What do you think?
Rate this book
Teiste jõgede taga
Raamat sisaldab tõlgituna Jaan Kaplinski kolm viimast venekeelset luulekogu „Kolmas raamat värsse” (2018), „Tiivulise sõrme jälg” ja „Teiste jõgede taga” (2021). Tõlkinud Märt Väljataga.
- GenresPoetry
149 pages, Hardcover
Published January 1, 2022
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
March 4, 2024
mõtlesin lugemist alustades, et kirjutan üles või pildistan luuletusi, mis mulle enim meeldivad, kuid nüüd tekib tunne, et olen ise seda teadmata terve raamatu pildigaleriisse üles pildistanud.
(oh ja kell saab siit mõne krõbeda tsitaadi ka veel ;))
(oh ja kell saab siit mõne krõbeda tsitaadi ka veel ;))
April 10, 2024
Luule läheb ülelugedes paremaks. Ei pidanud seekordki Jaan Kaplinskis pettuma. Tema algselt venekeelses viimastel eluaastatel kirjutatud luulekogus olid teemadeks vaimsus ehk inimese sisemaailm, eksistents/olemine, loodus, aastaajad, aeg, ühiskondlikud vaated ja viimaste eluaastate meeleolu ja tema pidev füüsilise tervise halvenemine, mis oli kohati väga kurb lugeda. Teisest küljest tore, et tema vaim virge püsis ja ta sai täitsa lõpuni loomingut avaldada. Just see temaatiline varieeruvus ning lihtsalt oma mõtete jagamine mingi teema kohta teebki tema loomingu lugemise nauditavaks. Tihtipeale jättis luuletuse viimane rida õhku nagu mingi küsimuse või jäi lahtiseks, et lugeja saaks siis teha oma järeldused või edasise mõtteaine. Arvan, et paljud tema luuletused tahtsid lugejat panna väärtustama ja märkama väikeseid asju elus. Kel vähe kokkupuudet või skeptilisus eesti kirjanike(kirjanduse) suhtes, siis kindlalt soovitan teda lugeda!
Mõned minu lemmikud:
Mõnikord mulle tundub, et kirjutan luuletusi
lihtsalt seepärast, et mul ei õnnestu
vajuda talveunne, magada novembrist märtsini
või lennata koos hanede ja luikedega lõunasse.
Luuletused on lihtsalt kontsentreeritud meeleheide,
inimese meeleheide, kes pole sündinud eluks Hüperboreas,
rahvuslikus üksinduses, väsinuna katsetest
suruda see imemaailm küsimustesse ja vastustesse,
valemiteks, paragrahvideks, otsustusteks,
ning ebameeldivast paratamatusest
omada nime, kodakondsust, eriala ja elukutset,
paratamatusest olla keegi, kuigi ma ise
sain juba ammu aru, et ma pole kunagi keegi olnud
ega saa kellekski ka tulevikus.
Hing-hingeke, alles nüüd olen hakanud taipama,
et ka sina võid külmetada ja heita meelt,
istudes siin, kitsas rinnakorvis, unistades
soojast merest ja saartest, kus pole ühtegi inimest,
ühtegi autot, ühtegi televiisorit,
ainult nende hinged, kes surnud igatsusse
unes nähtud saarte järele ja viimaks
kajakatena, tormilindudena lennanud siia
kaljuseintele pesitsema, et üles kasvatada
oma pojad ja lennata, lihtsalt lennata
lainete kohal, mis purunevad kaldajärsakule,
ning lahustuda ookeanimeres, surra,
et kõik oleks jälle nii nagu päris alguses.
Aeg liigub, aeg läheneb lõpule, võib-olla ajatusele. Üha harvem
tunnen ma ennast inimesena, üha rohkem vana väsinud mesilase
või kumalasena, kes ei leia teed pessa.
Võib-olla polegi enam kusagile tagasi minna. Jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis. Väljaöeldud sõnad ei lähe tagasi suhu, mis neid lausus. Sügistuul ei suuda ellu äratada ühtegi langenud lehtede seast,
millega ta tee peal mängib.
Ja ma ei tea, mis saab minu tibadest, kas needki jäävad vedelema kusagile aknalauale või trepi kõrvale rohtu nagu liblikate tiivad,
kelle hiired talvel ära sõid. Ei tea, mis saab minu hingest, aga kardan, et see jääb hulkuma mööda maid, meresid ja saari, kuhu on jäänud minu ammuste esivanemate, sefardi juutide-meresõitjate vaevu
tabatavad jäljed. Minu hing on igavene juut, igavene hulgus. Aga sellises saatuses ei ole ma üksi. Olen lihtsalt mõistnud seda selgemini kui enamik meist. Võib-olla mõistsin seda õigel ajal, kui polnud veel hilja.
Vaadates pilvede pegeldust, loojuva päikese sätendamist ookeanil ja
majaka juures järsaku kohal hõljuvat udu, ütles mu naine: Milleks
veel kunsti on tarvis?"
Ma ei tea tema retoorilisele, kuid ausale küsimusele vastust. Ma ei tea, milleks on tarvis kunsti, milleks on lase tarvis midagi või kedagi.
Mulle näib, et meie maailm oma ookeanidega, päikese sätendamisega
lainetel, kunstiga, luulega, meie enda ja me küsimustega eksisteerib lihtsalt niisama, ilma sihi või otstarbeta.
Tean, et kui olla ausad, on meil alati rohkem küsimusi kui vastuseid.
Aga mõnikord tahaks küsida, milleks on tarvis küsimusi. Võib-olla neid polegi tegelikult tarvis. Ja mul on kahju, et paljud tänapäeva kunstnikud tegelevad küsimustega - nimelt küsimustega, millele pole ega saagi olla vastust - rohkem kui iluga.
Ilu ei suuda päästa maailma ega meie hingi, kuid viitab hetkeks sellele, et paäsemisvõimalus on võib-olla ikkagi olemas. Seetõttu kätkeb ilu alati valu. Ilu tuletab meile meelde, kes me oleme ja kus asume. Võib-olla mitte ilma asjata.
Ei tea, kas tahaksin surra millegi eest -
Kodumaa, vabaduse, Euroopa, Aasia,
Ameerika, Australia, Aafrika või Antarktika eest,
kommunismi võidu, ülemaailmse rahu eest,
rahvaste enesemääramise eest,
tõelise usu, tõelise keisri eest.
Olen mõistnud, et tahan surra lihtsalt niisama,
nagu on surnud minu eellased ja esivanemad
Willendorfi Veenuse, Aadama ja Eeva,
Moosese ja Aaroni ajast saati,
nagu surid ürgmeres need väikesed olendid,
kelle sügavustesse ladestunud kestadest
sai lubjakivi ja mõnikord marmor,
millest mõningatele meist
püstitatakse hauasambaid ja mälestusmärke,
mis kattuvad vähehaaval
sambla ja samblikuga ja millel
puhkavad pögusalt sirelased ja kumalased
ja viivitab loojuva päikese vastuhelk.
Tõusta või mitte tõusta? - selles on küsimus.
Esimene igapäevane küsimus. Kas tasub
pista jalad sussidesse, panna selga särk
või visata see korvi, kus juba ootab
pesukuhi pesemist; käia vetsus,
panna kohvimasin käima, vaadata tahvelarvutist,
mis uudist ...? Või mitte tõusta, vaid uinuda?
Ometi on targad juba ammu mõistnud,
et pole midagi uut päikese all,
ainult valu on alati uus, ja kõik muu päikese all
on parimal juhul kõigest valuvaigistav unenägu,
tüütum ja totram päris unenäost, kus on isegi võimalik
teha lahti see uks, mille taga hällis
magad sa ise ja hälli valvab
vanaisa täpiline inglise setter.
Varsti me läheme moest välja:
moest väljas on nii hea, nii kerge hingata,
minna rahulikult mööda aedadevahelist rada,
kuhu sind meelitas kumalane-invaliid, kelle leidsid
asfaldilt verstaposti juurest ja jätsid
elama või surema turdlehe õitesse
poollagunenud majade vahele järsakul.
Moest väljas on nii hea jalutada ja vaadata-märgata
seda, mis lesib või jookseb su jalgade ees:
kive, konisid, pakendeid, sipelgaid, sisalikke,
lehtertapu erksaid lillasid õisi, päikeselaike -
ootamatu kohtumine reaalsuse ebareaalsusega,
meie enda ebareaalsusega.
Ah mu musklid, mu lihased-hiirekesed, olete väsinud,
kui kaua me oleme koos elanud,
töötanud, higistanud, puhanud ja mänginud,
jooksnud, ujunud, armastanud,
jalgrattaga sõitnud, touganud kuuli,
te annate mulle selgelt mõista: on tulnud aeg
teid vabaks lasta, anda teid üle selle kätte,
kes ootab kõige liha endale saamist.
Aga mul on teist ikkagi kahju, käed ja jalad,
mul on teist kahju, sõrmed, kes te aitasite mul
kirjutada kirju ja luuletusi, paitada lapse põski
ja armsama reisi, sõrmed, kes te mõnikord
puudutasite hajameelselt vana klaveri klahve,
unustades, et ma ei oska seda mängida.
Minu maailm on haige, nagu ma ise, ta aheneb;
väikesed asjad kasvavad suureks, tähendavad järjest rohkem:
oksakese kikuv vari kardinal, päikeselaik, mis roomab aeglaselt mööda seina,
mullune ämblikuvõrk, herilane, kes jäänud aknale pidama,
nuku king raamatukapi all,
vistrik, mis jäänud kaelale pidama, puru silmas, pind näpus.
Aga aknast paistavad valged pilved ja piirpääsukesed,
kes kihutavad kase värelevate lehtede kohal üle oja,
milles roomavad puruvana vastsed,
aimamata, et ühel ilusal päeval tõusevad lendu.
Mõned minu lemmikud:
Mõnikord mulle tundub, et kirjutan luuletusi
lihtsalt seepärast, et mul ei õnnestu
vajuda talveunne, magada novembrist märtsini
või lennata koos hanede ja luikedega lõunasse.
Luuletused on lihtsalt kontsentreeritud meeleheide,
inimese meeleheide, kes pole sündinud eluks Hüperboreas,
rahvuslikus üksinduses, väsinuna katsetest
suruda see imemaailm küsimustesse ja vastustesse,
valemiteks, paragrahvideks, otsustusteks,
ning ebameeldivast paratamatusest
omada nime, kodakondsust, eriala ja elukutset,
paratamatusest olla keegi, kuigi ma ise
sain juba ammu aru, et ma pole kunagi keegi olnud
ega saa kellekski ka tulevikus.
Hing-hingeke, alles nüüd olen hakanud taipama,
et ka sina võid külmetada ja heita meelt,
istudes siin, kitsas rinnakorvis, unistades
soojast merest ja saartest, kus pole ühtegi inimest,
ühtegi autot, ühtegi televiisorit,
ainult nende hinged, kes surnud igatsusse
unes nähtud saarte järele ja viimaks
kajakatena, tormilindudena lennanud siia
kaljuseintele pesitsema, et üles kasvatada
oma pojad ja lennata, lihtsalt lennata
lainete kohal, mis purunevad kaldajärsakule,
ning lahustuda ookeanimeres, surra,
et kõik oleks jälle nii nagu päris alguses.
Aeg liigub, aeg läheneb lõpule, võib-olla ajatusele. Üha harvem
tunnen ma ennast inimesena, üha rohkem vana väsinud mesilase
või kumalasena, kes ei leia teed pessa.
Võib-olla polegi enam kusagile tagasi minna. Jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis. Väljaöeldud sõnad ei lähe tagasi suhu, mis neid lausus. Sügistuul ei suuda ellu äratada ühtegi langenud lehtede seast,
millega ta tee peal mängib.
Ja ma ei tea, mis saab minu tibadest, kas needki jäävad vedelema kusagile aknalauale või trepi kõrvale rohtu nagu liblikate tiivad,
kelle hiired talvel ära sõid. Ei tea, mis saab minu hingest, aga kardan, et see jääb hulkuma mööda maid, meresid ja saari, kuhu on jäänud minu ammuste esivanemate, sefardi juutide-meresõitjate vaevu
tabatavad jäljed. Minu hing on igavene juut, igavene hulgus. Aga sellises saatuses ei ole ma üksi. Olen lihtsalt mõistnud seda selgemini kui enamik meist. Võib-olla mõistsin seda õigel ajal, kui polnud veel hilja.
Vaadates pilvede pegeldust, loojuva päikese sätendamist ookeanil ja
majaka juures järsaku kohal hõljuvat udu, ütles mu naine: Milleks
veel kunsti on tarvis?"
Ma ei tea tema retoorilisele, kuid ausale küsimusele vastust. Ma ei tea, milleks on tarvis kunsti, milleks on lase tarvis midagi või kedagi.
Mulle näib, et meie maailm oma ookeanidega, päikese sätendamisega
lainetel, kunstiga, luulega, meie enda ja me küsimustega eksisteerib lihtsalt niisama, ilma sihi või otstarbeta.
Tean, et kui olla ausad, on meil alati rohkem küsimusi kui vastuseid.
Aga mõnikord tahaks küsida, milleks on tarvis küsimusi. Võib-olla neid polegi tegelikult tarvis. Ja mul on kahju, et paljud tänapäeva kunstnikud tegelevad küsimustega - nimelt küsimustega, millele pole ega saagi olla vastust - rohkem kui iluga.
Ilu ei suuda päästa maailma ega meie hingi, kuid viitab hetkeks sellele, et paäsemisvõimalus on võib-olla ikkagi olemas. Seetõttu kätkeb ilu alati valu. Ilu tuletab meile meelde, kes me oleme ja kus asume. Võib-olla mitte ilma asjata.
Ei tea, kas tahaksin surra millegi eest -
Kodumaa, vabaduse, Euroopa, Aasia,
Ameerika, Australia, Aafrika või Antarktika eest,
kommunismi võidu, ülemaailmse rahu eest,
rahvaste enesemääramise eest,
tõelise usu, tõelise keisri eest.
Olen mõistnud, et tahan surra lihtsalt niisama,
nagu on surnud minu eellased ja esivanemad
Willendorfi Veenuse, Aadama ja Eeva,
Moosese ja Aaroni ajast saati,
nagu surid ürgmeres need väikesed olendid,
kelle sügavustesse ladestunud kestadest
sai lubjakivi ja mõnikord marmor,
millest mõningatele meist
püstitatakse hauasambaid ja mälestusmärke,
mis kattuvad vähehaaval
sambla ja samblikuga ja millel
puhkavad pögusalt sirelased ja kumalased
ja viivitab loojuva päikese vastuhelk.
Tõusta või mitte tõusta? - selles on küsimus.
Esimene igapäevane küsimus. Kas tasub
pista jalad sussidesse, panna selga särk
või visata see korvi, kus juba ootab
pesukuhi pesemist; käia vetsus,
panna kohvimasin käima, vaadata tahvelarvutist,
mis uudist ...? Või mitte tõusta, vaid uinuda?
Ometi on targad juba ammu mõistnud,
et pole midagi uut päikese all,
ainult valu on alati uus, ja kõik muu päikese all
on parimal juhul kõigest valuvaigistav unenägu,
tüütum ja totram päris unenäost, kus on isegi võimalik
teha lahti see uks, mille taga hällis
magad sa ise ja hälli valvab
vanaisa täpiline inglise setter.
Varsti me läheme moest välja:
moest väljas on nii hea, nii kerge hingata,
minna rahulikult mööda aedadevahelist rada,
kuhu sind meelitas kumalane-invaliid, kelle leidsid
asfaldilt verstaposti juurest ja jätsid
elama või surema turdlehe õitesse
poollagunenud majade vahele järsakul.
Moest väljas on nii hea jalutada ja vaadata-märgata
seda, mis lesib või jookseb su jalgade ees:
kive, konisid, pakendeid, sipelgaid, sisalikke,
lehtertapu erksaid lillasid õisi, päikeselaike -
ootamatu kohtumine reaalsuse ebareaalsusega,
meie enda ebareaalsusega.
Ah mu musklid, mu lihased-hiirekesed, olete väsinud,
kui kaua me oleme koos elanud,
töötanud, higistanud, puhanud ja mänginud,
jooksnud, ujunud, armastanud,
jalgrattaga sõitnud, touganud kuuli,
te annate mulle selgelt mõista: on tulnud aeg
teid vabaks lasta, anda teid üle selle kätte,
kes ootab kõige liha endale saamist.
Aga mul on teist ikkagi kahju, käed ja jalad,
mul on teist kahju, sõrmed, kes te aitasite mul
kirjutada kirju ja luuletusi, paitada lapse põski
ja armsama reisi, sõrmed, kes te mõnikord
puudutasite hajameelselt vana klaveri klahve,
unustades, et ma ei oska seda mängida.
Minu maailm on haige, nagu ma ise, ta aheneb;
väikesed asjad kasvavad suureks, tähendavad järjest rohkem:
oksakese kikuv vari kardinal, päikeselaik, mis roomab aeglaselt mööda seina,
mullune ämblikuvõrk, herilane, kes jäänud aknale pidama,
nuku king raamatukapi all,
vistrik, mis jäänud kaelale pidama, puru silmas, pind näpus.
Aga aknast paistavad valged pilved ja piirpääsukesed,
kes kihutavad kase värelevate lehtede kohal üle oja,
milles roomavad puruvana vastsed,
aimamata, et ühel ilusal päeval tõusevad lendu.
January 23, 2023
Ah mu musklid, mu lihased-hiirekesed, olete väsinud,
kui kaua me oleme koos elanud,
töötanud, higistanud, puhanud ja mänginud,
jooksnud, ujunud, armastanud,
jalgrattaga sõitnud, tõuganud kuuli,
te annate mulle selgelt mõista: on tulnud aeg
teid vabaks lasta, anda teid üle selle kätte,
kes ootab kõige liha endale saamist.
Aga mul on teist ikkagi kahju, käed ja jalad,
mul on teist kahju, sõrmed, kes te aitasite mul
kirjutada kirju ja luuletusi, paitada lapse põski
ja armsama reisi, sõrmed, kes te mõnikord
puudutasite hajameelselt vana klaveri klahve,
unustades, et ma ei oska seda mängida.
kui kaua me oleme koos elanud,
töötanud, higistanud, puhanud ja mänginud,
jooksnud, ujunud, armastanud,
jalgrattaga sõitnud, tõuganud kuuli,
te annate mulle selgelt mõista: on tulnud aeg
teid vabaks lasta, anda teid üle selle kätte,
kes ootab kõige liha endale saamist.
Aga mul on teist ikkagi kahju, käed ja jalad,
mul on teist kahju, sõrmed, kes te aitasite mul
kirjutada kirju ja luuletusi, paitada lapse põski
ja armsama reisi, sõrmed, kes te mõnikord
puudutasite hajameelselt vana klaveri klahve,
unustades, et ma ei oska seda mängida.
May 15, 2023
Arvustustes kiidetud raamat. Isegi suht ülivõrdes kiidetud. Ja põhjusega.
3 raamatut ühtede kaante vahel (või on noppeid neist, miski ehk täies ulatuses, miski vähendatud kujul). Ja mingis mõttes siiski tunned, et on üks ja sama raamat. Vähemalt mulle ei tundunud, et oleks tekkinud kuskil kääre ühest teise minnes. Enamjaolt ikka lühike või keskmiselt lühikesed vabavärsilised luuletused (lühim ehk 6-7-realine, pikimad kas ei ületanud leheküljepiiri või kui ületasidki, siis vähe). Lõpus sageli mingi kaalukas lõpp, ent kuidagi vaikuse suunal. Tahaks öelda: "Antipuänt." Sest puänt peaks plahvatama, tema lõpulaused pigem tõmbuvad enesesse, hääbuvad ühe reaga. Vajumata ära.
Selline sujuvus üleminekuis, usaldus oma valitud vormi näitab, et autoril oli selge, mis häälega ta laulis, ega pidanud vajalikuks meeleheitlikke otsinguid. Ent sel korral siiski heas mõttes, arvan. Kuigi võiks leida tuhat tarka meest, kes ütleks, et otsingute lõpp tähendab luule surma, on siin ehk... noh, pole kramplikku vormiotsingut, on vaid püüd leida uut sõnastatavat või uut sõnastust. Lisaks annab see mingeid siirusepunkte.
Wilde olevat öelnud, et luuletuse kvaliteet on pöördvõrdeline selle siirusega. (Võtsin selle "Salomé" lõpu esteetikaheietustest.) Huvitav, kas talle oleks Kaplinski luule tundunud väga halb...?
Jube palju on avastada iga uue avamisega. Tundsin rohkem kui eikunagi varem, et see pole luulekogu, mida läbi lugeda, vaid mida tuleb iga natukese aja tagant avada ja avastada. Sest ühel lugemisel tundus tähtluuletus see või too, järgmisel hoopis teine.
Otsisin siit luuletust päheõppimiseks - ja lõpuks oli raske valikuga rahule jääda, sest välja jäi mõni teine. Aga luuletus oli ikkagi hea.
3 raamatut ühtede kaante vahel (või on noppeid neist, miski ehk täies ulatuses, miski vähendatud kujul). Ja mingis mõttes siiski tunned, et on üks ja sama raamat. Vähemalt mulle ei tundunud, et oleks tekkinud kuskil kääre ühest teise minnes. Enamjaolt ikka lühike või keskmiselt lühikesed vabavärsilised luuletused (lühim ehk 6-7-realine, pikimad kas ei ületanud leheküljepiiri või kui ületasidki, siis vähe). Lõpus sageli mingi kaalukas lõpp, ent kuidagi vaikuse suunal. Tahaks öelda: "Antipuänt." Sest puänt peaks plahvatama, tema lõpulaused pigem tõmbuvad enesesse, hääbuvad ühe reaga. Vajumata ära.
Selline sujuvus üleminekuis, usaldus oma valitud vormi näitab, et autoril oli selge, mis häälega ta laulis, ega pidanud vajalikuks meeleheitlikke otsinguid. Ent sel korral siiski heas mõttes, arvan. Kuigi võiks leida tuhat tarka meest, kes ütleks, et otsingute lõpp tähendab luule surma, on siin ehk... noh, pole kramplikku vormiotsingut, on vaid püüd leida uut sõnastatavat või uut sõnastust. Lisaks annab see mingeid siirusepunkte.
Wilde olevat öelnud, et luuletuse kvaliteet on pöördvõrdeline selle siirusega. (Võtsin selle "Salomé" lõpu esteetikaheietustest.) Huvitav, kas talle oleks Kaplinski luule tundunud väga halb...?
Jube palju on avastada iga uue avamisega. Tundsin rohkem kui eikunagi varem, et see pole luulekogu, mida läbi lugeda, vaid mida tuleb iga natukese aja tagant avada ja avastada. Sest ühel lugemisel tundus tähtluuletus see või too, järgmisel hoopis teine.
Otsisin siit luuletust päheõppimiseks - ja lõpuks oli raske valikuga rahule jääda, sest välja jäi mõni teine. Aga luuletus oli ikkagi hea.
January 31, 2023
Ärateelise mõtted, tihti valgusest ja avarustest, mis meile, argistele jääjatele, kättesaamatud. Terav on valu mahajääva maailma pärast. See raamat on teemant.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews