He was an Estonian children's book author. He graduated from university with a course in Estonian language study in 1952. From 1952 to 1956 he worked in the Estonian National Library. From 1956 to 1965 he worked in the Estonian national publishing association. After that he retired and devoted himself to writing. His works include "Three funny friends", "The story with the flying saucer", "Fire in a darkened city", "Nii või naa" (This or that way) and others.
kalevipoeg on egoist ja liiga vägivaldne? miks arvatakse, et ta on mingi kangelane, kui ainus asi mida ta teha oskab on inimesi tappa ja seksistlik olla. ongi tore et lõpus ära suri
Täitsa põnev oli koos pojaga see raamat jälle kätte võtta ja meelde tuletada. Ja need värsid on justkui mingist haldjakeelest, tänasel päeval selliseid sõnu kasutatakse üliharva.
Kalevipoeg - meie rahva, kultuuri ja kirjandusloo kõige tammisem tüvitekst. Too tüvi on kohe niivõrd hirmutava diameetriga, et ainult väga vähesed pärismaalased on kunagi suutnud selle koorest kooreni läbi närida. Samas me kõik teame killukesi sellest loost ning need on aastatega ladestunud meie kultuurikihi igasse meetrisse. Siili igihaljad tarkuseterad, kolm neiukest kiva loopimas, "kalevipojad" Soomemaal möllamas või maailmameredel purjetav "Lennuk". Rääkimata viimastel kuudel taas tähelepanu keskpunkti kerkinud Tauno Kangro soovist püstitada Tallinna lahte Kalevipoja hiigelskulptuur. Tuleb lihtsalt tõdeda, et mõni tekst ongi nii "kõikvõimas", et isegi raamaturiiulis tolmu kogudes mõjutab ta igapäevaselt meie elusid.
Saabuva kooliaasta puhul uuendasin ka mina oma tutvust Kalevi kange pojaga. Seekord läbi kolme väga eriilmelise ning eri ajastutest pärineva ümberjutustuse abil. Juba varasemast ajast tuttavatele Raua akadeemilisemale ning Kenkmaa/Piho lustilikule käsitlusele vastandas seekord end Kirsfeldti rämedakoelisem "Kalevipoeg 2.0".
Kirsfeldti heeros on nagu mees muiste - egotsentriline alfaisane kuubis. Jorss, kelle ainsaks liikuma panevaks jõuks on peas või vändas kohisema löönud veri. Päev on tema jaoks ainult siis korda läinud, kui jõuab näitsikutega pisut mürada, naabrimehega nattipidi kokku minna või end kesvamärjukest pildituks lakkuda. Ideaalsel päeval jõuab kangelane muidugi kõiki neid tegevusi harrastada.
Oma ürgsuses ning täielikus matslikkuses ongi Kirsfeldti loodud Kalevipoeg ehk kõige lähedasem Kreutzwaldi algkujule. Raua ümberjutustuse ja algselt Tähekeses ilmunud koomiksi Kalevipoeg on ikkagi muudetud sangariks ning oma rahva juhiks. Ütleme otse välja, tegemist on küll väga halva juhiga, aga vähemalt ta üritab. Eks lapsed peavadki õppima, et reaalses elus on täiesti normaalne, kui kõik ei tule kohe välja ja vahel peksavad just omad vitsad kõige valusamini.
Ehk tulekski koolis rahvuseepost tutvustama hakata hoopis põneva juhtimisõpiku või elulooraamatuna, mis kannab pealkirja "Kalevipoeg - 20 lugu, mida juhipositsioonil olles kindlasti MITTE teha!". Ei tohi ära unustada, et vahel on halb eeskuju parim eeskuju.
superduper igav + ma ei saa aru miks kalevipoeg reaalselt peab tapma igat inimest keda ta naeb.. kuidas kalevipoeg eesti kangelane on nagu ma kyll ei taha endale sellist reaalselt LOLLI meest endale?? ta ei suuda midagi oigesti ka teha..
Selle raamatukesega on palju toredaid seiku meenutada. Gümnaasiumis teatas õpetaja ühel päeval, et nüüd hakkame Kalevipoega lugema ja täpsustas kohe, et värsseepost muidugi ja ärgu me mõtlegugi laste Kalevipojaga läbi saada. Selge, ei lugenud siis seda. Mõni aasta tagasi, kui vanem laps oli 6. klassi jõudnud, saatis ühe klassivenna ema listi kirja, et mida seal koolis õige mõeldakse, et lastel kästakse sellist värssides asja lugema hakata, see käivat ju täiskasvanutelgi üle jõu. Arvaski vist tõsimeeli, et meie rahvuseepose autor on Eno Raud. Raamat oli meil juba tegelikult eelmisel aastal kodus ja vahepeal lugesin sealt isegi järgmisele kuuendikule peatükke ette, kui temal asi kuidagi edeneda ei tahtnud. Nüüd siis võtsin ise tervikuna ette ja ausõna, nautisin väga. Vägilase toimetused kõik lihtsalt ja arusaadavalt kokku koondatud, isutamiseks muidugi ka värsse proosavormi vahele torgatud. Ega päris kogu lugu ei mäletanud enam isegi, kuigi päriseepose ülelugemise mõte on juba pikemat aega olnud. Päriselt ka soovitan teistelgi lugeda.
Oli üllatavalt nauditav ja meelelahutuslik paari tunnine lugemine. Väga hästi kirjutatud raamat just koolieale (originaali 19 tuhandet värssi poleks just lihtne lugeda) samas oli sisse jäetud ka piisavalt värsiridu et säilitada originaali lähedane stiil, aga samas jutustuse vorm andis hea ülevaate Kalevipoja ja tema kaaskondlaste elust ja saatusest. Minu mõtted sellest tugevast ja vaprast mehest- no keegi ei ole täiuslik, isegi mitte Kalevipoeg meie Rahva Eepos ja suurkangelane, ka temal olid omad "nõrgad kohad" Võiks lausa öelda, et mida ei saanud mõistusega, sai jõuga:)
Soovitan igatahes läbi lugeda kõigil kel siiani see tegematta jäänud:)
Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks FRK originaali läbi lugenud, riiulis on paljudel. Ülitänuväärne lühikokkuvõte seega. Naljakas on see, et kuna mitmed süžeekäigud tundusid segaseks, ajendas mind algteksti kätte võtma. Etteruttavalt olgu öeldud, et jäidki segaseks. Rohke kui üks stseen tuli tuttav ette Eesti või mõne teise rahva ennenmuistsetest juttudest. Kohati läks kole ulmeks kätte ära. Ants Viidalepa illustratsionid mulle meeldivad.
Suurepärane! Mina ei ole pärit suurte raamaturiiulitega kodust ja jõudsin päriselt Kalevipoja lugude lugemiseni alles nüüd. Kooliajast ka ei mäleta, et oleks lugenud, kui siis miskeid katkendeid, millest ei jäänud eredat mälestust. Mul on hea meel, et ostsin just selle ümberjutustuse raamatu, mida kunagi ka oma lastele ette lugeda.
Ma ei ole väga suur klassikaliste teoste fänn. Veel. Kalevipoeg on hea raamat aga see pole mulle nii tähenduslik. Võib olla aastate pärast mõistan paremini selle eepose tähtsust.
“Suured vaenlaste hulgad ei kohutanud Kalevipoega. Ta mõõk niitis mehepoegi kui murdu nõmmele maha, puistas vaenumeeste päid nagu pähkleid põõsa alla.”