Kaheksa aasta eest poleks mulle pähegi tulnud võimalus valida elukohaks Taani. Masendav kliima, õudne keel, kummalised inimesed…ja ämblikest ma siis veel ei teadnudki.
Ent mõni kuu hiljem ma just siia jõudsingi – praktiliselt üleöö, mitte enam esimeses nooruses, illegaalina, konkreetse töökohata. Lisaks sattusin oma ebakindlas staatuses elama Saksamaa-Taani piirile nii lähedale, et piirivalvurite autod ja vormiriietus vilksatasid silme eest mööda mitu korda päevas.
Minu Taani ei ole Kopenhaagen, ei ole üliõpilaslinnakud koos metsikute pidudega, ei ole ilmatukuulus Roskilde festival, ei ole lustimine Tivolis, Legolandis või BonBonLandis. Minu Taani on üks pisike nurgake Lõuna-Jüütimaal, mille süda tuksub omas rütmis ja kus kõike vana on rohkem kui uut. Siin on metsikud hobused, ekstsentrilised vanaprouad-härrad, lõputu seltsielu, lossid ja prints Joachim ning loomulikult Jakob oma koleerilise õe Helgaga. Siin olen ma leidnud armastuse selle tusase tuulisevõitu maa, tema rahulike pikatoimeliste inimeste… ja võib-olla iseendagi vastu.
Mulle meeldis see raamat - kirjeldas üsna põhjalikult elu Taani maakohas ning oli kergelt humoorikas. Lisaks kinnitus, et seiklused võivad elus alata ka mitte enam esimeses nooruses.
Plaan oli raamat läbi lugeda enne suvist perereisi Taani, kuid, nagu ikka, enne reisi seda teha ei jõudnud ja lugesin siis nüüd sügisel pärast reisi. Päris kenasti kirjutatud ning Taani ja taanlaste kohta sai päris palju teada, ehkki tuleks meeles pidada, et autori kogemus piirdub ainult ühe osaga Taanist, Lõuna-Jüütimaaga, ning Jüütimaa talupidajad ja Kopenhaageni pankurid erinevad üksteisest sama palju või vahest rohkemgi kui Peipsi kalur ja Viimsi koduperenaine.
Muidu igati tore lugemine, kui poleks olnud seda autori kritiseerivat suhtumist kõigisse ja kõigesse, mille ja kellega ta kokku puutus, olid need siis taanlaste tema pilgu jaoks veidrad kombed või klientide ja sugulaste eripärad. Võõrale maale kolides on ju loomulik, et asjad käivad teistmoodi, kui oleme kodumaal harjunud ning külalisena ei ole minu meelest kohane ega viisakas hakata kõike arvustama. Samas tundus, et ega talle Eestis ka väga ei meeldinud ning lõpuks ta otsustas siiski Taani elama jääda. Natuke jäi mulje, et ta ei teinud seda mitte armastusest selle maa ja rahva vastu, vaid rahalistel põhjustel. Loodan tema enda pärast, et aastatega on ta lahkemaks ja mõistvamaks muutunud oma uue kodumaa ning selle elanike vastu. Minu meelest on Taani ja taanlased igati tore riik ja rahvas.
Minu Taani ei ole Kopenhaagen, ei ole üliõpilaslinnakud koos metsikute pidudega, ei ole ilmatukuulus Roskilde festival, ei ole lustimine Tivolis, Legolandis või BonBonLandis. Minu Taani on üks pisike nurgake Lõuna-Jüütimaal, mille süda tuksub omas rütmis ja kus kõike vana on rohkem kui uut. Siin on metsikud hobused, ekstsentrilised vanaprouad-härrad, lõputu seltsielu, lossid ja prints Joachim ning loomulikult Jakob oma koleerilise õe Helgaga. Siin olen ma leidnud armastuse selle tusase tuulisevõitu maa, tema rahulike pikatoimeliste inimeste… ja võib-olla iseendagi vastu.
Minu kommentaar: Mulle väga meeldivad inimeste lood elust enesest. Meeldis ka "Minu Taani" ja just seetõttu et tegu polnud tüüpilise, seljakotiga rändurist noore naise, reisilooga, vaid naisega, kes olles keskea lävel, alustas võõral maal täiesti uut elu. Soojad kirjeldused Lõuna-Jüütimaast ja selle asukatest, pakkusid kerget ja lihtsasti vastuvõetavat meelelehutust.
Kuidas uues keskkonnas hakkama saada, kui puudub keeleoskus ja saab / tuleb teha ainult vähem tasustatud töid? Nendel teemadel läheb raamat 2002 aasta Taani, Saksamaa piiri lähedale. Mõnevõrra palju oli igapäevaste toimetuste kirjeldusi ja tööde üksikasju - kuigi eks see on ka pilguheit kohalike elanike elu-ollu. Muidugi on juttu ka muudel teemadel, nagu kombed, tähtpäevad ja väljasõidud ümbruskonda. Audioraamatu alguses ei pannud tähele - aga see võiks olla lisaks ära märgitud, et tegemist on autori ema looga, mitte autori endaga.
Kui autor terve raamatu ainult räägib, kuidas see on imelik ja too on pahasti (need pisikesed "ah eks see on ju tegelikult okei" ütlemised ei suutnud optimismi varjundit luua), siis lugejana tahtsin juba kolmandiku peal küsida, et miks ta siis ikka veel seal on! Ja miks ometi ta seda raamatut kirjutab? Jäi mulje, et selleks, et eestlasi Taani eest hoiatada. Ja kui siis lõppsõnas tuli ette lause, et tegelikult ei saa Taanis tõesti millegi üle nuriseda, olid mu silmad suured, oi-kui-suured. Jah, sai küll palju fakte Taani kohta teada (ja seetõttu sai ikka lõpuni pigistatud) –, aga seegi, et ma seda ütlen, ei suuda ju arvustust positiivseks teha, eksole.