Ekke Moor

by August Gailit

August Gailiti (1891–1960) "Ekke Moor" ilmus esmakordselt 1941. aasta lõpul, olles esimene romaan, mis ilmus pärast 1940.–1941. aasta vapustusi. Helge õhustiku ja üldinimlike teemade tõttu äratas see toona suurt tähelepanu ja poolehoidu ning romaani tähelepanuväärsus pole kadunud siiani. Romaani peategelaseks on rannaküla noormees Ekke Moor, kelle hingesugulaseks ja eelkäiaks on peetud autori varasemat tegelaskuju Toomas Nipernaadit. Ekke püsimatu iseloom ja soov ennast leida viib ta kodust ära maailma avastama. Ta rändab ja peatub erinevates paigus, kohtub värvikate inimestega ja täidab erinevaid rolle – selleks, et jõuda "lahtiste allikateni".

Genres: Fiction, Classics, Read For School

291 pages, Hardcover

First published January 1, 1941

Reviews

[Raigo Loide · Rating 4 out of 5]

Naljatamisi olen ma ise ennast vahel Nipernaadiks kutsunud, kes suviti (vahel ka muudel aastaaegadel) ringi rändab ja lobiseb, püüdes tuju tõsta, aga tihti eksides ja kaost tekitades. Kuni sel aastal keegi mind Ekke Mooriga võrdles ja lõpuks isegi raamatu kinkis.
Pean tunnistama, et paar kohta selles romaanis tabasid mind üsna täpselt. Ekke Moor ei ole Nipernaadi; tal on küll samasugune rahutus hinges, aga ta ei ole suvine seikleja, vaid ta otsib ennast, et koju naasta. Kusagil on ta pidepunkt ja selleks on neiu nimega Eneken, ta elu armastus. See rahutus, erinevate rollide täitmise soov, samastas mind Ekkega. No ja samuti mu võime loobuda, edasi liikuda. Uue poole pürgimine on vanu haavu raviv.
Aga on üks väga oluline erinevus. Ekke Moor mitte ei naudi teekonda, vaid otsib iseennast, et vana ema ja eluaegse pruudi juurde tagasi pöörduda. Mina ei pea seda tegema, mul ei ole teekonna eesmärk see lõpetada. Ma ei otsi mitte ennast, et oma naisele parem mees olla, vaid tahan (ideaalis) koos hingesugulasega teekonda, mille eesmärk on olla teekond. Ma ei taha üksi avastada ja siis naasta koju, et seal sõnnikut põllule vedada ning rehapulki hööveldada. Ekke Moor oli paduegoist. Mina ei taha naist enda pärast töötama või kannatama panna. Ma tahan koos inimesega, kellega kõik klapib, maailma avastada ja elu nautida.
Me sulame teise hingega kokku asju koos tehes. Vaja on lihtsalt sobivat hinge, kes meiega seda jagada soovib. No ja enne tuleb muidugi vanad võlad klaarida, umbes nagu laplastel selles romaanis kombeks oli.

Ekke Moor seikleb põllul ja Peipsi kalurikülas, jutlustab ja telgib laplaste juures. See ei ole seiklusromaan, nii et põnevust ei ole. Pigem on see romaan noorest mehest, kes naiste pea sassi ajab ja siis ometi aumeheks jäädes naised nende koduküla meestele jätab, sest kusagil on ta enda koduküla koos ta enda hingega. Tagasi oma hinge juurde, aga pika ringiga, sest ega me muidu aru saa, kus süda asub.

[Kadri · Rating 4 out of 5]

,,... Inimese pilk ei piirdu ruumi ja ajaga - ta näeb ette ja kaugemale, sest ta pole muud kui raasuke elust enesest, killuke hingavast, puruke üha uuesti sündivast."
,,Näed sa homset," küsib Ekke Moor, ,,mida toob homne päev?"
,,See, kes tahab elada homsele, ei ela tänasele."

[Liis · Rating 5 out of 5]

Veidikene oli Ibseni Peer Gynti vaibi: krutskeid täis, rahutu hing, kes küll üht naist palavalt armastab, kuid teel ollas ka natukene hoorab. Ning kui ta koju oma kalli emakese juurde tagasi jõuab, siis juhtub sama asi.
Üldiselt, imeline ja ilus kirjandus - super lugeda, sõnad lausa voolavad, itsitama ajas ka, eriti kui nuhtlemiseks läks. Kavalust ja hinge üdini täis.

[Johannes Lilover · Rating 4 out of 5]

Algusest lõpuni läbi imbunud siirusest, härdusest, hellusest. Ma armastan oma ema tüüpi raamat. Aga see kaasaja inimese elu on ikka natuke liiga raske, hing on must ja süda segaduses. Peategelane pole piisavalt hoor ja lõpuks on kõik ikkagist propaganda.

(Esimene pool raamatust 5/5)

[Berit Kask · Rating 1 out of 5]

Never again🙄
Kohtuslik kirjandus
Tbh ma lugsein 24lehte ja ss hoopis uhe pika sisukokkuvotte

[Grete Kaljurand · Rating 1 out of 5]

õudus. ruudus.

[Piret · Rating 5 out of 5]

Hindaks isegi 10 punktiga kui saaks. Raamat täis sügavat elufilosoofiat.

[Laura Johanna Tuisk · Rating 4 out of 5]

”Inimene sammub mööda maanteed üha edasi ja mõtleb oma piiratusele. Miks pole ta muutlik samuti nagu loodus, täna voolates läbi metsade, homme vahutades kärestikkudes, ülehomme aga suikudes soo laiuses? Miks on ta nagu maaling surutud kitsasse raami ja peab rippuma aastakümneid sama koha pean, ikka naeratav nägu, rumalalt lihtne, siiralt staatiline? Juhus viskab lõngaotsa pihku ning inimene hakkab usinastu kerima kogu oma elu. Ja kui kera saab lõpuks valmis, on ta ehmunud: milleks see? Oma raugematus igatsuses väljapääsu järele on ta ometi loonud kujutelma taevast, põrgust ja kusagil asuvaist lahtisist allikaist, sest mitte keegi pole ometi sündinud selleks, mis ta on. /../ Isegi jõgi tungib suurvee ajal kohinaga üle kallaste, endale üha uut ja huvitavamat sängi otsides.”

”Kuidas siis muidu -nende käskijanna, kes on ikka määranud püügiajad ja isiklikult neid juhtinud, on nüüd suremas,- kas nad saavad praegu käiale ja oma perekonnale mõtelda? Ei, inimene peab olema tagasihoidlikult sõltuv.”

[Helena Maling · Rating 1 out of 5]

Iu. Ei. Miks kohustuslik kirjandus alati niii igav on🥱😬🙄

[Merle]

Mõtte- ja hoiatuskirjandus.

[Eva Marta · Rating 3 out of 5]

See oli selline huvitav raamat. Vahepeal oli väga segane ja uldse aru ei saanud aga lõpp oli poole pealt ette aimata kuigi see veits üllatas kah😉

[Anete · Rating 3 out of 5]

Head emakeelepäeva! Milline olekski parem viis seda päeva tähistada kui mitte emakeelse raamatuga? Seekordne valik on August Gailiti „Ekke Moor", mis mitte nii juhuslikult ka minu kohustuslik kirjandus oli.

Hetkel mõtlen ma aga hoopis sellest, milline privileeg on eestikeelse kirjanduse lugemine, sest paljuke neid inimesi siis siin maailmas on, kes eesti keelt lugeda mõistavad? Maailma mõistes vaid käputäis. Kuigi raamatuid on võimalik ju ka tõlkida, jääb alati igasse teosesse see miski, mis on kas tõlkimatu või mõistetav ainult emakeelsele kõnelejale kas siis sõna enda pärast, kõnekäänu pärast või hoopis kultuurilise tausta pärast.

Eesti keeles on nii palju vahvaid sõnu, mida isegi eestlased igapäevaselt ei kasuta või kuuluvad need hoopis mõnda murdesse, mis ei ole kõneleja enese oma. Gailiti raamatus on selline sõna näiteks „manu", millest igaüks saab aru, et see nn tähendab „juurde", kuid ometi paistab see tekstist silma. Ehk räägin vaid enda eest.

Raamatus paistavad silma veel väga vahvad ja erilised nimed, mis ühe korraga tunduvad nii võõrad ja samal ajal, lähemalt uurides, lausa pakatavad eestipärasusest. Näiteks perekonnanimi Üüve - Eestis sellise perekonnanimega inimesi ei ole või on neid vähem kui viis (ma kontrollisin Statistikaameti lehelt isegi üle), aga kui palju on jällegi neid keeli, mis saavad hiilata Ü-tähega, pealegi veel topelt Ü-tähega?

Ma mõtlen tihti selle peale, kuidas kõlab minu emakeel, eesti keel võõramaalaste kõrvus. Minule on see ju nii tavaline, nagu igaühe emakeel talle on. Aga minu arvates on igal keelel (vähemalt nendel, millest ma aru ei saa) mingisugune omamoodi kõla, mis ongi ainult sellele ühele keelele omane. Asi ei olegi kõne tempos või isegi mitte sõnades endis, vaid hoopis viisis, kuidas neid sõnu öeldakse, vaatamata rääkija meeleolule. Ma olen arvamusel, et iga keel laulab oma emakeelse kõneleja suus, sest sinna sobib see just kõige paremini. Ma loodan väga, et ka eesti keel laulab eestlaste suus, olgugi et me neid ilusaid täishäälikutest (mitte vokaalidest, sest täishäälik on kordades ilusam sõna) pungil sõnu nii ainult natukene moka otsast poetame.
Anna õlu üle Ülo õe Ülle õla!

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!

Veel minu muljendeid: https://lehekuljestriiulini.blogspot....

[Anneli · Rating 4 out of 5]

Tuntavad paralleelid Nipernaadiga, aga laiem haare ja luulelisem pilk. Mis on sama, on kujutelm naisest, kui kellestki, kelle elu mõte on täita mehe soove. See on üheülbaline.
Laplase kõne aga sobiks ka tänasesse päeva: "Kuid mida teete teie siis, kui mägede südamed on läbi puuritud, kui kõik tundrud on teie teedega täis külvatud, kui jõed teie paisude tõttu kuivavad ning on tühjad forellidest ja lõhedest? Mida teete teie siis, istudes tühjade mägede, jõgede ja metsade ees? Võib-olla leiate, et teie hingedki on läbi puuritud ning et nad on sama lootusetult tühjad? Kuhu ruttate, mida püüate, mis ohjeldamatu nälg see on, mis teid edasi kihutab? Teie ei ela enam ise, teie eest elavad masinad."

[Maria · Rating 3 out of 5]

Romaan enese leidmisest. Selles mõttes olin Ekkega ühel meelel ja toetasin seda. Raamatu lõpus aga oli tema omakeste käitumisest näha, et see oli teiste suhtes ebaaus ja haavav olnud.

Liiga vanamoodne minu jaoks - palju toodi välja naiste ja meeste ebavõrdsust, rumalat rahaga ümber käimist, eestlaste halba iseloomu ja purju joomist.
Pean kiiresti uue raamatu kätte võtma, et oma aju sellest puhastada.

[Krista · Rating 5 out of 5]

Mõnus, kohati koomiline suureks kasvamise lugu, mille lõpp liiga äkitselt kätte jõudis. Kui veidi spoilida, siis teatri tegemine ja poe pidamine olid suisa ootamatult pöörased, laplaste ökoloogiline mõtlemine sobituks tänasessegi päeva. Just paras raamat tite kõrvalt paari peatüki kaupa läbi lugeda, sest järjest uued lood just umbes selle sammuga lahti rullusidki.

[Marie · Rating 2 out of 5]

lk 136 Pille Riin: "Tühjust täidab hea raamat, geniaalne maal, veetlev raidkuju, sest elu ise ei anna seda naudingut."

"Issanda karjamaa on suur zoo."

[Kätrin Välba · Rating 3 out of 5]

Kohustusliku kohta mitte nii hull

[lisette · Rating 3 out of 5]

didn't read it all the way through but shhh don't tell anyone

[veronika · Rating 3 out of 5]

10. klassi kirjandus

[Ingrid Tamm · Rating 4 out of 5]

Üllatavalt lõbusasti kirjutatud, Gailiti kirjeldused on üle kõige!

[Aimi Tedresalu · Rating 5 out of 5]

1941. aastal ilmunud "Ekke Moor" tõi tollal ajal valitsenud süngusesse veidigi helgust ja kodumaist kargust, tekitades samas ka Gailiti varasemale teosele "Toomas Nipernaadi" sarnaselt igatsust kuskile kaugemale ja millegi parema järele, sest on ju seal hea, kus meid pole.

Neli aastat tagasi arvasin sama raamatu lugemismuljena nii:

"Ekke Moori seostatakse väga sageli Toomas Nipernaadiga ja tõepoolest tajusin lugedes palju sarnasusi ja paralleele - peategelase püsimatus ja maailma avastamise soov, rännakutel kohatud värvikate tegelaskujude rivi ja erinevad rollid, mida peategelane täidab. Ekke Moori puhul oli tegelase isiklikku arengut rohkem näha, tema "filosoofilised" mõtisklused tundusid tõepärasemad olevat ja jõudis ta ju lõpuks ise suure elutõeni. Gailitit ei peeta asjata üheks omanäolisemaks kirjanikuks. Mina julgeksin tema loomingu lugemisest tekkivaid emotsioone võrrelda nendega, mis tekkisid gümnaasiumi ajal Tuglase novelle avastades. Ja muidugi need võrratud looduspildid, mis ta raamatuid lugedes esile kerkivad. Ei imestanud üldse, kui teada sain, et Gailit on pärit Karulast, ühest kõige ligitõmbavamast kohast minu jaoks. Häbi tunnistada, aga tegelikult on mul palju tema loomingust veel lugemata, aga selle vea kavatsen parandada.

Nipernaadit teavad ilmselt kõik, kas või filmigi, nii et kellele see meeldib, siis soovitan ka Ekke Moori kätte võtta. Kindlasti ei pea seda kahetsema."

Ega praegugi palju rohkemat lisada pole ja ega ma nüüdki tea, kas mulle meeldib rohkem nooruke Ekke Moor või juba küpsemas eas Toomas Nipernaadi... või kas neil kahel tegelasel on üldse mingit vahet... Igal juhul tean ma seda, et Gailiti loomingut olen vahepeal rohkem avastanud ja õnneks jagub veel avastamisrõõmu ka edaspidiseks.

Sellega panin punkti ka 2022. aasta suurele lugemise väljakutsele, mis koosnes pea 13 000 võrratust lugemisleheküljest.

[Markus Silm · Rating 4 out of 5]

Seriously fun read. Interesting and greatly written by Gailit