Kolm nädalat 14-aastase Anni elust, mil tegelikkuses ja ta ema päevikus jooksevad rööbiti kaheksakümnendate punkpõlvkonna ning nende laste, praeguste teismeliste probleemid ja täiskasvanuks saamine.
Kui see raamat ilmus, siis oli nagu sõõm värkset õhku. Eesti noortekirjanduses ei olnud varem sellistel teemadel kirjutatud või ei olnud need mulle kätte sattunud.
See oli noorena üks mu lemmikuid raamatuid. Nii ehe ja nii aus. Ja eks minagi, nagu paljud teised noored, mingil hetkel fantaseerisin kodust ära jooksmise mõttega. Oh küll ma kadestasin Anni. Muidugi, mind ajasid need teised seal juures närvi. Ma oleks lihtsalt tahtnud seal majas istuda, päevitada, raamatuid lugeda ja magada. Ning nüüd ma saan aru, et aastatega pole mitte midagi muutunud, sest tahaksin praegu täpselt seda sama xD.
Ma kohati saan aru, miks tänapäeva noori see enam nii palju ei kõneta. Aga näppu peale sellele panna ei oska, et mis see miski on. Kõik teemad on ju endiselt aktuaalsed, aga lugedes saaan isegi käega katsutavalt aru, et see on kirjutatud teisel nö ajastul.
Ma saan suurepäraselt aru, miks see on endiselt kohustusliku kirjanduse nimekirjas ning miks see sinna tõenäoliselt veel pikaks ajaks jääb. Niii palju olulisi teemasid, mida arutleda! Tuleohutus ja ujumisohutus. Üleüldine ohutus tarbides narkootikume, alkoholi ja suitsetades. Ma ei tea, kuidas tänapäeval on, aga vähemalt minu ajal tolleaegsed vestlused antud teemadel meenutavad praegust ameerikalikku "abstinence only" haridust ehk siis - ära joo, mitte kunagi! No muidugi oleks nii õige! Aga fakt on, et ikka joodakse. Ikka pruugitakse psühhotroopseid aineid. Vaja oleks harida nende ohtude korral, et suvatänavamüüjalt võid tuntud aine asemel saada hoopis mingi pesupulbri ja rotimürgi segu jne. Neid teemasid on nii palju, mille teadmine võiks vähemalt osadel aidata neid kehvi olukordi vältida. Ja teised teevad need ise läbi ja õpivad alles siis, see on muidugi paratamatus. Peale ohutuse ja meelemürkide veel lisaks olulised teemad iseendaks jäämisest, et mitte lasta end mõjutada. Sõprusest ja peresuhetest. Siin on palju arutelumaterjali!
Mäletan, et lugesin Aidi Valliku Anni raamatute triloogia läbi 6.klassis. See oli meil üks valikutest kohustuslikus kirjanduses. Anni raamatute lugemine oli minu jaoks esimene kogemus noorsookirjandusega, enne seda olin lugenud ainult lastekirjandust ja "Kevadet". Mäletan, et mingil määral Anni triloogia isegi meeldis mulle, kuna need teosed rääkisid põnevatest teemadest, mis mind teismeikka jõudes ees ootasid - suhted, eneseleidmine, seks, alkohol jne. Sain aru, et varsti pean ma ka ise nende teemadega tegelema hakkama ning endale selgeks tegema, mis on õige ja mis on vale. Vahel aga mõtlen, et äkki on 6.klassi õpilase jaoks midagi sellist lugeda ja mõista liiga vara? Üks sõber rääkis, et tema koolis soovitati seda isegi juba 5.klassis lugeda. Teostes oli mõningaid seikasid kirjeldatud väga ausalt ja räigelt, mis võib mõnele äsja teismeikka jõudnud noorele rängalt mõjuda või ta ei pruugigi veel aru saada, kui tõsised need olukorrad on. Selline ropult ehe ja aus raamat, milles räägitakse pidudest, meelemürkide kasutamisest ning kodust ära jooksmisest oleks võib-olla sobilikum kirjandus 8.- 9.klassi õpilastele, kes on juba mõnda aega noorte maailmas elanud. Aga kes teab, võib-olla annavadki Eesti põhikoolid varakult prohvilaktika eesmärgil lastele seda raamatut lugeda. Äkki läheb õnneks ning ehmatab aegsasti mõne vaesekese ära, tänu millele on vähem vabakasvatusega kaubamaja gangstereid, kellega riielda.😃
Väga õpetlik lugu ja saan aru, miks see kohustuslik kirjandus on. Siin on nii palju erinevaid probleeme, mida arutada ja analüüsida: teismelise mässumeelsus, must-valge maailmapilt, oskus või oskamatus näha maailma vaid enda vaatevinklust, kodust ärajooksmine, peod, suitsetamine, narkootikumid, seks, pidude sõprus ja toetav sõprus jne. Aga minu jaoks vahest ehk isegi liiga aus ja realistlik. Noortekalt sooviks kergemat meelelahutust.
Korralik nostalgialaks kunagise lemmikraamatuga, mis tegi minu nime jaoks rohkem, kui mistahes muu teos. Raamatu peamine võlu oli muidugi lugeda seda 13-14 aastaselt 2000ndatel, kui suutsid nimitegelasega suhestuda. 30 aastasena ei mõju see üldse enam nii ehedalt (arvasin hoopis, et vau, Anni ema on nii lahe), aga ega see ei ole ka sellele vanusegrupile mõeldud. 13 aastane Ann oleks andnud 5 tärni, 30 aastane mina 3, tulemuseks keskmine.
Minu arust on see raamat kohutav. Tugevad sõnad tugevatele tunnetele. Võiks sellest terve essee kirjutada, miks mulle raamat ei meeldi, aga jään põhiliste punktide juurde. "Kuidas elad, Ann?" annab ebareaalse ettekujutuse sellest, mida tähendab meelemürkide tarvitamine, see näitab, et kei juba suitsetada-juua, siis ainult raha kaobki ära, muidu ju kõik hea. Eriti ei meeldinud mulle lõpp, kuigi ongi mõte selles, et ema mõistis kõike ja ema-tütre suhteparandamiseks, annab see just kui ettekujutuse, et meelemürkide tarbimisele ja kodust ära jooksmisele ei ole mingit tagajärge.
Nii südamlik raamat. Tuleb tunnistada, et viimastel lehekülgedel kippusid ikka pisarad silma tulema. Kui ei kirjutaks jällegi 3 minutit pärast raamatu lõpetamist, oskaksin kindlasti paremini oma tundeid selle raamatu osas väljendada ja kirjutada. Kindlasti üks parimaid raamatuid, mida lugenud olen. Ei tundnud üldse, et oleks tehtud 20 aastat tagasi, täitsa reaalajas juhtuv sündmus tundus. Ju siis ma elasin raamatusse nii sisse.
Lapsele anti koolis ühe valikuna see raamat lugeda. Hakkasin sirvima ja enne ei lõpetanud, kui läbi sain. Hästi valus, eluline, aga kokkuvõttes armas lugu. Suureks kasvamise lugu. Imerlusväärne, kuidas ühel emal jagub piisavalt meelekindlust, et lasta tütrel ise enda eksimused ja valud läbi elada. Selleks, et mõista. Selleks, et armastada. Selleks, et elada ❤
I had to read it as required reading for school. No, I didn't like it. First of all, I don't understand why teenagers are always portrayed the same way (running away from home, fighting with parents, drinking). It can also be calm etc. I also didn't like the word usage and almost, every chapter was the same.
Lugesin uuesti, kuna olin vahepeal "Minu Haapsalust" teada saanud, et raamat on kirjutatud õpilaste ettepanekute põhjal, milline peaks üks hea noortelugu olema.
On arusaadav, et on vaja lugeda sellistest teemadest ja on vaja, et selliseid raamatuid oleks rohkem ja kättesaadavamal. Ma ise väga ei loeks midagi sellist. Täiesti ulmeline oli lugeda seda raamatut, ma polnud kunagi arvanud, et ma nii eluvõõras võin olla. Ma phm polnudki kuulnud, et noored niimoodi käituda ja elada võivad. Aga noh, neile kes sellistest karmi kasvatusega viisakates peredest pärit pole, neile ma soovitan. Need, kes on pärit, soovitan ma natukene tutvuda teemadega nagu nagrkootikumid, alkohol, (seksuaalne) ärakasutamine, problemaatilised peresuhted jm.
No ma ei tea, mis mul viga, et ma sellele 5 tärni panen ja ütlen, et väga meeldis. No pean mainima, et Kärti kirjastiil ajab oksele. Ann ise ka päris maun aga noh eks elu õpetab, et ei maksa mingi suvaka tondiga kohe sauna ronida ja loota, et kohe jõhker armastus ja puha. Kes iganes mu arvustus satub vaatama, loe ikka see raamat läbi. Isegi kui ei arva, et see meeldib siis loe kasvõi silmaringi avardamiseks.
This entire review has been hidden because of spoilers.
I cannot say I liked this book much but I liked the way it described teenagers way to think and act. It felt real. Personally I have forgot how limited their view of things is and how self centered they are and I think in this book all of that has been noticed quite well. I don't think there's any reason to read next one from Ann's life, this surely was anough.
See on täiuslik näide miks ma noorte romaane vihkan. Ükski tegelane ei olnud sümpaatne, Ann ei kasvanud loo jooksul pea aegu et üldse, ja see kuidagi ei suutnud moraalitsemist lõpetada. Heteronormatiivset paska täis. Ükski tegelane ei tundunud nagu päris inimene. Lugege parem priskat, see on palju tõetruum sellele kuidas üks teismeline mõtleb.
Ma ei ole küll tohutult raamatuid lugenud, aga see on olnud siiamaani teisel kohal alates selle lugemisest aastaid tagasi. Raamatu juures on muidugi hea lugu, aga mis veel olulisem, sellise keskkonna loomine, mis paneb lugeja väga sügavalt järele mõtlema just selliste asjade üle, mille üle peab mõtlema, et elu õnnelikuna näha.
okei eeee millest alustada algus oli lowkey nii igav et kreisi aga siis laks kinda huvitavaks, aga mis mind hairib on see lopp?? nagu miks?? ma saan aru, et ta ema tahtis, et ann ise opiks oma elu oppetunde jne aga thats stupid ja villem on haigelt kahtlane nagu babes mida?? ta emme on cutesy tho
See oli päris hea raamat, alguses Ann käis mulle nii närvidele tali nii overdramatic istg aga lõpus oli see päris huvitav ja kurb, peaaegu nutsin aga peaaegu.