D train. Roheline piinapink

by Ilja Prozorov, Katrin Väli (Translator), Katrin Kern (Editor)

Ilja Prozorov on sündinud 1987. aastal Tallinnas ning õpib Tallinna Ülikooli magistriõppes slaavi keelte ja kultuuri erialal. Proosat hakkas ta kirjutama ja avaldama viis aastat tagasi.
Seda raamatut tutvustab ta nii: „Neid kaht lugu seob sama teema – pagulaselu. Mind on alati huvitanud inimesed, kes ühel või teisel põhjusel ei suuda ennast kodumaal leida ja sõidavad ära. Need, kes on ära sõitnud, jäänud magama ja ärganud üles kodumaast kaugel, teavad, kui nukker see vahel on. Igal neist on oma lugu, oma teekond, mis väga sageli käib läbi põhjast, ja sellised tegelased pakuvad mulle huvi – justkui uuriksin teist universumi. Kõige paeluvam on jälgida inimest, kui ta nagu lind oma pesast lahkub ja asub pikale teekonnale, mida nimetatakse eluks.“

104 pages, Paperback

Published January 1, 2023

Reviews

[Kitty · Rating 3 out of 5]

Mind kuigivõrd ei kõnetanud:( esimene lugu, "D Train", oli vähemalt enam-vähem koherentne ja isegi justkui õnneliku lõpuga kirjeldus immigrandikogemusest New Yorkis; aga see "Rohelise piinapingi" maagiline realism lendas mul küll üle pea, ja peategelase täiesti mittemaagilised valikud samamoodi.

[Ilona Oeselg-Tigasing · Rating 4 out of 5]

Kaks juttu vene emigrantidest New Yorgis. Väga hästi kirjutatud.

[MARgOT · Rating 2 out of 5]

Võrdleksin samuti Andrei Ivanovi Skandinaavia rännakutega. Ivanov tõttab sellise palanguga, et ma adapteerun üllatavalt kiiresti, minajutustaja hääl saab minu sisekõneks, ma muudkui räägin ja räägin, ei loe enam teksti, kõnnin toas ringi ja Jevgeni Sidorov räägib edasi, mina olengi Jevgeni Sidorov. Mul on selliseid tekste väga vaja, nad äratavad mind vaikusest, tardumusest, ma saan mingi tõuke ja verbaliseerun. On vaja õiget teksti rütmi. Kõigepealt on vaja kätte saada rütm, rütm peksab ajuudu laiali ja siis tulevad mõtted.

Prozorovi tekstides seevastu sellist suurt autobiograafilist palangut ei ole, siin räägitakse emigratsioonist palju talitsetuma tooniga, mitte nii meeleheitlikult. Ei üllata, kui Prozorovi kohta öeldakse: ta kirjutab hästi. Kirjutabki, kuid tema stiilis endas ei ole midagi üllatuslikku. Puhtalt tunnetuslikult, mu arust, nii kirjutavad mitmed kaasaegsed vene kirjanikud, kelle romaane võib järjepideva sagedusega leida sarjast “Punane raamat”. Nad jutustavad mingit lugu, neil on lihvitud laused, läbimõeldud kompositsioon, terased tähelepanekud. Nad on ennekõike tasakaalukad. Neis puudub neurootiline komponent. Nad hoolivad oma lugejast.

Nii ka Prozorov. Ta hoiab oma tegelasi ja seeläbi ka oma lugejat. Võtkem näiteks Saša, Usbekistani patriarhaalsest ja vägivaldsest peremiljööst Ameerikasse pagenu, kes pole sugugi sündinud hõbelusikas suus, kel pole ei nutti ega nägusust, ent keda autor loo lõppedes otsekui embab. Ja millise tulevikulootusega lahkub Fjodor New Yorgist – kui mitte siin, siis kindlasti seal, tagasi kodus, alustada kõike otsast peale, puhtalt lehelt!

Jajah. Häda selles, et ma ei usu. Ei lugeja ega emigrandina. Ent mida ma üldse.

[Geret · Rating 5 out of 5]

"New Yorki võib ja tulebki armastada, aga ei tohi talle avameelselt oma armastusest teada anda. New York ei armasta neid, kes teda avalikult armastavad. Ta armastab ülbeid, sõltumatuid, kes on selfish, tahavad ja oskavad teenida raha." (36)

"Peaasi, olge inimesed. Jääge inimesteks selles tohutus, hirmsas ja julmas maailmas. Armastage teineteist, kaitske teineteist ja mitte kunagi ärge reetke. Mis ka juhtuks... Jääge inimesteks." (57)

"Tali kevadet ehmatab, kuni kevad ta sulatab." (81)

[Lauri Laanisto · Rating 2 out of 5]

Nagu oli, aga suuremalt jaolt nagu ei olnud ka. See suurlinna paremat elu otsima läinud noorukite teema tundub olevat kohutavalt läbi kirjutatud sellise nurga alt. Mingi seletamatu tülpimus ja käegalöömine. Seletamatu selles mõttes, et tekstides lihtsalt jäetakse see lahti seletamata, kuigi eks igaüks lugedes mõtleb kindlasti mingeid selgitusi sellele, kuna peategelaste elu sedasorti tekstides tavaliselt just kõige enam sellest tülpimusest on mõjutatud. Nagu antud raamatu teises tekstis - lihtsalt ei viitsinud lilli kasta. Ma tunnen alati puudust selle nii keskselt olulise tegevusliini, või õigemini tegevusetuseliini põhjalikumast lahkamisest sellistes tekstides. Mingigi reflektsioon, et miks nii, ja mis sellest tingituna edasi saab. Aga see jääb alati puudu. Selle asemel lükatakse tavaliselt üksteise otsa hulk juhuslikke kohtumisi suvaliste inimestega, ning loodetakse, et neid interaktsioone kirjeldades hajub see suur auk tekstis lugeja jaoks ära. Et see ununeb ja tekst voolab omasoodu edasi. Selleks, et see nii juhtuks, peaks kirjutama oluliselt paremini. Näiteks nagu noor Ivanov oma LRi Hanumani tekstides. Tema puhul oli muidugi ka see väga oluline, et ta justkui liikus ühest pagulusest teise, kuna ka Eestis tundis ta end võõrana. D-traini tütarlapsel oli muidugi ka igati põhjust pageda kodust, aga seda palju mustvalgematel põhjustel (ja paljuski analoogne oli teise loo peategelase põhjused NYCsse kolimisel), ja seegi vähendas teksti sisemist mitmetahulisust, mida oleks pidanud (noh, minu meelest) kompenseerima mingi muu filosoofilisemat laadi komplessusega. Mingi läbiva fiktsionaalsusega kasvõi. Kuid neid ma ei leidnud...

[Karu · Rating 5 out of 5]

Mõlemad jutustused on migrantide elust New Yorgis. Kirjeldused ja sõnakasutus mulle väga meeldis, kerge oli ennast jutustusse sisse elada. Kuigi jutustuste asukoht on sama, siis jutustused on minu meelest täiesti erinevad - see näitab kui erinevalt inimesed näevad oma elu ja kui erinevad võivad olla inimesed sarnastes olukordades (emigreerudes), olenevalt oma rahvusest ja minevikust kodumaal.
Peamised teemad: raha, inimsuhted (kuidas raha mõjutavad suhteid kui ka kuidas vanemad migrandid abistavad nooremaid saabujaid), elu raskused peale kodumaalt lahkumist; armastuse vajadus üksildases suurlinnas.
Mida kaasa võtta sellest raamatust: “raha armastab lugemist”; naudi väikseid asju elus; väärtusta oma võimalusi; “mis ka ei juhtuks…jääge alati inimesteks”;

Mõni raamat on "mehh, järgmine", mõni on selline, "wow, mida autor veel kirjutanud on" . Minu jaoks oli see teos viimane neist. Ma olen nüüd päeva mõelnud ja ei suutnud ikka sõnadesse panna, mis mulle selle raamatu juures nii väga meeldis. Seega pean jääma lihtsalt selle juurde, et autori stiil oli mulle lugemise hetkel sobilik.

[Morten Made · Rating 3 out of 5]

Meeldis!

[Tiiu · Rating 4 out of 5]

Mõjus lugemine, kuigi mul puudub isiklik suhe emigratsiooniga. Loodetavasti ei teki ka. Aga seda autorit loeks veel

[Triinu · Rating 3 out of 5]

Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Merle · Rating 3 out of 5]

Kurb, raputav, pagulaselu tragöödia

[Triin Soom · Rating 3 out of 5]

Esimene jutt oli päris huvitav, aga teine oli ikka väga kahtlane.