Huvipakkuv, lõbustav, ehkki mõneti veidi segase suunitlusega raamat. Hipide elust-olust ja ajastu telgitagustest sai põnevat infot küll, samas maagia pool kippus niisama pidutsemisele alla jääma. Suhteliselt palju oli küll juttu kohalikust gurust Ramist, aga polnud kindel, kui tõsiselt autor isegi kõiki neid esoteerilisi teooriaid ja praktikaid võttis. Või võttis ka, vähemalt enamasti, aga selline nn keel põses mulje jäi küll sageli. Mõnikord jutustas ta pealtnäha surmtõsiselt sellist absurdi, et ei osanudki nagu seisukohta võtta. Eelkõige käib see John Lennoni kohta, kes oleks minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt pidanud küll psühhoneuroloogiahaiglas rohkem aega veetma. Eks subkultuurid püüavad ühiskonnale, väikekodanlastele ja üldse kõigele ümbritsevale vastanduda. Mässu põhilisteks atribuutideks on tavapäraselt alkohol ja meelemürgid. Wiedemanni ja tema sõprade-tuttavate piire kompavaid tavateadvusest väljamurdmise katseid võiks pigem hulljulgeteks hinnata, kuigi pean tunnistama, et ma pole mitte alati nii arvanud. Ja ega selles igapäevareaalsuses olegi õigupoolest midagi sellist, millest eriti kramplikult kinni hoida, eks ole. Igatahes Wiedemann ise jäi õnneks elu ja tervise juurde, et olla aastaid hiljem võimeline see omapärane ajastudokument kirja panna.