2004. aasta romaanivõistlusel ära märgitud raamatu keskmes on Tai elitaarses koolis õppiv eestlasest vahetusõpilane Mione. Tegemist on ühelt poolt väga andeka ja kütkestava neiuga, teiselt poolt aga vaevab teda pidev depressioon ja hirm tuleviku ees. Tal tekib armulugu õpetajaga ning ka sellega seoses tuleb tal vastu võtta raskeid otsuseid. Loole lisab värvi huvitavalt edasi antud Tai olustik. Noore inimese kirjutatud raamat noortest inimestest ning sellena ehe ja usutav.
"Me ei mõista hukka vähihaigeid inimesi, kes end tugevate valude tõttu ära tapavad. Aga kui enesetapu sooritavad inimesed, kellel ei ole haige mitte keha, vaid hing või vaim, siis süüdistame neid nõrkuses, kas pole? Esimesed vähemalt teavad, et nad surevad varem või hiljem. Mõned arvavad, et peamiselt tapavad inimesed end mingite olmeprobleemide pärast, et nad lihtsalt ei saa oma asjadega hakkama. Kuid enamasti ei ole nii. See pimedus, külm, meeletu valu, hirm, nägemused - need on suuremad kui elu -, neid ei saa kirjeldada ja vapper on inimene, kes need üle elab. "
Sisu oleks ju võinud täitsa ok olla, no selline noortekas, aga viis, kuidas see kõik oli kirja pandud... See sina vorm ja palju muudki. Kui saaks targemana ajas tagasi minna, siis seda raamatut raamatukogu riiulilt kaasa ei võtaks; valiks mõne teise ja parema.
Lugemisväljakutse 33. raamat - raamat, mille autor on alla 30 aasta vana. Kui mõtlesin, kelle raamatut sellesse kategooriasse valida, mõtlesin kohe Eia Uusi peale. Raamatu "Kuu külm kuma" kirjutamise ajal oli autor alles 19aastane. Mõneti oli see hirmutav - kuidas nii noor autor kirjutamisega toime tuleb? Seda suurem oli meeldiv üllatus. Raamat oli haarav ja hästi kirjutatud. Huvitav võte oli kasutada sina-vormi - see tegi raamatu palju isiklikumaks. (Ausalt öeldes ei tule kohe meelde ühtki teist sina-vormis loetud raamatut.) Olgu veel öeldud, et Eia Uus sai alles sel aastal 30, nii sobivad kõik tema seni ilmunud teosed selle kategooria alla. :)