Uskumatult mitmeotstarbeline raamat, sobib nii hea tuju kui halva tuju lugemiseks. Korduvalt ja korduvalt. Seekord lisandus mu jaoks eriti tugevalt veel tagasivaateline dimensioon. Mis mured meil tol ajal olid... Palju on sest ajast muutunud, ent mõndagi ei ole ka... Pagulaskriisil on küll läte muutunud, aga olemus sama. Tollastes meeleoludes andis kohati tooni majanduskriis (see 2009. aasta oma, kes veel mäletab), täna oleme järgmise lävel. Kesküla edastas meeleolusid, kuidas aina vähem loetakse ja üha rohkem kirjutatakse - see on endiselt nii 🙂 Siis kurtis, et maailm elab Twitteri 140-tähemärgilises piiratud keskkonnas. Noh, Kalev, kui sa täna seda kontingenti näeksid, kes elab visuaalsetes keskkondades, peamiselt seal ennast näidates, heal juhul teeb mõne veidra liigutuse ka ja 140 tähemärki on juba liiga palju tahetud 🙂 Juudi- ja neegrinaljade põlu alla sattumine on juba õige väike mure, mõned muud teemad, mille üle hammast teritasid, oleks täna toimetaja juba välja praakinud. Muutunud on Tallinn. Kesküla sumeduse otsimise aegu Kalamaja hoogne areng oli juba silmaga näha (on ka mainitud), aga Kopli veel mitte, Kalarannast kõnelemata (jah, Preatoni, oli juba meelestki läinud 😀) Mure, et vanalinn on itaallaste käes, see vist on eilne päev (kuigi neid ridu kirjutades teevad alumise resto itaallased hoovis suitsu ja vestlevad, ütleme siis, elavalt 😀) Vahepeal jõudis vanalinn olla suuresti venelaste käes, aga seegi vist on tänaseks muutumas. Aguliromantikast oskas Kesküla tõesti kaunilt kirjutada, aga kust leiaks seda täna...
Loed ja see on kui dialoog sinu ja raamatu, sinu ja autori vahel. Mõnikord lisandub dialoog loetava raamatu ja eelmise või mõne muidu ereda lugemiselamusega. "Elu sumeduse" dialoog mu eelmise lugemisega - Ernest Cline'i "Ready Player One" - muutis ea küsimuse ehk prominentsemaks kui ta muidu olnuks. "Ready Player One"'i lihtsakoelise noorusliku pealehakkamise taustal on Kesküla eriti mitmekihiline, eriti erudeeritud, aga ka nukram ja kibestunum kui võinuks tunduda. Selline leppinud keskealine inimene, kes ringijooksmise asemel tahaks sõpradega veini nautida ja unustada, et keegi ei oska enam suvitada ja et vaimukusteks pole aega ja et raamatuid ei loeta, aga see kõik siiski ei unune. Nagu raamatus öeldi, siis alati ei õnnestu kunsti käest põgeneda.
Cline'i ma elus ilmselt rohkem ei loe, "Elu sumeduse" tahaks aga veel mitu korda kätte võtta. Sumedus oli raamatus kindlasti olemas ka sellel lugemisel, aga tahaks näha, kuidas ajas muutuvad nukruse ja iroonia ja sumeduse proportsioonid.
"Elu sumedusest" on paljuräägitud ja -kiidetud raamat. Eesti kirjandus paneb mind reeglina nina kirtsutama, aga lõpuks siiski soetasin endale (teadlikult) Rahva Raamatu viimase eksemplari. Lugesin selle ka vist peaaegu ühe õhtuga läbi, kord muheldes, kord liigutatud olles, kord täpselt tabavatele vaimukustele kaasa noogutades. "Elu sumedusest" on tore raamat. Raske öelda, kas tahtmatult või mitte (pole midagi juhuslikku, eks ole), aga raamatust kujunes nagu Kesküla testament, teatud mõttes lõpparve, kokkuvõte oma kogemustest ja tähelepanekutest, sõbralik käeviibe kaasinimesele, teele kaasa antud vähesed valitud sõnad ja manitsused, mis võtavad kokku kõige põhilisema siin ilmas. Et saaks ära öeldud, enne kui minna sinna, kus nii paljud eakaaslased juba ees ootamas.