What do you think?
Rate this book
Kas süda on ümmargune?
Kas süda on ümmargune? Reisiromaan, 1. osa
(Onko sydan pyorea? Osa 1)Kertomus siitä, miten nuori neiti koki maailmaa ja elamaa, oli hippina ja matkusti, ja loppujen lopuksi loysi oman itsensa ja ymmarsi elamansa tarkoituksen.
- GenresTravel
288 pages, Paperback
First published May 26, 2010
2 people are currently reading
40 people want to read
About the author
Epp Petrone
95 books14 followersEpp Petrone (sünninimi 1974–1995 Epp Saluveer; 1995–2003 Epp Väljaots) on eesti ajakirjanik, blogija, kirjanik, kirjastaja ja kristallipoodnik.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
January 7, 2021
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2021/0...
Aitäh, Petrone kirjastus, raamatu eest!
Ma ei ole varem Epp Petrone raamatuid lugenud. "Kas süda on ümmargune?" jäi silma seetõttu, et selle järg kõneleb Robinsonide saatest. Selle telgitagustest tahtsin kindlasti lugeda. Kui juba lugeda, siis võiks ikka algusest alustada ja kogu teekonna kirjanikuga koos läbi teha.
1999-2010, põhiliselt Kanaari saared, aga ka Eesti, Iisrael, Küpros, Valgevene. Epp meenutab, kuidas ta tegi 24-aastaselt kannapöörde, jättes selja taha mehe, elu Eestis ja kõik sellega kaasnevad mugavused, et koos väga eriskummalise tegelase, vana hipi Harriga ringi rännata ja ehteid müüa. Ümber maakera reisi sellest küll ei saanud, aga enda leidmiseks ei olegi vaja tervele maakerale tiiru peale teha. Epp nägi ja koges nii mõndagi, magas lageda taeva all, jooksis politsei eest ära. 10 aastat hiljem otsustas naine kohatud olulised inimesed uuesti üles otsida ning läbi elatut taas meenutada.
Ma ei teagi, mida selle raamatu kohta öelda. Kuna ma ei osanud enne lugema hakkamist midagi oodata, siis üllatusin kõvasti. Sündmustik oli nimelt niivõrd pöörane. Ühest küljest vaimustas mind Epp ise oma valmidusega kahtlase vanamehega maailma avastama minna ja teisest küljest selle sama mehe uskumatud pajatused. Eks olen varem ka lugenud neid lugusid eneseotsingutest laia maailmas, mis algavad sarnaselt, aga võtavad siis igaüks ise suuna. Epp lõi kohe pahviks, sest kogu see plaan tundus nii kahtlane ja ohtlik. Mõned inimesed kohe oskavad oma elu seikluseks pöörata ja veel nii, et päris elu on kordades uskumatum kui mõni väljamõeldud lugu. Kõige rohkem meeldisidki mulle raamatus Harri lood. Raske oli võtta seisukohta, kas neid uskuda või mitte. Akvaariumikaladega teenitud varandus, Siberisse hüljatud lapsed, teooriad eestlaste päritolu kohta - see kõik oli lihtsalt niivõrd pöörane.
Selle kõige kõrvale on veel kontrastiks, kuidas Epp perega kümme aastat hiljem uuesti samu radu käib ja kohatud inimesi otsib. Mõtisklused selle üle, mis oli ja mis oleks võinud olla, kuhu ikkagi valikud viivad, kas mõni asi läheb ühtviisi ka hoolimata sinu valikutest. Ja kuidas mööduv aeg reaalse elu ilukirjanduseks muudab.
"Kas süda on ümmargune?" on raamat, kus elu on seiklus. Epp tunneb, et vajab vaheldust ja vahetab oma turvalise elu koos hipist vanamehega maailmas rändamise ja ehete müümise vastu. Selles loos on palju uskumatut, aga ka noorusea pöörasustele tagasivaatamist küpsema pilguga. Soovitan, kui sulle meeldivad raamatud rändamisest ja eneseotsingutest!
Aitäh, Petrone kirjastus, raamatu eest!
Ma ei ole varem Epp Petrone raamatuid lugenud. "Kas süda on ümmargune?" jäi silma seetõttu, et selle järg kõneleb Robinsonide saatest. Selle telgitagustest tahtsin kindlasti lugeda. Kui juba lugeda, siis võiks ikka algusest alustada ja kogu teekonna kirjanikuga koos läbi teha.
1999-2010, põhiliselt Kanaari saared, aga ka Eesti, Iisrael, Küpros, Valgevene. Epp meenutab, kuidas ta tegi 24-aastaselt kannapöörde, jättes selja taha mehe, elu Eestis ja kõik sellega kaasnevad mugavused, et koos väga eriskummalise tegelase, vana hipi Harriga ringi rännata ja ehteid müüa. Ümber maakera reisi sellest küll ei saanud, aga enda leidmiseks ei olegi vaja tervele maakerale tiiru peale teha. Epp nägi ja koges nii mõndagi, magas lageda taeva all, jooksis politsei eest ära. 10 aastat hiljem otsustas naine kohatud olulised inimesed uuesti üles otsida ning läbi elatut taas meenutada.
Ma ei teagi, mida selle raamatu kohta öelda. Kuna ma ei osanud enne lugema hakkamist midagi oodata, siis üllatusin kõvasti. Sündmustik oli nimelt niivõrd pöörane. Ühest küljest vaimustas mind Epp ise oma valmidusega kahtlase vanamehega maailma avastama minna ja teisest küljest selle sama mehe uskumatud pajatused. Eks olen varem ka lugenud neid lugusid eneseotsingutest laia maailmas, mis algavad sarnaselt, aga võtavad siis igaüks ise suuna. Epp lõi kohe pahviks, sest kogu see plaan tundus nii kahtlane ja ohtlik. Mõned inimesed kohe oskavad oma elu seikluseks pöörata ja veel nii, et päris elu on kordades uskumatum kui mõni väljamõeldud lugu. Kõige rohkem meeldisidki mulle raamatus Harri lood. Raske oli võtta seisukohta, kas neid uskuda või mitte. Akvaariumikaladega teenitud varandus, Siberisse hüljatud lapsed, teooriad eestlaste päritolu kohta - see kõik oli lihtsalt niivõrd pöörane.
Selle kõige kõrvale on veel kontrastiks, kuidas Epp perega kümme aastat hiljem uuesti samu radu käib ja kohatud inimesi otsib. Mõtisklused selle üle, mis oli ja mis oleks võinud olla, kuhu ikkagi valikud viivad, kas mõni asi läheb ühtviisi ka hoolimata sinu valikutest. Ja kuidas mööduv aeg reaalse elu ilukirjanduseks muudab.
"Kas süda on ümmargune?" on raamat, kus elu on seiklus. Epp tunneb, et vajab vaheldust ja vahetab oma turvalise elu koos hipist vanamehega maailmas rändamise ja ehete müümise vastu. Selles loos on palju uskumatut, aga ka noorusea pöörasustele tagasivaatamist küpsema pilguga. Soovitan, kui sulle meeldivad raamatud rändamisest ja eneseotsingutest!
January 24, 2014
Raamat, kus on raske teha vahet tõel ja väljamõeldisel, kuid sellest hoolimata oli teost huvitav lugeda ning pani ennastki saatuse keerdkäikude üle mõtisklema.
January 20, 2017
Epp, sinu teosest saaks väga värvika filmimaterjali!
December 29, 2024
See on minu kodumaine "Eat.Pray.Love", mida iga paari aasta tagant uuesti loen. Südameraamatut äkki viiendat korda nüüd? Raamat on üldse kunagi sõbranna käest kingiks saadud, sest kaanepilt meenutas nii mind - ma pole küll kunagi selline olnud, et seljakott seljas ja märkmik käes, st selle raamatu ilmumisel ma niisama rääkisin, et tahan kirjanikuks saada. Nagu raamatu peategelanegi...
Seekord sai ette võetud, kui ise Gran Canariale läksin. Et kas on kohti, millest on raamatus juttu ja kuhu ise mehega minna saan. Käisime liivadüünidel ja kiire põike ka turistikates.
See raamat on reisiselli guilty pleasure... Autori seiklused on sellised, mida tahaks ise kaasa teha, samas piisavalt hullud, et mõtlema panna, kas ikka... Näiteks mägedes ööbimine? Jah, kui raha napib, ega muud valikut ei ole. Ja kui teele satuvad huvitavad tegelased, kui mitmesse siis võib ära armuda? Aga kui kodus mees ootab, mis siis?
Üldse avastan selles raamatus iga kord uus asju. Praegu läheb see kenasti järgmise osate juurde puhkama, kuniks ma raamatu jälle paari aasta pärast uuesti lugemiseks ette võtan. Autorile maailma suurim aitäh ja kummardus, see raamat on midagi nii palju enamat, kui vaid reisikiri ja raamat... See on inspiratsioon, see on tunnustus, see on jõu andmine, see on nagu meditatsioon, peale mida maailma täiesti uuest vaatenurgast näed.
Fun fact: mu hollandlasest mees ei räägi eesti keelt, raamatud teda ka ei huvita ja kindlasti mitte ei ole ma selle raamatu sisu talle rääkinud. Kõndisime Las Palmases ringi ja suvaliselt ütleb mees, et "no kui Venemaa oma sõjaga ikka hulluks läheb, siis siia võiks põgeneda, kesse ikka Kanaari saari pommitama hakkab?" Mina (kes ma raamatut sel ajal uuesti üle lugesin) vaatasin vaikselt ja wow-efektis olles teda pikalt. No sellest sõjaohust ja kuhu põgeneda, sellest on ju JUST SELLES raamatus juttu...
Seekord sai ette võetud, kui ise Gran Canariale läksin. Et kas on kohti, millest on raamatus juttu ja kuhu ise mehega minna saan. Käisime liivadüünidel ja kiire põike ka turistikates.
See raamat on reisiselli guilty pleasure... Autori seiklused on sellised, mida tahaks ise kaasa teha, samas piisavalt hullud, et mõtlema panna, kas ikka... Näiteks mägedes ööbimine? Jah, kui raha napib, ega muud valikut ei ole. Ja kui teele satuvad huvitavad tegelased, kui mitmesse siis võib ära armuda? Aga kui kodus mees ootab, mis siis?
Üldse avastan selles raamatus iga kord uus asju. Praegu läheb see kenasti järgmise osate juurde puhkama, kuniks ma raamatu jälle paari aasta pärast uuesti lugemiseks ette võtan. Autorile maailma suurim aitäh ja kummardus, see raamat on midagi nii palju enamat, kui vaid reisikiri ja raamat... See on inspiratsioon, see on tunnustus, see on jõu andmine, see on nagu meditatsioon, peale mida maailma täiesti uuest vaatenurgast näed.
Fun fact: mu hollandlasest mees ei räägi eesti keelt, raamatud teda ka ei huvita ja kindlasti mitte ei ole ma selle raamatu sisu talle rääkinud. Kõndisime Las Palmases ringi ja suvaliselt ütleb mees, et "no kui Venemaa oma sõjaga ikka hulluks läheb, siis siia võiks põgeneda, kesse ikka Kanaari saari pommitama hakkab?" Mina (kes ma raamatut sel ajal uuesti üle lugesin) vaatasin vaikselt ja wow-efektis olles teda pikalt. No sellest sõjaohust ja kuhu põgeneda, sellest on ju JUST SELLES raamatus juttu...
January 26, 2024
Väga raske on kirjutada arvustust hea tuttava raamatule, aga võtan selle siiski ette, sest esimesele küsimusele (mida ma arvan) jäin vastuse võlgu ja nüüd ma tean, miks- neil raamatutel ongi nii palju kihte, et neid tuleb ikka ja jälle uuesti avastada. Ning ilmselt teen veel kolmanda ja neljanda retke , et vaadata uue pilguga, hoopis teisest vaatenurgast.
Epp kirjutab kohmetukstegevalt ausalt. Otse ja avameelselt ükskõik, millisest küsimusest. Lahkab armastava pilguga inimesi, kes minus ausalt öeldes õudu äratavad. Sukeldub üle pea olukordadesse, mis rahulikul kodusel memmel juuksed peas püsti ajavad ja on nii äraütlematult tolerantne oma seikluskaaslaste suhtes.
Triloogia hõlmab siis ühe naise rännuaastate, aga ka eneseleidmise lugu ja kulgeb siia-sinna kümnekonna aasta vahel. Lugeja võib mõista, aga võib ka hukka mõista, aga ometi on see väga värviline lugu värvilistest inimestest- ei ole pooltoone ega varjundeid, ainult kirkad, puhtad värvid ja erapooletu, ilma hukkamõistuta suhtumine. Sügavalt inimlik- ühelt poolt karmilt kriitiline enda suhtes, teiselt poolt jälle mõistev ja endale eksimusi lubav, sest mis on eksimus- see on tagantjärele tarkus, mis aga toimumishetkel oli ainuõige. Kõik muutub alles tagasivaatepeeglis. Sellised me ju olemegi- sügaval südames, aga ei taha seda hiljem endalegi tunnistada. Epp tunnistab ja sellest see kohmetustunne lugedes- ei, meie ei ole sellised olnud!!!
Sellest sügavutiminevast siirusest ei saagi üle ega ümber. Epp on tugeva emotsiooni inimene ja ta annab seda emotsiooni ehedalt edasi.
Hea lugemine tegelikult. See on juba teine kiht, mida avastada, seiklused, juhtumised, väikesed tragöödiad ja komöödiad, kummalise saatusega inimesed, ilusad maad. Head, värvikad karakterid, nagu joonistatud...
Epp kirjutab kohmetukstegevalt ausalt. Otse ja avameelselt ükskõik, millisest küsimusest. Lahkab armastava pilguga inimesi, kes minus ausalt öeldes õudu äratavad. Sukeldub üle pea olukordadesse, mis rahulikul kodusel memmel juuksed peas püsti ajavad ja on nii äraütlematult tolerantne oma seikluskaaslaste suhtes.
Triloogia hõlmab siis ühe naise rännuaastate, aga ka eneseleidmise lugu ja kulgeb siia-sinna kümnekonna aasta vahel. Lugeja võib mõista, aga võib ka hukka mõista, aga ometi on see väga värviline lugu värvilistest inimestest- ei ole pooltoone ega varjundeid, ainult kirkad, puhtad värvid ja erapooletu, ilma hukkamõistuta suhtumine. Sügavalt inimlik- ühelt poolt karmilt kriitiline enda suhtes, teiselt poolt jälle mõistev ja endale eksimusi lubav, sest mis on eksimus- see on tagantjärele tarkus, mis aga toimumishetkel oli ainuõige. Kõik muutub alles tagasivaatepeeglis. Sellised me ju olemegi- sügaval südames, aga ei taha seda hiljem endalegi tunnistada. Epp tunnistab ja sellest see kohmetustunne lugedes- ei, meie ei ole sellised olnud!!!
Sellest sügavutiminevast siirusest ei saagi üle ega ümber. Epp on tugeva emotsiooni inimene ja ta annab seda emotsiooni ehedalt edasi.
Hea lugemine tegelikult. See on juba teine kiht, mida avastada, seiklused, juhtumised, väikesed tragöödiad ja komöödiad, kummalise saatusega inimesed, ilusad maad. Head, värvikad karakterid, nagu joonistatud...
April 10, 2021
Olen selle raamatu autor, istun lausa kaanel. Kõlab uskumatult, aga kui aastal 1999 seda konkreetset fotot nägin, siis käis mul peast läbi “see on kaanepilt!”. Ma ei olnud sel ajal mitte mingisugune kirjanik, olin lihtsalt üks tavaline naisteajakirja-tibiajakirjanik, aga see äratundmine ja usk oli olemas. “Kunagi kirjutan ma sellele kaanele taha raamatu!” Valusad ja rasked ja imelikud ajad olid selle pildi pildistamise hetkel. Mingis mõttes tahan ma neid aegu tagasi, ja teate, kirjutades saabki aegu tagasi.
Miks on nii, et osa inimesi läheb rändama? Ja miks mõni läheb kohe eriti hulljulgelt? Ma ei ütleks, et see minu minek oli ülimalt hulljulge, aga üle keskmise imelik oli see kindlasti. Eks ma siis otsin neid vastuseid, miks ja kuidas see juhtus. Ja mis minuga rännakutel juhtus.
Tegevus toimub väga paljudes erinevates riikides ja millegipärast juhtus nii, et tegevus hüppab ajaliselt edasi-tagasi-keskele, meenutades vahepeal David Lynchi filme, kus alles poole peal saad aru, mis toimub. Loo hüppelisel jutustamisel oma võlu. Mitmes kohas raamatus on omavahel haakuvad kohad, aga räägitud eri aegade perspektiivist. Pusle ajas ja ruumis, mille sees jookseb mitu omavahel haakuvat lugu. Sedasi kirjutamine oli julgustükk. "Kas süda on ümmargune?" teine ja kolmas osa on lihtsama struktuuriga reisiromaanid. Aitäh teile lugemast ja kaasa elamast!
December 7, 2020
Epp kirjutab väga hästi. See on vaieldamatult parim asi, mida ma tema poolt kirjutatuna lugenud olen. Ma natuke kartsin seda. "Minu Ameerikad" lugesin poolsunniviisiliselt läbi. Midagi jäi seal puudu. Või oli üle. Ma ei tea. Sellepärast natuke pelgasin tema teisi teoseid. Aga läks nii, et see, kes mind ikka vaikselt nügib mugavusstsoonist väljapoole lugema, tema ergutas ja nii ma proovisin. Ja vähemalt see esimene osa puudutas mind väga. Ma arvan, et see siirus, millega memuaarid on kirjutatud. Ei mingit võltsvagadust, ennast paremaks luiskamist, ausalt oma fopaade tunnistamist - see liigutas. Ja need tegelased, kes tema reisikirjas üles astusid, nagu ta ise ka üsna raamatu lõpus endalt küsis - kas see on päris? Ja ma usun, et on. Sest päriselu ongi täiesti uskumatu. Ja kuigi ma ise pole selline, seiklushimuline, siis on mul ometi hea meel, et on selliseid, kes on ja neid, kes oskavad need lood kirja panna ja edasi anda.
August 10, 2016
I read this book in English, Around the Heart in Eleven Years. I enjoyed the read. Epp seemed rather gullible at first and very impulsive. Of course, as the book goes on, the older motherly Epp comes out more.
Displaying 1 - 8 of 8 reviews