Rootsi kirjaniku ja kunstniku oma aja kultusteoseks kujunenud «Kes armastab Yngve Frejd»(1968) ilmus eesti keeles 1980. «Sina maga...» on üks tema viimaseid romaane (2004), vaimukas, isepäine ja soe raamat Elust ja Vanadusest, Armastusest ja Surmast.
John Stig Claesson, also known under his signature Slas, was a Swedish writer, visual artist, and illustrator. Claesson was born on 2 June 1928 in Huddinge, south of Stockholm. He attended the Royal Swedish Academy of Arts between 1947 and 1952, during which time he began to illustrate Swedish literature such as the novels of Per Anders Fogelström. Claesson was the father of actor Leif Claesson.
Claesson debuted in his writing career in 1956, when he was 28 years of age. During his career Claesson published more than 80 books. A number of his books are based on travel abroad and move in the frontier between reporting and fiction. Among his best-known works include En vandring i solen (Walking in the Sun, 1976), which was made into a film with Gösta Ekman in the role of the main character. Claesson provided works about the remote and rural regions of Sweden and describe the conflict between the town and the country in books such as Vem älskar Yngve Frej (1968; Who loves Yngve Frej), which was translated into 10 languages and was filmed for television in 1973 starring Allan Edwall. A stage adaption was created in the 1990s. His last book was God Natt Fröken Ann (Goodnight, Miss Ann), published in 2006.
Stig Claesson's work has received many awards, such as the literature prize of the newspaper Svenska Dagbladet and the Selma Lagerlöf Prize. The University of Uppsala awarded him an honorary doctorate degree in 1974.
The elder Claesson died on 4 January 2008 in Stockholm.
Lõpetasin raamatu eile pärast Viimsis toimunud "Laulmata laulude" kontserti. Päev sai kontserdi näol hingepuudutava punkti. See kõrgpunkt oli vaja maha laadida ja selleks sobis Stig Claesson suurepäraselt. Nagu kontsert oli ehe, loomulik ja kodune, nii ka "Sina maga, mina pesen nõud." Et siis armastus. Kõikehõlmav ja ajalik. Ole sa beebi või ole sa eakas - kõik vajavad hoolt ja armastust. Mis mind eriti köitis, oli autori lakoonilisus ja sõnade tagant tajutav elutarkus. Lihtsus ja rahu. Kui millegagi võrrelda, siis... hommikuse tüüne merega - kõik on sügavas rahus, on ainult ajatu voogamine.
Nuta pealegi, ütlesin mina. Lein, mida sa ei tunne, saab su kätte. Ära loodagi muud. Aga mul on tunne, et see ongi su juba kätte saanud. Sa lihtsalt ei saa ise sellest aru.
xx
On olemas miski, mida nimetatakse naiselikuks intuitsiooniks, nagu erineks see mehelikust intuitsioonist. Aga tegelikult ei erine. Kuigi ühel moel see võib-olla siiski erineb ja nimelt selle poolest, et naised kuulavad, mida mees ütleb, ka seda, mida ta ei ütle. Mees kuulab, aga ta ei kuule seda, mis jääb ütlemata.
xx
Samal päeval, kui inimesele antakse teada, et ta on pensionär, hakkab ta halvasti kuulma, arvatavasti sellepärast, et ta on juba küllalt kuulnud.
“Miks välk mulle kõrva ei löönud ja meie suur jumal Thor ei öelnud: Seda nimetatakse armastuseks. Ära seda enam tee.”
Claessoni minajutustaja John Andersson on täpselt selline tüüp, kes närvi ajab, aga päeva lõpuks ei oska muud teha, kui teda armastada. Lihtsalt on selline kuju. Ja eks tal ole omad veidrad viisid sellele vastata. Vahel. Kui väga peab. Kogu see raamat on üks nauding. Naersin palju.
Rootsi kirjanik pensioneerub, hakkab (esialgu ajutiselt) kõrvalises maakohas elama ja mõtiskleb vanaks jäämise, kaduvuse, inimeste, aga peamiselt naiste või siis enda ja naiste ja vastastikuse arusaamise üle. Claesson suudab kuidagi kombineerida enesekesksuse, eneseiroonia ja soojuse, kurbuse, melanhoolia ja huumori, õdususe ja veidruse. Pisut hüplikku ja juhuslike mälupiltide najal üles ehitatud teksti on vahel raske jalgida, aga ülemäärast pingutust see ka ei nõua. Pigem tekitab huvi, et kas selline ongi vanainimese aju seestpoolt vaadates
Mingi värk oli tal ka ratsaväelastega, aga sellest päriselt aru saamiseks pean küll uuesti lugema. Mis ei ole muidu ka üldse paha mõte.
Fin bok! En av mina favoriter! Tänk att jag hittade på gatan utanför min första lägenhet i berlin! Om jag trodde på ett öde hade jag trott den bestämde att så skulle det bli. Nu tror jag inte på något sådant och nöjer mig med att kalla det en fint sammanträffande.
I really don't know why I had this book. I was probably intrigued by the title. This book is charming and annoying at the same time. His style does not contain any quotation marks, which I find really irritating, but I loved his bitter and dry, but honest and warm-in-his-own-way storytelling. The story was not very fluent and with somewhat sudden jumps on timeline, but I guess it's understandable, if the author was well over 70 and had written already 80 books before. Some of his thoughts will haunt me for a while.
En ganska fin kärlekshistoria. Har på något sätt en känsla av att den hade kunnat vara ännu lite finare om den tilläts ta mer plats, istället för de konstanta utsvävningarna och märkliga tankarna. Men sen är det ju ändå Slas vi talar om, så isåfall skulle boken ha behövt vara skriven av någon annan. Ibland träffar utsvävningarna rätt. Ibland inte.
Mul läks väga kaua selle võrdlemisi õhukese raamatu lugemisega. Ei olnud vist lihtsalt minu maitse, sest kokkuvõttes ju südamlik lugu. Skandinaavia kirjandusest eelistan pigem nordic noiri. Ja Backmani :)
Lõputu jauramine üksikute muigama ajavate irooniliste kohtadega. Eriti häirivad olid dialoogid, sest üldse ei saanud aru kes räägib. Koguaeg pidi jälgima, et järg käest ära ei läheks.
Jag gillade titeln och flödet men historien kom mig aldrig riktigt nära. Det blev en betraktelse på avstånd, en trivsam tavla som varken upprör eller berör. Ett vackert korsstygnsbroderi på en vägg.
Rootsi ühe tuntuma kirjaniku Stig Claessoni elu lõpusirgel valminud irooniline, ent melanhoolne jutustus oma alter-ego kohtumisest maanaabri Ida Mariaga, vanadusest, armastusest ja surmast. Ladusa ja muretu kirjastiiliga, kuigi kohati lipsab sisse ka üsna pretensioonikat joont ja natuke palju sõnavahtu. Või oli see lihtsalt klassikaline üleolev meesperspektiiv, mis mind tüütama hakkas. 3/5
Väga sobiv lugemine minusugusele pensionieelikule :) Mõnus rahulik heietus elust ja olukordadest, kus tegelikult midagi erilist ei juhtugi, lihtsalt elu ise nii nagu ta on. Sekka poetab autor ka mõnusat huumorit: "Lugesin üle, mis ma olin kirjutanud, ja leidsin, et minu kirjutusmasin oli ehk punane üksnes sellepärast, et see punastas." (lk 69) Või näiteks see - ma pole kunagi tulnud selle peale, et lojaalsust nii tabavalt kirjeldada: "Lojaalsus on tunne, mitte seadus. Selle aluseks on armastus, mitte keelud." (lk 86) Või siis mõni juba üsna kulunud, aga tabav meeldetuletus: "Kui sa oled üle viiekümne ja ärgates sul kuskilt ei valuta, siis oled sa surnud." (lk 89) Imestan, et ma Claessoni varem lugenud ei ole. Lähen kohe ja otsin riiulist veel midagi temalt, sest vähemalt üks rootsikeelne raamat on mul kindlalt olemas. Tundub, et jõudsin oma eluetapis just sinna, kus on õige aeg Claessoni lugeda :)
Ma ei lugenud Claessoni raamatut kuigi ammu, aga ikka ei ole ma päris kindel, mida sellest mõtlesin. Küllap leidsin, et on raamatuid, mis mulle rohkem sobivad, aga kindlasti ka selliseid, mis oluliselt vähem meeldivad. Tekstis oli sellist tüüpilist skandinaavia kirjanduse hõngu, mis vahel meeldib, teinekord aga jälle mitte nii väga. Mulle meeldisid autori eneseirooniline maailmavaade ja illusioonitu küüniline huumor. Ehkki ole nii suur küünik kui tahes, teise inimese lähedust kipume ikka vähemalt aeg-ajaltki vajama. Tegevustik polnud raamatus primaarne, tähtsamal kohal olid mõtisklused erinevatel teemadel ja meenutused. Selline üksildane etüüd ühe vananeva inimese elu teemal, kes kõigest hoolimata ei lase end siiski muserdada. Joonistused tundusid mulle aga küll täielikud sirgeldused... Samas mulle iseenesest meeldib, kui tekstil on isikupäraseid lisandusi.
Üle poole raamatust maadlesin tundega, nagu oleks lood kirja pandud pärast paari õlut, misjärel on tekkinud soov maailma asjade üle mõtiskleda. Võimalik, et mind tõmbas sellele lainele ka õlle mainimine. Hiljem lugesin järelsõnast, et tegemist on lapidaarse stiiliga, mis ongi kirjanikule omane. Kosutavalt mõjus illustratsioon majadest leheküljel 99 ning haiguse diagnoosimine hommikukohvi keetmise põhjal.
Veider raamat. Lugu igavast eimillestki aga samas kõigest olulisest.
Raamatus avatakse ühe 65-aastase kirjaniku mõttemaailma & tema suhtumist elusse ja kaasaegsetesse. Kusjuures peategelane arvab ennast muldvanaks ja ka teised temavanused, pensionieelikud ja varajases pensionieas inimesed, on kujutatud ikka täielike raukadena. 65 on tänapäeval pigem ikka uus 45! :)
Raamatu pealkiri on ühe arvustaja sõnul põhjamaine armastuse avaldus. Raamatu enda kohta on öeldud, et see on muhedalt iroonilise ja muutumatu skepsisega vana mehe isepäine ja eneseirooniline raamat Elust ja Vanadusest, Armastusest ja Surmast.
Mulle meeldis kirjaniku stiil ja plaanin peagi lugeda tema kultusteost "Kes armadtab Yngve Frejd".