Jaan Oks (1884-1918) on Friedebert Tuglase sõnutsi viinud eesti «kirjandusliku subjektivismi kaugemate piirideni kui ükski teine». Tema realistlik-naturalistlike elupiltide ja poolfilosoofiliste mõttemõlgutuste loomise tõukejõuks on olnud mäslev protest inimelu ebasuste vastu, trotsiv kõigeeitus, kannatuste paatos ja ebamäärane vabaduseiha. Isikupärane, sisemist intensiivsust kiirgav väljendus tugineb räigetele kujunditele ja sümboleid loovale sõnakasutusele.
Jaan Oks oli pärit Saaremaalt Ratla külast, Pärsamaa vallast. Lõpetas 1902 Kaarma seminari. Töötas 1905–1911 kooliõpetajana. Massu vallakooli juhatajana asus ta tööle 1905. 1907. aastal sõitis Samaara kubermangu kösterkooliõpetajaks. Oli tubli koolmeister, aga alkoholiprobleemide tõttu vallandati pärast paari tööaastat.
Kirjutas (eriti 1906–1910) rohkesti proosat, luulet ja kirjanduskriitikat ning publistikat – enamik on hävinud. Lisaks kirjutas ka arvustusi, mida iseloomustavad järsud maitseotsustused ja otseütlemised. Oksa üksikud tööd ilmusid Noor-Eesti albumeis ja ajakirjas, enamik jäi avaldamata. Oks saatis neid ise laiali ajalehetoimetustesse, kuhu need jäidki. Friedebert Tuglase sõnul, kes Oksaga kümmekond aastat kirjavahetuses oli, "on Oks kirjutanud ühes luuletustega mitu- ja mitusada tööd."