Kolme kaardi mõistatus

Sagadi paruni mõrvalood #4

by Ain Kütt

Ain Küti kriminaalloo „Kolme kaardi mõistatus“ tegevus viib lugeja 1830. aasta hiliskevadesse. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki karjäär on saanud tagasilöögi, korralistel valimistel on ta üllatuslikult taandatud kohaliku meeskohtu eesistuja ametikohalt teiseks assessoriks. Lisaks on naabermõisnikud võtnud nõuks Fockile Palmse mõisa piduüritusel üks vingerpuss mängida, kuid kõik läheb viltu, ning toimub mõrv, mille peasüüdlane näib olevat Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner. Fock ei jäta sõpra hätta ning koos Maria Juliana von Nottbeckiga alustavad nad oma uurimist . Keerukaks teeb selle uus kohtu eesistuja, Idavere härra Gernet, kes ametlikku juurdlust läbi viies kipub Fockist ikka sammu võrra ees olema. Lisaks keerutavad segadust nii päästetud merehädalised, salakuulajad kui topeltelu elavad kohalikud mõisnikud ja nii on Fockil tükk tegemist taipamaks, et tegelikult on tapatööde taga hoopis suurem vandenõu. Kõige selle kõrval ei unusta Sagadi härra aga oma peamist eesmärki – saada soovimatust abielust vabaks oma südamedaam Juliana.

Genres: Crime

284 pages, Paperback

First published January 1, 2023

Reviews

[Maris-Johanna Tahk · Rating 4 out of 5]

alguses ei saanud vedama ja lõpus ei saanud pidama.

[Maarika N · Rating 4 out of 5]

Väga põnev järg. Humoorikas tekst ja tegelikkuses päriselt olevad mõisad ja kohad panevad tahtma külastama neid sündmuspaiku.Ootan pikisilmi uut raamatut☺️

[Piret Aasmäe · Rating 3 out of 5]

Lohisev ja nimedega üle ujutatud. Pidevalt toimub lapsik jonnimine ja ei arvestata toimuvat.

[Rahel Kaupmees · Rating 5 out of 5]

„Mul on väga kahju teatada, aga meie seast on kurja käe läbi lahkunud meie hea sõber, Selja mõisahärra Peter von Rennenkampf.”
Seda öeldes astus Gernet sammu edasi ning pöörates pilgu heki nurga taha, nägi Fock põõsaste vahel asuva pingi nurgas istuvat kogu. Tema nägu vaatas tulijatele vastassuunda ning esimese hooga ei osanud Fock öelda, kas tegemist oli Selja mõisnikuga või mitte.
Astudes sammu edasi, nägi Fock, et pingil istujale oli pistoda rindu löödud. Pöördudes kiiresti preili suunas, pomises ta läbi hammaste:
„Põrgu värk! See ei saa olla tõsi!”

Sagadi paruni mõrvalugude neljas raamat viib lugeja tagasi Lääne-Virumaa maamõisatesse.

On 1830. aasta varakevad. Eestisse on oodata Venemaa tsaar Nikolai I visiiti. Juba varasematest lugudest tuttav Paul Alexander von Fock on vahepeal oma karjääriredelil sammu allapoole tegema. Viimasel Maapäeval toimunud kohtuliikmete ümbervalimisel oli ta suure häälteenamusega maha hääletatud ning vaid ime (ühehäälse enamuse) läbi suutnud kindlustada endale kohaliku Meeskohtu teise assessori (ehk kaasistuja) koha.

Palmse mõisas on korraldatud pidu mõisniku noorema tütre kihlusepäeva väljakuulutamiseks. Uhke isa on seda tähtsat uudist kuulama ja tähistama kutsunud kokku kõik ümbruskonna aadlikud. Selja mõisahärrale Peter von Rennenkampfile jääb seekordne piduõhtu aga elu viimaseks.

Siit edasi peaks kõik minema juba harjunud mudelit pidi – Fock kutsub surnukeha üle vaatama Metsiku Sternbergi, kogub seejärel kokku oma ustavad Wagneri ja preili Nottenbecki ja uljas kolmik asub viivitamatult juhtumit lahendama. Kuid seekord on juba uurimise algatamisega seotud probleemid. Alustades sellest, et peamiseks kahtlusaluseks võib pidada Sagadi mõisavalitsejat Gerhard Wagnerit, keda nähti ja kuuldi ohvriga vaid lühikest aega enne surnukeha avastamist valjult tülitsemas, kuni selleni, et Focki asemel kohtunikuks hääletatud Idavere mõisnik Gernet Pauli juurdlusest kõrvaldab, assessori kohalt tagandab ning ta isegi kaasosaluse kahtluses koduaresti määrab.

Otseloomulikult ei tähenda see, et Fock asja omal käel ikkagi uurima ei hakkaks (mida raskendab loomulikult asjaolu, et, sel korral, olles kaubelnud maanõunik Krusensterni käest välja käesoleva juurdluse jaoks eriuurija seisuse, viib ta uurimist läbi tunduvalt väiksemate volitustega kui tavaliselt). Ning jah, loomulikult toetavad teda uurimises ka seekord nii Wagner kui ka preili Nottenbeck, kellest viimane saab ka Gernetilt kutse ametlikus uurimises osaleda.

Nii saabki alguse seni keerulisim Sagadi paruni mõrvalugu, mille tagamaad on palju kaugeleulatuvamad kui kohapealsed mõisate ja mõisnike vahelised vaidlused. Lisaks mõrvadele (nagu ikka rohkem kui vaid üks) võib seekord leida kaante vahelt ka merehädalisi, kahe keiserliku salateenistuse agente ning üleeuroopalise vandenõu.

Jätkuvalt esindan ma seisukohta, et parun von Fock vajab tungivalt päris tahvlit ja kriite oma mõrvatahvlite koostamiseks juurdluste ajal. Sel korral võetakse sel otstarbel kasutusele suur peegel Sagadi mõisa sinises salongis (positiivsest küljest, see on vähemalt siseruumis, mitte nagu see aiapaviljoni sein viimatise maamõisas lahendatud mõrvajuhtumi ajal), mille peale kirjutamiseks preili von Nottbeck huulepumatit kasutab (ja mille mahapesemine nähtavasti üsna raske on).

Nagu ikka, on niite, mis seovad toimuva ka sarja eelnevate osadega. Põnevus tõuseb. Nagu ka minu käsi järgmise osa järele. Lõpplahendus Pauli ja Juliana loole ei ole enam kaugel.

[Oskar · Rating 3 out of 5]

Kõiksugu pätte ja mõrtsukaid on alati leidunud igas ühiskonnakihis (hoolimata sellest, kui auväärseteks või teistest paremateks mõni klass on end ajalooliselt ka pidanud), kuid õnneks on tasakaalustava faktorina ikka leidunud meie seas ka "teravamaid pliiatseid", kes oma hallide ajurakuste kaasabil on suutnud õigluse jalule seada. Ning kui ei piisa ühest "teravast pliiatsist", siis kamba peale saadakse ikka hakkama.

Selline tore kamp on Ain Küti mõrvalugudes Sagadi mõisnik von Fock, tema mõisavalitseja Wagner ning naabermõisa preili von Nottbeck. Koos lugejaga tuleb neil leida lahendusi veristele juhtumitele nii Virumaal kui ka Tallinnas. Küll mürgitatakse, kägistatakse ning susatakse noaga. Ei erine need aadlike kuriteod kuidagi "lihtrahva" omadest. Ehk ainult neid ümbritsev keskkond on esteetilisem (mõisapargid, häärberid, Toompea härrastemajad), mille tõetruu kujutamisega on autor väga korralikult vaeva näinud (eks tal ole Sagadi muuseumi juhina ka suurepärane võimalus oma raamatute tegevuspaikades ringi jalutada nii palju, kui süda lustib). Sama kehtib ka tolleaegsete kommete kujutamist (näiteks aadliproua/preili ei tohtinud toidulauas oma toitu ise noaga väiksemateks tükkideks lõigata, vaid pidi ootama, et mõni tema kõrval istuv härra seda tema eest teeks).


Isiklikult meeldis kõige rohkem "Musta paguni mõistatus", kus tegevus oli toodud talvisesse Tallinna, kuigi samas oli tegemist ainsa mõrvajuhtumiga, mille lahenduse mõtlesin välja nii poole loo peal. Lihtsalt põnev oli lugemise ajal käia mööda Toompead ringi ning mõelda, et siin majas toimus nüüd mõrv. Kuid teised osad tekitasid suure soovi tuleval suvel minna ühele rattamatkale Virumaale, et sõita läbi kõik need Sagadid, Palmsed ja Annikvered. Ehk on isegi viies osa siis juba seljakotis kaasas.

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Martti · Rating 2 out of 5]

Sagadi parun on juba neljanda raamatu juures, kuid sel korral on ta minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt kuidagi eriti juhm ja tuim. Võimalik, et autor on üritanud läbi selle tunnetuse edastada armukadedusest tulenevat tähelepanu hajumist. Lõpus sai küll tiimi tööle, kuid kogu see "eelmäng" on liigselt veniv ning dialoog ebaloomulikke lauseid täis. Kirjapildis võib nii kirjutada, kuid ma ei usu isegi, et saksahärrad omal ajal nii puiselt rääkisid.

Delfi Taskus on see jaanuari 2026 raamat, vahendab digiread.ee-d ning neile peab vast tunnustust avaldama, et sel korral ma suutsin ainult ühe vea-klõpsu 16. peatükis tuvastada. Mine tea, kas lugemine läks veatult või on lõpuks keegi hakanud raamatuid üle kuulama ja monteerima enne avaldamist.

[Tintsic · Rating 2 out of 5]

Seekordne seiklus viib meid 1830. aasta kevadesse. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki karjäär on saanud tagasilöögi, korralistel valimistel on ta üllatuslikult taandatud kohaliku meeskohtu eesistuja ametikohalt teiseks assessoriks. Armuasjad ei lahene ka päris nii kuidas Fock tahahaks, alkohol maitseb ka paremini, kui hea tava ette näeb. Et kõik oleks veelgi ebameeldivam korraldavad kohalikud aadlimehed Fockile mõrvalavastuse ja peamiseks süüdlaseks Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagneri. Mõrvalavastus aga luhtub ja teoks on saanud mõrv ja peamiseks süüdlaseks ikka Wagner.
Fock ei jäta sõpra hätta ning koos Maria Juliana von Nottbeckiga alustavad nad oma uurimist. Seekord läheb asi ikka väga segaseks ja isiklikuks.

[Krista · Rating 5 out of 5]

Mis muud, kui go go, Ain Kütt! Ootan viiendat raamatut!

[Hele Israel · Rating 4 out of 5]

Sagadi mõisahärra krimilood jõuavad neljandas osas kõrgema poliitikani välja. Kohati läheb vandenõu segaseks, aga loo üldmulje on hea. Lõpp ei ole lõplik ja jätab tunde, et oodata on ka viiendat osa.

[Pille Piho · Rating 5 out of 5]

Raamat oli taas mõnus lugemine ja vääriline järg sarja eelnevatele osadele...
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...

[Laura Breede · Rating 5 out of 5]

Very engaging book. Couldn't stop reading before the end.

[Vairo · Rating 2 out of 5]

Kodumaise muhekrimiseeria neljas osa. Seekord on von Focki uurimine raskendatud, kuna kahtlus langeb Sagadi mõisale.
Loo tempo oli pigem aeglane ja põnevust vähevõitu.

[Reelika Raimet · Rating 5 out of 5]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...

[Päikeselill · Rating 3 out of 5]

Lugu looks, aga nii Focki kui preili käitumine oli kaugelt liiga tihti ninakas ja vääritu...

[Piret · Rating 4 out of 5]

1930 aasta kevad. Fock on taandatud meeskohtu eesistuja ametikohalt teiseks assessoriks. Palmeses on toimumas kihluspidu, kus naabermõisnikud otsustavad Sagadi härrale vingerpussi mängida, et ka tema saaks tunda, kuidas on kui muudkui küsitletakse ja kaheldaks. Loomulikult ei lähe kõik nii nagu plaanitud ja taaskord tuleb hakata mõrva uurima. Kõigepealt vaja süü alt päästa Wagner, kes õnnetul kombel on vahejuhtumi keerisesse sattunud.
Lisaks on kohtu uuesks eesistujaks härra Gernet, kes samuti asja uurima hakkab ja pidevalt teab rohkem kui Fock ning tema kaaslased.
Mõrvasid sel korral rohkem kui 1. Kas Fock ja Annikvere preili lahendavad mõistatuse, mis on kaartidel ning mis sealt teada saavad. Juliana saladus, mis mõjutab tema ja Focki omavahelisi suhteid.

[Jana Maasik · Rating 5 out of 5]

Lugesin järjest kõik osad läbi ja leian, et see viimane on kindlasti seeria parim. On paremini kirjutatud, - on väga hästi kirjutatud. Lugedes ei tekkinud kordagi tunnet, et tahaksin lõigu korduse või igavuse tõttu vahele jätta. Märkasin, et neljanda osa toimetajaks (erinevalt eelmistest) on Lea Arme, sellest ilmselt ka nii silmatorkav erinevus.

Minu isa-isapoolsed esivanemad elasid enne aastat 1900 Metsiku mõisa maadel, seega mul ka päris isiklik huvi. Kõigi osade puhul köitiski mind eelkõige tolleaegne eluolu, "Kolme kaardi mõistatus" pole selles mõttes minu jaoks erand. Usun, et isegi ajaloolane näeb pea kakssada aastat tagasi valisenud arusaamiste ja olude kirjeldamisel tohutult vaeva, tuleb väga palju lugeda ja uurida, et kirjutada kasvõi üks paikapidav/tõene lause.
Krimkana 4,5
Kokkuvõttes väga hea töö.