«Hetk« on mõtlemapanev romaan meie ajast ja meie kohast, tagasivaadetega lähiminevikku. Autorit iseloomustab võime tabada ajas olulist ning seda usutavalt ja hingeminevalt kirja panna. Nagu Jan Kausi eelmises populaarses romaanis «Tema« on ka selle raamatu keskseteks teemadeks lähisuhted, usalduse võimalikkus inimeste vahel, armastus ja ükskõiksus.
Jan Kaus on eesti luuletaja, romaanikirjanik, tõlkija ja toimetaja. Ta on korraldanud Tallinna rahvusvahelist kirjandusfestivali HeadRead ja toimetanud kultuurilehte Sirp.
Elatud päevad ja aastad kaovad kibekiiresti ning meie mälu segab kõik möödunu lõpuks kokku üheks tummiseks kisselliks. Kõik lapsepõlve suved, mis sai veedetud suvilas või linna betoontornide vahel moodustavad ühe mälupildi. Selles veatus mälupildis oled sa eatu poisipõnn, kes jookseb igal hommikul toauksest välja sõpradega jalgpalli või ukakat mängima. Alati sirab helesinises taevas päike ning sina oled see, kes annab naaberõue poiste üle võidu toonud väravale tsenderduse.
Teised hetked, mida mälu pingsalt säilitada püüab ja laseb aeg-ajalt otsekui kiusuks esile kerkida on "elu pöördelised hetked". Hetk, mil sa TEDA esimest korda nägid. Hetk, mil TEIE näpuotsad aralt ja pooljuhuslikult esimest korda kokku puutusid. Hetk, mil sa mõistsid, et TEILE pole määratud enam ühiseid hetki. Kuid ka need hetked võivad ajas koltuda ning muutuda ainult helgeteks tunneteks või aistinguteks, mis sinust vahel tahtmatult üle voolavad ja panevad küsima küsimuste küsimust "Aga, kui...?".
Need magusmõrkjad mälupildid jälitavad ka Jan Kausi loodud tegelasi, kes põhiliselt uitavad ringi mööda 1980.–1990. aastate Tallinna tänavaid. Ma olen alati tänapäeva Tallinnat pidanud kirjandusliku tegevuspaigana igavaks ja ilmetuks linnaks (eelkõige võrreldes Tartuga). Kirjanduslik Tallinn on alati olnud tuhmides toonides lavadekoratsioon, mis on lihtsalt tekstile taustaks topitud. Kuskil peab tegevus ju toimuma!
Ent Kaus muudab Tallinna üheks romaani peategelaseks, kelle elukäigule ja muutumistele ajas hakkad lugejana tõsihingeliselt kaasa elama. Minu jaoks oli Kausi loodud Tallinn otsekui vana sõber, kellega üle aastate taas kohtusime ja kadunud aegu meenutasime. Kollased kaljatünnid, Tallinna Kaubamaja katusel vilkuvad rohelised tähed, magala kortermajades undavad liftid ning igasugust inimkontakti vältivad pealinlased. Ohh, olid ajad! Suured tänud härra Kausile selle taaskohtumise korraldamise ning minu mälusalves peidus olnud minevikupiltide ilmutamise eest.
Väga tundlik ja liigutav lugu kahe inimese maailmast, mis korraks põimusid. Armastuslugu. Maalikunstnik- hiljem ämmaemand Eda ja endine (ateistist) usuteaduse tudeng- hiljem taksojuht Joosep. Ilus ja tundlik looming, mis kohati jäi seisma nagu paks lumesadu ja lummas. Kuid mitte midagi eriliselt meeldejäävat, samas. Aga võib olla see tegigi selle raamatu võluvaks, et see oli hästi tavaline. Tavalised inimesed, tavalised elud 90ndadatel, Tallinn. Meelde tulid kaks lugu: Vennaskonna Pille-Riin ja Jeff Buckley So Real, aga selliste aeglasemate ja minoorsemate coveritena. Rohkem ei oskagi väga midagi lisada. Tahaks näha karvast piima.