„Teos, mis sobib väga vabalt sümboliseerima kogu eesti teatrilugu.“ Rein Veidemann
„Vaevu leiab uue sajandi proosast tegelaskuju, kelle mastaabid ja sügavused, kelle vaimustav vastuolulisus ja ootamatus jõuaksid võrdsele tasemele Eduard Vilde Tiit Piibelehega.“ Jan Kaus
„Vilde looming on üks me tüvitekste, seni veel ühine alateadvus.“ Jürgen Rooste
„Euroopa mõne suure rahva kirjanikuna oleks nii Vilde nimel kui loomingul vääriline koht maailmakirjanduse klassikute seas.“ Ülle Udam
Ütleme nii, et olen allergiline näidendite lugemise vastu. Poole peal andsin alla ja vaatasin hoopis telelavastust, et lugemiskontrollis midagi tehtud saaks. Lavastus polnud isegi nii hull, täiesti okei, aga ma ütleks, et näidendeid peaks pigem lavastuse kujul vaatama, kui lugema.
mõtle, et sa oled nii ahne, et sa võltsid oma romaani, valetad äiapapale, kes sama ahne on, et oma tütre on nõus kosja andma igale nn rikkale mehele, kes vastu kõnnib. ainult oma enese au hüvaks. mehed on nii imelikud
Oi, milline armas nostalgialaks. 💖 Raamat vast ümberjutustamist ei vaja. Ma usun, et mingil hetkel on kõik täiskasvanud Eestimaa elanikud näinud Ago-Endrik Kerge telelavastust. Vilde tekstist on üsna korralikult kinni peetud ja nii ma siis lugesin kõrvus helisemas Krjukovi, Kibuspuu ja Üksküla hääled. Iga sõna läheb asja ette, tekst on üle mõistuse vaimukas ning teema aegumatu. Võrratu, lihtsalt imeline! Ja et mõju oleks pikaajalisem, vaatasin Jupiterist lavastust ka.
Alguses tundus igav kohustuslik kirjandus, millel puudub sügavam mõte, aga tegelikult lõpuks päris huvitav ja mõtlema panev. Näitas väga hästi inimeste ahnust ja kuususeiha, kus nad on nõus kõike ohverdama, et teistest paremad ja kuulsamad olla.
Ometi sai loetud ka üks vana hea eesti klassika, mis ühel hetkel ju nii või teisiti loetud oleks pidanud saama. Klassikaga tuleb ikka kursis olla, muidu võib nii mõnigi oluline ühenduslüli või viide teises tekstis märkamata jääda. Ma pole kindel, kui suurt rolli konkreetselt Vilde „Pisuhänd" eesti kirjandusmaastiku kujundamisel mänginud on, kuid pisuhänd ehk kratt ehk puuk ise on kahtlemata üks tuntud ja kasutatud tegelane.
Päris ausalt ei teadnud ma näidendi sisust õieti midagi, kui seda lugema hakkasin. Pealkirja järgi lihtsalt eeldasin, et juttu tuleb ahnest peremehest, kes meisterdab omale lendva ja rikastub, kuid kel hiljem omaenda nalja pärast nahk üle kõrvade tõmmatakse. No sellist keskmist eesti rahvajuttu ühesõnaga. Tegelikult ega ma ju päris mööda ei pakkunudki. Härra Piibelehe näol on olemas agar kratt, kes on valmis oma isanda rolli mängiva hr Sanderi käsku täitma. Ludvig Sander etendab ideaalselt sellist naiivset ja kasuahnet peremeest, kes otsustab tagajärgedele mõelda alles siis, kui häda käes. Nagu teame, siis nii täpselt ju juhtuski. Loos on olemas ka klassikaline alguse kõrgpunkt, kus peremehe plaan õnnestub ning ta pisuhänna arvelt rikastub: Sander saab „oma" romaaniga kuulsaks, teda tunnustatakse nii peres kui ka väljaspool ning kõik on täpselt nii, nagu planeeritud. Siis aga jõuab kätte tasumise tund, kus tuleb välja, et kratt on ikkagi vanapagana leiutis, ning sulane pöördub peremehe vastu. Härra piibeleht esitab oma ultimaatumi Sandri naiseõele kosimiseks ning ega mehel ei jäägi muud üle, kui nõustuda. Lugu lõpeb ehk erinevalt klassikalisest eesti pisuhännaloost siiski helgemalt, kuna olukord laheneb kõigi jaoks õnnelikult ning ühegi asjaosalise nina selja taha ei keerata, nagu see halva peremehe puhul tihti juhtuda võib.
Raamatu sisekaanelt sain veel aga lugeda, et tegu on komöödiaga. Ehk omal moel on tõesti naljakas lugeda, kuidas üks mees nii saamatu ja auahne on, et peab teise omale salaja appi oma tööd tegema palkama. Mina tajusin aga „Pisuhända" kui komöödiat hoopis selle algelisemas tähenduses, mis viitab õnneliku lõpuga loole, mitte ilmtingimata koomilisele teosele, nagu inimesed tänapäeval sellest mõistest aru saavad. Ma ei ole kindel, millal täpselt see mõiste „komöödia" oma tähendust muutis, kuid tolles teoses on kindlasti tajuda ka selle mõiste algupärast tähendust.
Tahtsin veel eraldi mainida härra Tiit Piibelehte, kes oli kahtlemata selle teose kõige huvitavam tegelane. Oli ju tema prototüübiks vana hea pisuhänd ise ning sellest tulenevalt ka kui õpikunäide triksteri arhetüübist. Kindlasti oli temale omistatud ka teose klouni roll, mis paistis välja tema kummalisest välimusest (ta kandis erinevat värvi sokke ja kokku tõmmanud ülikonda) ja käitumisest (härra Piibelehele meeldis oma pintsakutaskust päevalilleseemneid näkisida). Juba tema nimi, härra Piibeleht kõlab omamoodi koomiliselt. Asjale lisab vunki juurde ka tema kõnepruuk, kuna ta pruugib vägagi murdesegust eesti keelt, millest on kohati isegi natukene raske aru saada. Kohati pidin tema teksti isegi endale valjusti ette lugema, kuna avastasin, et kuulates on murdekeelt lihtsam mõista, kui lugedes. Minu lemmiktegelase tiitli sellest teoses pälvis härra Piibeleht kahtlemata!
Esimene seos, mis kerkib mälusopist esile seoses „Pisuhännaga“ on muidugi Piibelehe punane siidisokk. Nimelt mäletan siiani gümnaasiumi kirjanduse tunnis tehtud testi, kus küsiti: „Mis värvi olid Piibelehe sokid?“ Kes näidendit oli lugenud see teadis, kes mitte jäi hätta. Teine seos Vilde komöödiaga, mis ilmselt iga eestlase mälus püsib on Ago-Endrik Kerge poolt teleekraanile seatud kultuslik telelavastus Krjukovi ja Kibuspuuga peaosades. Isegi preagu ei saanud mööda sellest, et iga stseeni üle lugedes koheselt Krjukovi meremehe habe ja Kibuspuu öökulli silmad kujutluspildis esile kerkisid. Samuti sain koheselt aru, kus oli Kerge lavastajakäsi teksti kallal kääridega lõikustööd teinud. Nõnda tugevalt on see telelavastus mulle mällu sööbinud. „Pisuhända“ tasub ikka taas ja taas üle lugeda.
PS: Loodan, et see üks parimaid eesti komöödiaid läbi ajaloo taas kord mõnes meie teatris lavale tuuakse ning mul oleks lõpuks võimalus seda ka lavalaudadel näha. Kahju, et näidendi ilmumise 100 juubel kõigi meie teatrite poolt mööda lasti. Siinakohal näpuviibutus kõigi näitejuhtide ja dramaturgide aadressil. Häbi, häbi, häbi!!!
Huvitav oli lugeda näitekirjandust, sest algul nõudis see natuke harjumist ja kohanemist. Ma kartsin, et ma ei saa täit elamust raamatust kuna seal on ainult dialoogid. Kuid juba poole peale sain aru, et tegelikult nendest dialoogidest täiesti piisab. Täitsa tahaks näha, kuidas "Pisuhänd" laval välja näeks. Usun, et parajalt nalja saaks.
Lugu on tegelikult täitsa koomiline.
Minu lemmiktegelane oli kindlasti Tiit Piibeleht. Omapärane oli Piibelehe kõnepruuk. Sellest oli algul raske aru saada, aga lõpuks sain asja käppa.
See raamat on selline tore ja kiire lugemine tassikese tee kõrvale.
A book full of humor for 35+. A book of confusing schemes and language for under 20. Fully enjoyed on repeated consumption only, preferably during several eras.
1982.aasta väljaandes kirjeldatakse seda kui näidendit, mis "paljastab eesti kodanluse kultuuritust ja karjerismi" ja seal leidub huvitavaid mõisteid nagu "kulakute lapsi õpetama" ja proletaarlased. Täitsa huvitav oleks neid kohti originaaliga kõrvutada :) Pisuhända lugeda on keeruline, sest kõik hääled peas räägivad Kibuspuu, Krjukovi, Üksküla jt telelavastuses osalenud näitlejate suu läbi.