Interviewing for Journalists details the central journalistic skill of how to ask the right question in the right way. It is a practical and concise guide for all print and online journalists – professionals, students and trainees – whether writing news stories or features for newspapers and magazines, print and web. Interviewing for Journalists focuses on the many types of interviewing, from the routine street interview, vox pop and press conference to the interview used as the basis of an in-depth profile. Drawing on previously published material and featuring interviews with successful columnists such as Emma Brockes, who writes for the Guardian and the New York Times and Andrew Duncan of Radio Times. Interviewing for Journalists covers every stage of interviews including research, planning and preparation, structuring questions, the importance of body language, how to get a vivid quote, checking material and editing it into different formats. Interviewing for Journalists
2. Basics of communicating and interviewing Parim viis valestimõistmise vältimiseks on tagasiside andmine. Valestimõistmise põhjused: stress, eelarvamused, väsimus, vahelesegamine, piiratus.
Kõik algab uudise leidmise oskusest. Andrew Marr BBCst: maakonnalehes saadeti meid välja ja ei lubatud tagasi tulla enne kui kuus lugu käes. Selleks ajaks kui need 6 lugu kirjutatud, olime mitte ainult õppinud uudist ära tundma, vaid ka saanud jagu hirmust intervjueerimise ees. Paljud ajakirjanikud on alguses häbelikud, kuid soov või vajadus teemasid leida on nii suur, et paratamatult saad intervjueerijaks. Näide uudise mittetundmisest: ei saanud lugu naiste jalgpallivõistlusest, sest mäng jäi ära - kõik olid rasedad.
Nimede õigekiri.
3 k-d, 3 m-i.
Põhitõed * lähene inimestele enesekindlalt * ütle oma nimi ja väljaanne * küsi selgeid küsimusi * kuula vastuseid * tunne hea teema/lugu ära * julgusta intervjueeritavat juttu jätkama * korja välja mahlased tsitaadid.
Ettevalmistus Planeeri, tee taustauurimingut, ole täpne.
Intervjuu ise Intervjuu ajal: - kuula, - püüa mõista (proovi panna ennast intervjueeritava nahka).
* Sobitu (sobiv riietus ja keelepruuk). * Tee kindlaks, et kõik põhidetailid on käes (nimi, vanus, tegevusala, aadress). Kontrolli kirjapilti. * Kuula ja pane kirja (lindista). Ära vaidle, ära anna hinnangut või näita välja piinlikkust. Küsi loogilises järjekorras, kuid kui tuleb uus pööre, ära jäta võimalust kasutamata. * Märka häid tsitaate - küsi küsimusi, millele ei saa vastata lihtsal ei või jah. Hoia intervjuu käigus reageerivate küsimustega: "Kas tõesti?", "Mis edasi sai?" jne. * Ära kiirusta täitma pause vestluses. * Avatud meel - kui ei tule selline lugu, nagu ootasid, võibolla tuleb hoopis parem? * Fikseeri detailid. Intervjueeritava välimuse, ilmete, paiga jms kohta. * Kas on midagi, mida ma ei taibanud küsida? * Mõtle pildile Ole valmis oma vigadest õppima. * ole meeldib ja sõbralik, aga skeptiline, mitte kaasamineja. * empaatia * ära unusta, et intervjueeritav on staar.
3. Preparing for interviews Mida küsida Pane oma teemad/küsimused eraldi lehekülgedele. Nummerda küsimused ja siis pane vastuste ette vastavad numbrid. Kuigi on oluline oma teemad enne kirja panna, on sama tähtis olla valmis nende ümbersõnastamiseks. Vaata otsa, lihtne naeratus, aga ära jõllita ega pinguta grimassi näkku. Soovitus: ära istu enne kui istet pakutakse - see tekitab allikas tunde, et tema on peremees. Otse allika vastu istumine on viga - nagu sõjapositsioon, vastassein. Liiga kaugele istumine on viga nagu ka sohvale kõrvale istumine. Liiga semulik ja allikas näeb täpselt, mida sa jõuad kirja panna, mida mitte. Parim on 90 kraadi all paremat kätt istuda. Leia ühine teema sissejuhatuseks. Peegelda kehakeelt, kui oled kogenud. Pole vaja märkmetegemist vabandada või luba küsida - sa oled ju ajakirjanik. Või kui, siis teile ei ole ju midagi selle vastu, kui ma lindistan? Enne intervjuuküsimusi on tähtis allikale meelde tuletada, millest sa tahad rääkida. Oma teema ja vaatenurga meeldetuletamine aitab allikal fokusseerida. Alusta küsimustega, millele allikas ka vastata oskab, et mitte teda ära ehmatada. Hea mõte on algajal kohustuslikud faktid kohe alguses ära küsida. Pigem vestlus kui küsimus-vastus duell. Sõnasta küsimus loomuliku jutuajamise sarnaseks. Mitte "Mis teie nimi on?" vaid "tahaksin igaks juhuks teie nime üle kontrollida. Kas te saate seda tähthaaval öelda?"
4. Interviewing techniques. Intervjueerija peab omandama küsimiseväliseid oskusi. * kuula ja julgusta - Columbo lähenemine! * kasuta vaikust * tule välja seisukohtadega, mis nõuavad kinnitust/ümberlükkamist * tee kokkuvõte ja mine edasi järgmise alateema juurde. Headusega ajab rohkem nodi kokku kui kurjusega. Kuulamist ei õpeta meile keegi, aga ometi on see tähtsam kui kirjutamine või rääkimine. Nõab tähelepanu ja on väsitav, nõuab ka empaatiavõimet, distsipliini, mõistmist ja kannatust. Kuulamine=kuulmine+arusaamine. Anna tagasisidet, mhmh-id, noogutused. Ettepoolenõjatused, naeratused, noogutused, kehakeele peegeldused annavad allikale kindlust juurde ja julgustavad jätkama. Vaikimine - selle tähtsust võimatu üle hinnata. Raske, aga hämmastav, mida kõike intervjueeritav peale pausi edasi räägib. Vihje, et allikas annab osaliselt tõese vastuse, on, kui ta lihtsalt sõnastab küsimuse vastuseks ümber. "Millal te kuulsite vallandamisest", "Ma olin täiesti šokeeritud, kuiuudistediktor raadios seda hommikul ütles." Jälgi hääletooni, eriti pikkade intekate puhul, vaiksemalt rääkima hakkamine vihjab, et olete jõudnud tähtsa kohani. Küsimus tuleb raamistada. Näide reporterist, kes tuli nagu Columbo ja ütles: Ma pakun, et te ei taha sel teemal rääkida? Saan teist täiesti aru. Mõne minuti pärast olin talle kõik välja rääkinud.
Kolm tüüpi küsimusi: suletud, avatud ja suunavad. Mida rohkem suletud küsimusi küsida, seda lühemad tulevad pärast ka avatud küsimuste vastused.
Üks avatud küsimuse liike on kaja - korrata midagi, mida allikas ütles, et ta sellest rohkem räägiks.
Võimendamine - ekstra detailide saamiseks. "Tooge mõni näide" küsimused.
Selgitamine - "Kas ma sain õigesti aru, et ..." Kontrolli ka sõnu, millest mõbi võib teistmoodi aru saada.
Suunavad. Millal te oma naise peksmise lõpetasite? Peetakse halvaks, aga ei pruugi seda olla. Igapäevaelus me põhiliselt selliseid kasutamegi. Kui allikas on sõbralik, polegi enamasti suurt vahet. Samas pluss, kui normaalsel teemal, et näitab kaasaelamist, huvi ja mõistmist.
Kaudne oletus - alaliik. Kohv must või koorega? mitte Kohvi soovite?
Directive, suggestive or loaded - väga halvad. Ajakirjanikud kasutavad neid, kui näiteks on vaja eriti täpset või sobivat tsitaati loosse. "Ema Teresa ütles, et armastus on kõige tähtsam. Kas te nõustute?" "Olete nõus oma lapsele seda lastetoitu sisse söötma, teadmata, millised mõjud sellest paarikümne aasta pärast ilmnevad?" "Milline ema ei tahaks, et tema kodukandi pedofiilide andmed oleksid avalikud?"
Lühikesed, selged, lihtsad. See, kas küsida üldiseid või kitsaid, objektiivseid või subjektiivseid küsimusi, sõltub inimese tüübist. Ettevaatlikud näiteks ei taha üldiseid.
Suhtu allikasse nagu normaalsesse inimesesse, ära võta alandlikku või kohtumõistja poosi.
Ära häbene, räägi otse. Ära anna hinnanguid, ära kasuta eufemisme.
Valik töötavaid küsimusi: Mis on parim/halvim... Kui teil oleks kaks minutit üleriigilises eetris... Kes on olnud teie suurim mõjutaja? On mõni koduloom, mida te ei kannata? Do you have pet hate?
Spetsialistikeeles rääkijale: Kuidas te seletaksite seda lihtsale inimesele? Edukale: On teil algajale noorele mõni nõuanne? Ärimehele/poliitikule, kes on just mõne vastuolulise seisukohaga lagedale tulnud: Mis tõendeid teil selle toetuseks on? Karjääri teinud juhile: Kuidas just teil ettevõtte 10 000 töötaja hulgast tippu õnnestus jõuda? Neile, kes veel tõusevad karjääriredelil: Mis teid kannustab, motiveerib? Eric Berne, raamatud Games People Play ja What Do You Say After You Say Hello? Küsimus "Kas ma väsitan/tüütan teid? pidi tagama intervjuu jätkumise veel vähemalt 20 minutiks. Universaalküsimused: Mis raamatud on teil öökapil? Mis teid tõesti endast välja viib? Kui te saaksite teha ühe muudatuse maailmas/linnas/ töökohas vms nii et raha ei oleks takistus, mis see oleks? Mis on teie moto? Kus te loodate viie aasta pärast olla? Kuidas te tulete toime pettumusega? Mis paneb teil end tähtsana tundma? Mis on kõige tähtsam õppetund, mis te saanud olete? Kes on teie kangelane? Millised kolm sõna teid kirjeldavad? Kui te oleksite küpsis, siis mis sorti? Kui teaksite, et surete homme, siis mida te täna õhtul teeksite?
Kõige ründavamad küsimused on selle kohta, mida vastaja ei saa muuta - pikkus, nahavärv, sugu jms.
Reeglina on kõige parem viis küsida ebameeldivaid küsimusi on anda allikale aus hoiatus selle kohta. Kuna nad on valmis, väheneb nende jaoks küsimuse agressiivsus ja nad tunnevad ennast paremini vastamiseks valmis olevat ja ka rohkem kohustatud vastama. Teised taktikad rasketeks küsimusteks: 1. Küsi hästi lihtsalt. Väldi kriitikat, mitteneutraalseid sõnu, lisadetaile, allikate nimesid, et allikas ei saaks vastamise asemel neid ründama hakata. Nii on allikal raske kõrvale põigelda, naeruvääristada või tõrjuda. 2. Pane süü kellelegi teisele. "Teie vastased ütlevad, et olete kasutanud linna raha isiklikuks otstarbeks. Kas see on teie arvates õiglane süüdistus?" 3. Kiida enne rünnakut. Teie värskeim film sai viis Oscarit, aga kas teie arust bideestseen ei ole ikka üle võlli? 4. käsitle küsimust veidi kergelt/mänguliselt: ma siinkohal mängin saatana advokaati ja küsin, et .... 5. kaheastmelin küsimus: "Olete alati olnud idealist? Te olete loomakaitsja ja ei kanna nahkkasukaid. On ju nii? Ja siis: "Niisiis miks te panite oma lapsed tasulisse erakooli, kui te usute võrdsusse?"
Huumor teeb imesid. Õpetada seda ei saa, aga kui teil on see võime, kasutage.
Meelitused. On lausa imelik, kui palju meelitusi inimesed välja kannatavad.
Kui eelnevast ei piisa, et intervjuu õnnestuks: * ole järjekindel. Kui ei saa vastust, mine teisele teemale, aga tule tagasi. * lase neil rääkida. * paku/arva * vihja, et sa ei ole rahul * käi peale, No kuulge, kindlasti te võite mulle öelda.. jne * ähvarda "ei kommenteeriga": "Kui te ei vasta, ei jää mul muud üle, kui panna lehte, "ei kommenteerinud". * too välja kuulujutt * tiiruta ümber teema. * mine karmiks. aga säilita sejuures sõbralik olek. * jutusta lugu * paku kindlust
Mida mitte küsida: seda, mida sa peaksid eeltööst juba teadma; esimest pähe lipsanud küsimust, sest seda on küsinud tõenäoliselt juba jumal teab kui palju ajakirjanikke; ära näita oma lollust küsidest ülbeid jõle kavalaid küsimusi. See ajab allikat närvi, näitab, et tema ei ole selle intervjuu staar, ja üldse, sellega näitad sa ennast, mitte ei püüa infot koguda. Ära kiusa ega ülbitse. Ära peaaegu kunagi küsi, mis tunne on. Pigem "Mis see teile andis?"
Ei ei ole vastus.
5. Understandind interviewees and avoiding problems Kehakeel.
6. Quotes and checking your information Tsitaadid olgu täpsed. Isegi keeletoimetajate kirjakeelde panek ei ole hea, kuigi osades toimetustes on see tava.
7. Note-taking and recording Diktofon: halb, kui suur grupp, patareid, taustaheli võib ära rikkuda, kirjutad tunde maha, pead palju üle kuulama, soodustab ületsiteerimist.
Õpi kiirkiri ära, Teeline. Ingli kiirkirjad: Gregg, Pitman's New Era, Speedwriting, Teeline ja Pitman2000.
Kui ei jõua kirjutada, võib küsida suvalise ajavõitmisküsimuse ja vastuse kuulamise asemel lõpetada eelmine lause. Või küsi üllatusega või imetlusega küsimus uuesti või lihtsalt: Vabandust, kas saate oodata, kuni ma vastuse kirja panen.
Märkmed tuleb uuesti läbi lugeda ja arusaadavaks kirjutada esimesel võimalusel. Lühiajaline mälu kaob kiiresti, vahvad väljendid jms ununevad.
8. Interviewing for the internet 9. Interviewing politicians Paljud poliitikud on ettevaatlikud, salakavalad ja hästi välja õpetatud. Neid on intervjueeritud tüdimuseni. Seepärast paljud neist reageerivad hästi asjast huvitatud ja huvitavale ajakirjanikule. Põhireegel: ajakirjanik peab täitma tavalisi intervjureegleid, aga erilise hoolega. Ajalooliselt oli ajakirjaniku roll otsida vastuseid küsimustele, mida küsiksid poliitikult intelligentsed valijad, kui neil oleks selleks võimalus. Ajakirjanik ja poliitik mõtlevad erinevalt: Enamikku ajakirjanikke huvitavad kinnitused faktidele, kommentaarid, tsitaadid. Poliitikute prioriteet on saavutada soovitud tulemus. Poliitikud on valmis asjatundlikeks küsimusteks j niisama pealelndamine ajab nad vihale. Ausa ajakirjaniku dilemma. Peab saama tipp-poliitikutega sõbraks ja ühel päeval nad reetma. Poliitikute nipid vastamise vältimiseks: ignoreeri küsimust; võta küsimus teatavaks sellele vastamata; pane küsimus kahtluse alla; ründa küsimust; tee poliitiline avaldus näiteks poliitilist vastast rünnates, anna poolik vastus, korda eelmist vastust, väida, et sa oled sellele küsimusele juba vastanud. Poliitikute tõrjumisvõtted telest (Yorki ülikooli teadlaste dr Peter Bulli ja Kate Mayeri uuring): "Ei, palun laske mul jätkata"; "Kas ma võin lõpetada?"; "Üks moment"; Ma pean teid paluma; Kas ma palun võin; Laske mul lõpetada; Kas te annate mulle aega; Kas ma võin öelda midagi muud; Kas ma võin vahel öelda kaks sõna enda kaitseks; Jah, üks moment; jne.
Kui poliitikud ei taha, et neid tsiteeritaks, räägivad nad pikalt, uimase ja monotoonse tooniga.
10. Kuulsuste intervjueerimine 11. Challenging interviewees Kui väljaviskamine on lähedal, proovi midagi ootamatut. Ole hillitsetud, ütle, kes sa oled ja mida sa tahad. Tee selgeks, et vaja on nende poole nägemust loost ja sina pakud neile selle väljaütlemise võimalust. Kuula ja tunne kaasa. Hoia märkmik alguses taskus ja alles kui sind on sisse kutsutud ja allikad on rahunenud, võta välja. Ohtlikule intervjuule võib vahel kellegi tunnistajaks kaasa võtta, aga keela tal sekkumine. Küsi üha uuesti küsimust, millele sa vastust vajad. Sõnasta ümber, proovi ringiga jne. Sa oled seal lugejate jaoks, küsid küsimusi, millele nemad tahavad vastuseid.
Kogemusteta intervjueeritavad. Küsi täpne aadress ja mobiilinumber, Anna üldine, kuid mitte liiga täpne info, millest lugu teed. Muidu saad väga kuivi ja etteaimatavaid vastuseid. Pausid aitavad superhästi. Suitsiidi meediareeglid: www.shift.org.uk/mediahandbook Laste intervjueerimine: Sarah McCrum, Lotte Hughes: "Interwieving Children". Kohtle neid kui täiskasvanuid. Võta nende seisukohti tõsiselt. Iseenesest ei ole lapse intervjueerimine nii paha, nagu on harjutud mõtlema. Ärge teda intervjueerige, sest ta on nii noor alles on patroniseerimine, mitte kaitse. Samamoodi suhtuti vanasti naistesse. Kui PR passib intervjuu juures, et ole sul paremat teed kui võtta seda komplimendina - sa oled nii hea, et sind peab valvama.
12. Law and ethics
This entire review has been hidden because of spoilers.
This is an excellent and entertaining read. As well as practical tips on interviewing, from preparation to equipment to the types of person one might interview, we get memories from journalists on the topic. Politicians feature largely. A chapter tells us about interviewing for websites particularly, keeping questions short and sticking to the point, and how interviews by e-mail or instant message work. At all times we are reminded that Public Relations persons get paid to make interviews happen and would rather you stuck to what is on the press release than ask about anything unrehearsed. The job of the journalist may be to go along or to probe deeper, depending on the publication.
I also found a chapter on the laws relating to publishing material, including libel, and on obtaining it legally, and when it might be ethical to gain information in underhand ways. Ethics are clearly essential to trained journalists and are a main difference between pros and citizen journalists.
I borrowed this book from the Dubin Business School library. There is a newer edition which I have not yet seen. This is an unbiased review.
Good, practical manual for interviewing. Quite a good read for people with no experience, but might be rather unhelpful if you are looking for advanced read on the topic.