What do you think?
Rate this book
Cysgod y Cryman
Nofel gyntaf Islwyn Ffowc Elis a ddaeth yn un o glasuron llenyddiaeth Gymraeg. Adroddir stori Harri Vaughan, mab i ffarm helaeth ym Mhowys, yn fyfyriwr yng Ngholeg Bangor yn niwedd y 1940au. Dan ddylanwad Gwylan Thomas daw Harri'n gomiwnydd ac yn anffyddiwr, a dyna gychwyn y frwydr hir rhyngddo a'i dad cefnog a chyhoeddus, Edward Vaughan. Ni all ei chwaer, Greta, briodi'r dyn y mae'n ei garu, ei Almaenwr ifanc, Karl, am fod meddyg o Sais yn benderfynol o'i chael hi'n wraig. Yn gefndir i'r stori afaelgar gwelwn ddechrau'r newid yng nghefn gwlad Cymru ar ôl y rhyfel. Ni fu ei diwylliant na'i chrefydd byth yr un fath ar ôl hynny. Cyhoeddwyd Cysgod y Cryman yn wreiddiol ym 1953, ac fe'i dewisiwyd yn 'Llyfr y Ganrif'.
317 pages, Paperback
First published January 1, 1953
9 people are currently reading
90 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
June 20, 2025
püüan end jõudumööda Walesi kirjanduse tüvitekstidega kurssi viia, aga ega see mingi lihtne töö ei ole - alustuseks juba kuskilt välja uurida, mida siis õieti lugema peaks. portsu vihjeid sain "Llyfr Glas Nebo"/"The Blue Book of Nebo" kaudu... aga kui mõned viited seal olid üsna sirgjoonelised, siis Elise ülesleidmine nõudis veidi detektiivitööd. long story short, kõmrikeelses variandis paneb Siôn jänesele nime ühe tegelase järgi "Shadow of the Sickle'ist". või noh, "Cysgod y Crymanist", aga ma ikkagi lugesin tõlkes. kus see nimi on muudetud (Gwdig -> Goodwick). ei, jumala eest ärme teeme kõmri kultuuri ingliskeelsele tarbijale kuidagi... ligipääsetavaks, peidame jälgi nii, mis jaksame!
see ei olnud otseselt raske lugemine, ses mõttes, et tegu on üpris lihtsa ja meelelahutusliku teosega (mis on just see, mis ta kõmri kultuuris nii läbimurdeliseks teeb, sest enne seda kirjutati ainult kõrgstiilis ja soovitavalt religioosseid tekste). aga tegelased ja nende eluvalikud käisid mulle kohati nii närvidele, et polnud mingit tahtmist peatüki lõppedes uut alustada, nii et eriti lõpuots venis mul... ma ei teagi, mitu nädalat vist :)
eestlasest lugeja jaoks on see lugu mitmes mõttes raskestisuhestutav, sest tegevus toimub varajaste 1950ndate Walesis, kus põhiosas paistab ikkagi valitsevat majanduslik õitseng. meie peategelane on noor mees, rikka talu perepoeg, kes on saadetud linna ülikooli. et mis ta sõjas tegi - teate, ei midagi, sest ta oli conscientious objector, ma ei teagi, mis see eestikeelne mõiste on. inimene, kes keeldus sõtta minemast. süümelistel kaalutlustel. no ja juba selle koha peal mul pea plahvatab, sest omg, mis privileeg - sa saad lihtsalt valida mitte sõdida? ja pärast sõda on isatalu ikka veel kenasti alles, perekond elus ja pärandus ootab? palju õnne.
ja mida noorhärra selle privileegiga peale hakkab - otsustab, et ta on kommunist ja et mingit eraomandit ei peaks üldse olemas olema. järgmine plahvatus. (jah, see on see sirp, millele pealkiri viitab - as in, sirp ja vasar.)
aga okei, kui sellest üle saada ja lugeda seda lihtsalt kui üht lugu (ütleme, ulmet), siis annab see muidugi häid võimalusi mõtiskleda selle üle, kui kaugele inimene oma veendumuste kaitsmisel ja elluviimisel minna saab või võiks.
paralleelselt jookseb siin igasugu suhtelugusid, katkestatakse kihlusi, armutakse, rasestutakse, abiellutakse jne - jällegi enamusel tegelastel ei ole väga privileegi valida, millist rada mööda nad lähevad, aga Harril muidugi on.
kuigi aeg ja koht ja valikud on ju tegelikult teised, on siin minu jaoks tugevat "Tõe ja õiguse" vaibi ka, Lleifiori vanaperemehel on ikkagi enamvähem samad mured, mis Vargamäe Andresel - linnas haritud pojast pole üldse enam võimalik aru saada, naabrimees läheb vanast peast Pearuks kätte ära, tütar abielluks kõige parema meelega sulasega (ei, seda vist Tammsaarel ei olnud, või oli?) ja tööd teha ega vaeva näha ei viitsi üldse nagu enam keegi. kuigi... armastus vist ikkagi on Lleifiori tulnud, sest see perekond on seda maad kakssada aastat harinud (privileeeeeeg).
raamatu lõpus paraku jäävad kõik otsad lahti ja kuigi ma olen neist inimestest, eriti sellest va kuldlusikas suus sündinud Harrist, suht tüdinud, pean ikkagi järje ka ette võtma, sest mul on vaja teada saada, kas projekt teha Llefiori talust kooperatiiv õnnestub ja, mis eriti oluline, kas Harri õde Greta ka kunagi oma õnne leiab. sest naistega käib see lugu paraku üsna armutult ringi ja ainus päriselt vastastikku armunud paar siin loos lahutatakse üsna julmal ja minu meelest mõttetul moel ja keegi ei paista isegi aru saavat, et see ei ole õiglane. aa, Bechdeli testi see raamat ka ei läbi, vist ainsad kaks naistevahelist vestlust on "ema, ma abiellun" ja viide sellele, et üks sõbrannadest on teisele soovimatu raseduse üle kurtnud.
PS lugu võib olla ulme, aga kaanepilt on 100% täpne, just nii näeb välja üks Walesi org maiõhtu päikseloojangus.
see ei olnud otseselt raske lugemine, ses mõttes, et tegu on üpris lihtsa ja meelelahutusliku teosega (mis on just see, mis ta kõmri kultuuris nii läbimurdeliseks teeb, sest enne seda kirjutati ainult kõrgstiilis ja soovitavalt religioosseid tekste). aga tegelased ja nende eluvalikud käisid mulle kohati nii närvidele, et polnud mingit tahtmist peatüki lõppedes uut alustada, nii et eriti lõpuots venis mul... ma ei teagi, mitu nädalat vist :)
eestlasest lugeja jaoks on see lugu mitmes mõttes raskestisuhestutav, sest tegevus toimub varajaste 1950ndate Walesis, kus põhiosas paistab ikkagi valitsevat majanduslik õitseng. meie peategelane on noor mees, rikka talu perepoeg, kes on saadetud linna ülikooli. et mis ta sõjas tegi - teate, ei midagi, sest ta oli conscientious objector, ma ei teagi, mis see eestikeelne mõiste on. inimene, kes keeldus sõtta minemast. süümelistel kaalutlustel. no ja juba selle koha peal mul pea plahvatab, sest omg, mis privileeg - sa saad lihtsalt valida mitte sõdida? ja pärast sõda on isatalu ikka veel kenasti alles, perekond elus ja pärandus ootab? palju õnne.
ja mida noorhärra selle privileegiga peale hakkab - otsustab, et ta on kommunist ja et mingit eraomandit ei peaks üldse olemas olema. järgmine plahvatus. (jah, see on see sirp, millele pealkiri viitab - as in, sirp ja vasar.)
aga okei, kui sellest üle saada ja lugeda seda lihtsalt kui üht lugu (ütleme, ulmet), siis annab see muidugi häid võimalusi mõtiskleda selle üle, kui kaugele inimene oma veendumuste kaitsmisel ja elluviimisel minna saab või võiks.
paralleelselt jookseb siin igasugu suhtelugusid, katkestatakse kihlusi, armutakse, rasestutakse, abiellutakse jne - jällegi enamusel tegelastel ei ole väga privileegi valida, millist rada mööda nad lähevad, aga Harril muidugi on.
kuigi aeg ja koht ja valikud on ju tegelikult teised, on siin minu jaoks tugevat "Tõe ja õiguse" vaibi ka, Lleifiori vanaperemehel on ikkagi enamvähem samad mured, mis Vargamäe Andresel - linnas haritud pojast pole üldse enam võimalik aru saada, naabrimees läheb vanast peast Pearuks kätte ära, tütar abielluks kõige parema meelega sulasega (ei, seda vist Tammsaarel ei olnud, või oli?) ja tööd teha ega vaeva näha ei viitsi üldse nagu enam keegi. kuigi... armastus vist ikkagi on Lleifiori tulnud, sest see perekond on seda maad kakssada aastat harinud (privileeeeeeg).
raamatu lõpus paraku jäävad kõik otsad lahti ja kuigi ma olen neist inimestest, eriti sellest va kuldlusikas suus sündinud Harrist, suht tüdinud, pean ikkagi järje ka ette võtma, sest mul on vaja teada saada, kas projekt teha Llefiori talust kooperatiiv õnnestub ja, mis eriti oluline, kas Harri õde Greta ka kunagi oma õnne leiab. sest naistega käib see lugu paraku üsna armutult ringi ja ainus päriselt vastastikku armunud paar siin loos lahutatakse üsna julmal ja minu meelest mõttetul moel ja keegi ei paista isegi aru saavat, et see ei ole õiglane. aa, Bechdeli testi see raamat ka ei läbi, vist ainsad kaks naistevahelist vestlust on "ema, ma abiellun" ja viide sellele, et üks sõbrannadest on teisele soovimatu raseduse üle kurtnud.
PS lugu võib olla ulme, aga kaanepilt on 100% täpne, just nii näeb välja üks Walesi org maiõhtu päikseloojangus.
July 22, 2024
There are two things I wish, on completing this fantastic novel; that I had the ability to read it in Welsh to enjoy the lyricism of the language, and that I could have read it at the time it was written, to revel in the excitement of change that was driving through post-war Wales.
The writer is so wise about the mores of Montgomeryshire life that in many ways persist in the present, and so observant of human nature which he depicts in a way that allows the reader to ponder, without judgement, on the thoughts and actions of each protagonist. It has great depth, but it is, equally, a thoroughly engaging and, at times, deeply moving read. I have the sequel and I can’t wait to start it!
The writer is so wise about the mores of Montgomeryshire life that in many ways persist in the present, and so observant of human nature which he depicts in a way that allows the reader to ponder, without judgement, on the thoughts and actions of each protagonist. It has great depth, but it is, equally, a thoroughly engaging and, at times, deeply moving read. I have the sequel and I can’t wait to start it!
December 29, 2022
Fy hoff nofel 🥰
April 21, 2024
While I spent 5 years attempting to learn Welsh it didnt stick, so this is the translated version by Meic Stephens. Started off good and only got better. With themes of communism and capitlism, tradition, progress and family, this went in a different direction to what expected. Will look out for the sequel.
June 18, 2022
Darllen drwm ond digon dealladwy, ychydig yn rhagweladwy, ond da am ei hoes.
October 18, 2022
"Mae lleoedd fel Lleifior yn anninistriol. Maen' hw'n rhoi
rhyw ddiogelwch i'r bobol sy'n byw o'u cwmpas nhw. Beth bynnag ddywedir amdano'ni gan ryw benboethiaid o bell, mewn cyfarfod politics, mewn papur newydd, mae'r bobol yn disgwyl inni bara, yn credu y byddwn ni'n para. Ac fe wnawn, os ydi'r un metel yn y meibion ag oedd yn y tadau".
rhyw ddiogelwch i'r bobol sy'n byw o'u cwmpas nhw. Beth bynnag ddywedir amdano'ni gan ryw benboethiaid o bell, mewn cyfarfod politics, mewn papur newydd, mae'r bobol yn disgwyl inni bara, yn credu y byddwn ni'n para. Ac fe wnawn, os ydi'r un metel yn y meibion ag oedd yn y tadau".
July 8, 2018
Fy hoff nofel yn y byd! Roedd yn anhygoel!
December 30, 2025
Campwaith nad yw’n dyddio!
March 18, 2025
Un o’m hoff gyfrolau. Mae Islwyn Ffowc Elis yn gwybod sut i gyfuno’r micro (cymeriadau, bywyd yng nghefn gwlad Cymru) gyda’r macro (dyfodiad Comiwnyddiaeth, newidiadau gwleidyddol a chymdeithasol). Mae’r gyfrol hon yn cynnwys cymaint o wahanol elfennau wedi’u plethu at ei gilydd mewn ffordd feistrolgar.
March 5, 2012
Un o glasuron Cymru - gwerth ei ddarllen trosodd a throsodd
Displaying 1 - 10 of 10 reviews