Suur osa tema elust möödub turvalises eestlaste kogukonnas. Olen ka mina New Yorgis põgusalt vana väliseestlusega kokku puutunud, on ka mind vanainimeste poolt nunnutatud ja armsalt suu sisse vaadatud: ”Kui ilusat eesti keelt te räägite!” Ja töökoht on Enel, muide, eestikeelses ja eestlastele mõeldud pangas, kuhu põhikirjajärgselt ei võetagi mitte-eestlasi. Kui kauaks selline pank veel püsima jääb, eks näis... Toimuvad ju loomulikud protsessid, uute põlvkondade lõimumised suurde kultuuri. (Lisandus: uurisin ja selgus, et see pank ongi vahepeal ühinenud Kanada lätlaste pangaga.)
”Minu Kanada” on korralikult läbi komponeeritud. Põhihoovusena jookseb Timmuskite perelugu: kuidas nad said võimaluse põgeneda Kanadasse nõukogude aja lõpus ja kuidas end seal samm sammult üles töötasid. Teise hoovusena jookseb paralleelselt väliseestlaste, aga ka üldisemalt kanadalaste eluring, sõna otseses mõttes sünnist surmani. Olles ise raamatute struktuure paika pannud, oskan ma ohata: hästi tehtud!
Aga muidugi on lisaks väliseesti eluringile ka Kanada. See suur ilus rahulik maa.
Kanadaga seostub ka põlisrahvaste teema, kuidas neile on liiga tehtud (parandus: põlisrahvastele on liiga tehtud tervel planeedil, mitte ainult Ameerika maailmajaos.) Kraapivalt on mul meeles üks detail siit raamatust: kuidas Ene kodakondsuse eksamiks õppis ja teadmisi otsis. Lugu kuuest inuitist, kuidas neid peeti New Yorgi loodusmuuseumi keldris. Kui üks neist haigestus ja suri, eemaldati ta liha kontidelt ja pandi skelett rahvale vaatamiseks välja. Alles hiljaaegu tagastati see skelett vabanduste saatel inuitidele.
Ja põliskultuuride väljasuretamine käis ereda leegiga. Nii, nagu USA ja Austraalia, nii korraldas ka Kanada põlismaalaste lapsed suurtesse koolidesse, mitte ei teinud neile väikseid kodulähedasi koole. Ene täheldab oma autoritekstis, et Nõukogude Liit polnudki nii halb. Jah, eestlaste mättalt vaadates tõesti. Aga mulle meenub Olev Remsu ”Minu Neenetsimaa” ja see, kuidas ka Siberis aeti helikopteritega taga põgenevaid lapsi, kes oli otsustatud suurtesse koolidesse küüditada...
Eestlastel vedas.
Võibolla on meil vedanud ka oma ”Minu...” sarjaga, tänu sellele tekib maailmast suurem pilt. Kas me seepeale midagi just muuta suudame, aga vähemalt on meil empaatiaga täidetud laiem silmaring võimalik.
Võrdleksin ühte ”Minu Kanada” lugu aga ”Minu Setomaaga”. Nii, nagu eestlased hoiavad Kanadas suure inglise-prantsuse keelevoo sees iga hinna eest alles eestlust, nii pingutavad setod Eestis, et iga hinna eest suure eesti keeles sees oma seto keelt alles hoida. Ja väga oluline osa laste keele alles hoidmisel on täiskasvanutel. Nende teha on see valik: võtta oma aeg ja viia lapsed pühapäevakooli, kus nad harjuksid keelt eakaaslastega kõnelema. Esialgu on lapsed väiksed ja kõigega nõus. Aga siis saabub päev, kui lapsel võib tekkida mingi oma impulss, oma kirg, midagi rahvusvahelist, näiteks karatee või ballett. Mis siis peale hakata? Kas lapsevanem peaks selle maha laitma, sest puhtfüüsiliselt ei ole kõige jaoks aega?
Ega sellele küsimusele olegi ainuõiget vastust. ”Minu Setomaa” arvab, et ei ole õige balleti või karateed rahvuskultuuri arvelt valida. (Sest mis teeb su lapse unikaalseks? Eks ikka rahvuskultuur.) Aga ”Minu Kanada” otsustab kombineerida eesti keelt ja karateed.
Ja eesti keel on Enel endal väga hea, on tunda, et ta on ka teisel pool planeeti elades väga palju emakeelses keskkonnas viibinud. Ta raamatus leidub uudissõnu, mis tuleks laiemalt kasutusele võtta, mu lemmik on ”beebisabin” inglisekeelse baby shower ürituse kohta. Huvitav, et paljud noored autorid soovivad panna oma eestikeelsesse teksti sisse inglisekeelseid väljendeid, isegi kui jutuks olev kultuur polegi inglisekeelne. Aga Ene on selles osas mõnusalt enesekindel ja konservatiivne. ”Kas siis selle maa keeles...?” nagu küsib Kristjan Jaak Peterson, ja Ene Timmuski vastus on: absoluutselt kõike saab kirjutada selle maa keeles, ilma anglitsismide ja tsitaatsõnadeta!
Raamat on positiivne, keskklassilik, ei ole erilisi ekstreemsusi ja samas on raamat aus. Näiteks tunnistab Ene valehäbita, kirjeldades kodakondsuseksami tegemist, et ta pole sugugi harjunud olema samas ruumis Aafrikast ja Aasiast pärit inimestega. Suur osa tema elust möödub turvalises eestlaste kogukonnas. Olen ka mina New Yorgis põgusalt vana väliseestlusega kokku puutunud, on ka mind vanainimeste poolt nunnutatud ja armsalt suu sisse vaadatud: ”Kui ilusat eesti keelt te räägite!” Ja töökoht on Enel, muide, eestikeelses ja eestlastele mõeldud pangas, kuhu põhikirjajärgselt ei võetagi mitte-eestlasi. Kui kauaks selline pank veel püsima jääb, eks näis... Toimuvad ju loomulikud protsessid, uute põlvkondade lõimumised suurde kultuuri. (Lisandus: uurisin ja selgus, et see pank ongi vahepeal ühinenud Kanada lätlaste pangaga.)
”Minu Kanada” on korralikult läbi komponeeritud. Põhihoovusena jookseb Timmuskite perelugu: kuidas nad said võimaluse põgeneda Kanadasse nõukogude aja lõpus ja kuidas end seal samm sammult üles töötasid. Teise hoovusena jookseb paralleelselt väliseestlaste, aga ka üldisemalt kanadalaste eluring, sõna otseses mõttes sünnist surmani. Olles ise raamatute struktuure paika pannud, oskan ma ohata: hästi tehtud!
Aga muidugi on lisaks väliseesti eluringile ka Kanada. See suur ilus rahulik maa.
Kanadaga seostub ka põlisrahvaste teema, kuidas neile on liiga tehtud (parandus: põlisrahvastele on liiga tehtud tervel planeedil, mitte ainult Ameerika maailmajaos.) Kraapivalt on mul meeles üks detail siit raamatust: kuidas Ene kodakondsuse eksamiks õppis ja teadmisi otsis. Lugu kuuest inuitist, kuidas neid peeti New Yorgi loodusmuuseumi keldris. Kui üks neist haigestus ja suri, eemaldati ta liha kontidelt ja pandi skelett rahvale vaatamiseks välja. Alles hiljaaegu tagastati see skelett vabanduste saatel inuitidele.
Ja põliskultuuride väljasuretamine käis ereda leegiga. Nii, nagu USA ja Austraalia, nii korraldas ka Kanada põlismaalaste lapsed suurtesse koolidesse, mitte ei teinud neile väikseid kodulähedasi koole. Ene täheldab oma autoritekstis, et Nõukogude Liit polnudki nii halb. Jah, eestlaste mättalt vaadates tõesti. Aga mulle meenub Olev Remsu ”Minu Neenetsimaa” ja see, kuidas ka Siberis aeti helikopteritega taga põgenevaid lapsi, kes oli otsustatud suurtesse koolidesse küüditada...
Eestlastel vedas.
Võibolla on meil vedanud ka oma ”Minu...” sarjaga, tänu sellele tekib maailmast suurem pilt. Kas me seepeale midagi just muuta suudame, aga vähemalt on meil empaatiaga täidetud laiem silmaring võimalik.
Võrdleksin ühte ”Minu Kanada” lugu aga ”Minu Setomaaga”. Nii, nagu eestlased hoiavad Kanadas suure inglise-prantsuse keelevoo sees iga hinna eest alles eestlust, nii pingutavad setod Eestis, et iga hinna eest suure eesti keeles sees oma seto keelt alles hoida. Ja väga oluline osa laste keele alles hoidmisel on täiskasvanutel. Nende teha on see valik: võtta oma aeg ja viia lapsed pühapäevakooli, kus nad harjuksid keelt eakaaslastega kõnelema. Esialgu on lapsed väiksed ja kõigega nõus. Aga siis saabub päev, kui lapsel võib tekkida mingi oma impulss, oma kirg, midagi rahvusvahelist, näiteks karatee või ballett. Mis siis peale hakata? Kas lapsevanem peaks selle maha laitma, sest puhtfüüsiliselt ei ole kõige jaoks aega?
Ega sellele küsimusele olegi ainuõiget vastust. ”Minu Setomaa” arvab, et ei ole õige balleti või karateed rahvuskultuuri arvelt valida. (Sest mis teeb su lapse unikaalseks? Eks ikka rahvuskultuur.) Aga ”Minu Kanada” otsustab kombineerida eesti keelt ja karateed.
Ja eesti keel on Enel endal väga hea, on tunda, et ta on ka teisel pool planeeti elades väga palju emakeelses keskkonnas viibinud. Ta raamatus leidub uudissõnu, mis tuleks laiemalt kasutusele võtta, mu lemmik on ”beebisabin” inglisekeelse baby shower ürituse kohta. Huvitav, et paljud noored autorid soovivad panna oma eestikeelsesse teksti sisse inglisekeelseid väljendeid, isegi kui jutuks olev kultuur polegi inglisekeelne. Aga Ene on selles osas mõnusalt enesekindel ja konservatiivne. ”Kas siis selle maa keeles...?” nagu küsib Kristjan Jaak Peterson, ja Ene Timmuski vastus on: absoluutselt kõike saab kirjutada selle maa keeles, ilma anglitsismide ja tsitaatsõnadeta!
Displaying 1 - 10 of 10 reviews