What do you think?
Rate this book
Minu... #22
Minu Horvaatia. Varjupaik kotkasaarel
Siin kaante vahel on lood minu väga omapärasest eluperioodist Horvaatias, mis algas talvise erakupõlvega väheasustatud saarel, kus olin mitu kuud ainus vabatahtlik, kaaslasteks eesel, lambad ja kaeluskotkad.
Minu Horvaatiasse kuuluvad veel: keeruka loomuga bioloogiatudeng, häbelik postiljon Robi, identiteedikriisis vabatahtlikud, abitu lumivalge lambatall, lehmasoolikaid järavad kaeluskotkad, skorpionid vannitoas, eriskummalised taevased matused, aga ka horvaatidelt kuuldud lood helgest Jugoslaavia ajast ning õõvastavatest sõjaõudustest, ja mu enda lood merehädas loksumisest, illegaalipõlvest, hullumeelsest karnevalist, oliivide korjamisest ning gaasilõhnalistest seentest.
Kui mu pooleaastane vabatahtlikuaeg läbi sai, hakkasid toimuma kummalised lood, mis mul saarelt ära ei lasknud minna…
Minu Horvaatiasse kuuluvad veel: keeruka loomuga bioloogiatudeng, häbelik postiljon Robi, identiteedikriisis vabatahtlikud, abitu lumivalge lambatall, lehmasoolikaid järavad kaeluskotkad, skorpionid vannitoas, eriskummalised taevased matused, aga ka horvaatidelt kuuldud lood helgest Jugoslaavia ajast ning õõvastavatest sõjaõudustest, ja mu enda lood merehädas loksumisest, illegaalipõlvest, hullumeelsest karnevalist, oliivide korjamisest ning gaasilõhnalistest seentest.
Kui mu pooleaastane vabatahtlikuaeg läbi sai, hakkasid toimuma kummalised lood, mis mul saarelt ära ei lasknud minna…
256 pages, Paperback
First published August 10, 2010
4 people are currently reading
63 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
January 29, 2021
Kui reisida ei saa, siis tuleb ju kaugete maade kliima, looduse ja kultuuri kohta lugeda. "Minu Horvaatia" oli mõnus lugemine kaeluskotkaste elust ja Cresi saare loodusest ning autori seiklustest. Tekkis küll tahtmine Horvaatias ära käia kunagi.
December 29, 2024
Nagu raamatu alapealkirigi mainib, toimub siin enamus tegevusest mitte Mandri-Horvaatias vaid hoopis Cresi saarel kaeluskotkastega tegelevas organisatsioonis vabatahtlikuna toimetades. Ja mulle see nii meeldis! Lugedes oli kohe tunda, kuidas saare imeline loodus ja horvaadid Sigridile hinge pugesid, saab aimu riigi ajaloost ning ikka teistest piirkondadest peale selle ühe saare veel. Seda suurem oli mu üllatus, et kui madal on selle raamatu keskmine hinne GoodReadsis..veider lausa. Mina igal juhul nautisin igat lehekülge ja suure tõenäosusega tahan seda raamatut (siis küll juba uute peatükkidega veidi värskemat verisooni) oma riiulisse 🤭
January 9, 2022
Minu unistuste elu.
Kuna suvel sai käidud Montenegros, siis tuli kõik see uuesti meelde. Vapustav loodus, lahked inimesed, hea toit.
Nüüd tahaks kindlasti ka Horvaatias ära käia.
Sellel sarjal on natuke vale pealkiri. Raamat ei räägi taas kogu riigist, nagu ka varasemad, vaid ühest kohast ja killust.
Autor tundub väga sümpaatne, minu inimene, olevat. See andis kindlasti lisapunkte.
Tänud, Sigrid, et viisid mind ilusasse unistuste maale !
Kuna suvel sai käidud Montenegros, siis tuli kõik see uuesti meelde. Vapustav loodus, lahked inimesed, hea toit.
Nüüd tahaks kindlasti ka Horvaatias ära käia.
Sellel sarjal on natuke vale pealkiri. Raamat ei räägi taas kogu riigist, nagu ka varasemad, vaid ühest kohast ja killust.
Autor tundub väga sümpaatne, minu inimene, olevat. See andis kindlasti lisapunkte.
Tänud, Sigrid, et viisid mind ilusasse unistuste maale !
January 19, 2021
Väga väga meeldis, millise armastusega autor Horvaatiat kirjeldab.
February 6, 2022
Raamat pani mind mõtlema, et ehk satun isegi Horvaatiasse seiklema ja loodust nautima. Kõik omal ajal. 💫
April 3, 2023
Lootsin rmtust pisut rohkem, et ta avab Horvaatia muid piirkondi, kuhu minna (kasvõi Dubrovnik ja Split), aga keskendus peamiselt Cresi saarele ja seal olevale Beli linnale, kotkaste taastusravi keskusele, lammastele jms... Veidi rääkis muudest kohtadest ka, aga vähe. Toidu ja ajaloo kohta sai sealt ent rohkem teada, aga kokkuvõttes oli mu jaoks kahjuks nõrk Minu sarja rmt (eks olen omajagu neid lugenud ja standard on ees)
July 27, 2025
Hoiatus! Raamat sisaldab ka kaeluskotkaste söötmiste kirjeldusi ja Horvaatia-Serbia sõja meenutusi. Samas üldiselt on tegemist keskmisest rohkem looduslähedasema reisiraamatuga, kus loomadel, lindudel ja taimedel on oluline koht meie ümber. Noor neiu valib vabatahtliku töö leidmaks endale uut kohta elus, kus esimesena õpitud eriala sobivaks ei osutunud.
September 3, 2025
Ma lugesin "Minu Horvaatia" raamatut esimest korda väga ammu, umbes 15 aastat tagasi, kui see esmakordselt ilmus. Ja mulle jäi sealt meelde üks pilt, mis mind mõjutas ja alatiseks mu sisse jäi.
See on rott, keda raamatu autor Sigrid toitma hakkas. Kusagilt katuse äärelt see rott tuli ja juba ootas oma sööki. Vahel pildus mingi oksarao katuselt alla ja piilus, kas Sigrid midagi sellega ette võtab. Tekkis suhtlus, mäng, inimese ja looma vaheline sõprus.
Aga ühel päeval oli rott haige, tuterdas, tilk nina otsas, vaevu jalga jala ette pannes. See oli viimane kord, kui Sigrid oma sõpra nägi. Keegi naabritest oli rotimürki pannud.
Vaat selline lugu. Selleks pole vaja „Minu...“ sarja geograafilist pannood, selline lugu võiks juhtuda kus iganes. Aga selleks on vaja inimest, kes on täis empaatiat looduse suhtes... võibolla ka lugejat, kes on valmis seda lugu vastu võtma. Ma ei ole kunagi teistega võrrelnud, Kas ta teised mäletavad seda mürgitatud roti lugu või oli just minus sel hetkel see värav südamesse avatud..
Igatahes on Sigrid looduseinimene. Ta läks Horvaatiasse üksikule saarele vabatahtlikuks, õigemini, ega see saar päris üksik ka polnud, seal elas palju kaeluskotkaid ning ka mõned inimesed. Mulle meeldisid eriti kujutada end tema rolli siis, kui teised vabatahtlikud lahkusid ja ta jäi oma päevi veetma üksi, polnud enam mõtet juukseid kammida, oli ainult tema, loodus ja kodustatud lambatall, vahel eesel ka. Nii ekstreemne oli ehk vaid mõni päev/nädal, aga kes on kordki sellise kogemuse oma ellu saanud ka päriselt, see teab, kui rikastav on olla vahel ilma inimesteta (ja tegevus toimus siis ka veel ilma pideva mobiililevita olukorras, tänasel päeval tuleks kogemuse saamiseks ka telefon mandrile jätta). Täiesti arusaadav oli see, et kotkaste toitmine (loomsete jääkide mägedesse viimine) ja sellega seostuv hais ei ole sellises elus probleemiks, sest see on looduse osa. Ja lugemise käigus saab selgeks ka see, miks vabatahtlike majakese vana elaniku, eesli surma järel tuleb otsus teha talle Tiibetipärased „taevased matused“ ehk toita vana sõber samuti kotkastele.
See umbes 9 kuud kestnud periood on minu jaoks nii rikastav lugemine, kuigi, tõsi, tegevus toimub ühel piiratud maalapil keset merd ja selle lähedal unises linnakeses. Oma sealviibimise lõpunädalail kohtab Sigrid kohalikku noormeest ja algab juba tavalisem lugu, kokku kolimine ja oma koha otsimine mandril, sinna aega jääb ka eelmainitud rotikese toitmine. Korraks virvendab tegelasena läbi ka ämm (kes kogub „Minu...“ sarja ämma-alarme, siis siin valjut alarmi ei pea käima panema) ja läbi uue suguvõsa tulevad uued avardumised. Mis maa see Jugoslaavia üldse oli ja miks tekkis riigi erinevate osade vahel sõda? Horvaatia on minu meelest praeguseks väga hästi suutnud üles ehitada turismiparadiisi maine. Olen ka ise Horvaatias käinud ja tõesti, seal imelisel maal olles on nii lihtne unustada, et tegelikult lõppes Horvaatia-Serbia sõda alles hiljuti, aastal 1995. Kahjuks on inimkonna ajaloos neid lehekülgi, millest tahaks üle keerata, ja ka siin raamatus on paar sellist, valusate detailidega lugu. Igatahes on heameel tõdeda, et see sõda sai läbi ja rahu majja ja on täiesti normaalne reisida endises Jugoslaavias.
Uurisin, raamatut nüüd üle lugedes, kuidas Sigridil tänaseks läheb. Ta on ikka koos Martiniga ja peab koos mehega poekest, pidevalt kohtudes ka eestlastega, kes reisides ta üles otsivad, ta raamatu ja kogu Horvaatia soojust kiidavad.
See on rott, keda raamatu autor Sigrid toitma hakkas. Kusagilt katuse äärelt see rott tuli ja juba ootas oma sööki. Vahel pildus mingi oksarao katuselt alla ja piilus, kas Sigrid midagi sellega ette võtab. Tekkis suhtlus, mäng, inimese ja looma vaheline sõprus.
Aga ühel päeval oli rott haige, tuterdas, tilk nina otsas, vaevu jalga jala ette pannes. See oli viimane kord, kui Sigrid oma sõpra nägi. Keegi naabritest oli rotimürki pannud.
Vaat selline lugu. Selleks pole vaja „Minu...“ sarja geograafilist pannood, selline lugu võiks juhtuda kus iganes. Aga selleks on vaja inimest, kes on täis empaatiat looduse suhtes... võibolla ka lugejat, kes on valmis seda lugu vastu võtma. Ma ei ole kunagi teistega võrrelnud, Kas ta teised mäletavad seda mürgitatud roti lugu või oli just minus sel hetkel see värav südamesse avatud..
Igatahes on Sigrid looduseinimene. Ta läks Horvaatiasse üksikule saarele vabatahtlikuks, õigemini, ega see saar päris üksik ka polnud, seal elas palju kaeluskotkaid ning ka mõned inimesed. Mulle meeldisid eriti kujutada end tema rolli siis, kui teised vabatahtlikud lahkusid ja ta jäi oma päevi veetma üksi, polnud enam mõtet juukseid kammida, oli ainult tema, loodus ja kodustatud lambatall, vahel eesel ka. Nii ekstreemne oli ehk vaid mõni päev/nädal, aga kes on kordki sellise kogemuse oma ellu saanud ka päriselt, see teab, kui rikastav on olla vahel ilma inimesteta (ja tegevus toimus siis ka veel ilma pideva mobiililevita olukorras, tänasel päeval tuleks kogemuse saamiseks ka telefon mandrile jätta). Täiesti arusaadav oli see, et kotkaste toitmine (loomsete jääkide mägedesse viimine) ja sellega seostuv hais ei ole sellises elus probleemiks, sest see on looduse osa. Ja lugemise käigus saab selgeks ka see, miks vabatahtlike majakese vana elaniku, eesli surma järel tuleb otsus teha talle Tiibetipärased „taevased matused“ ehk toita vana sõber samuti kotkastele.
See umbes 9 kuud kestnud periood on minu jaoks nii rikastav lugemine, kuigi, tõsi, tegevus toimub ühel piiratud maalapil keset merd ja selle lähedal unises linnakeses. Oma sealviibimise lõpunädalail kohtab Sigrid kohalikku noormeest ja algab juba tavalisem lugu, kokku kolimine ja oma koha otsimine mandril, sinna aega jääb ka eelmainitud rotikese toitmine. Korraks virvendab tegelasena läbi ka ämm (kes kogub „Minu...“ sarja ämma-alarme, siis siin valjut alarmi ei pea käima panema) ja läbi uue suguvõsa tulevad uued avardumised. Mis maa see Jugoslaavia üldse oli ja miks tekkis riigi erinevate osade vahel sõda? Horvaatia on minu meelest praeguseks väga hästi suutnud üles ehitada turismiparadiisi maine. Olen ka ise Horvaatias käinud ja tõesti, seal imelisel maal olles on nii lihtne unustada, et tegelikult lõppes Horvaatia-Serbia sõda alles hiljuti, aastal 1995. Kahjuks on inimkonna ajaloos neid lehekülgi, millest tahaks üle keerata, ja ka siin raamatus on paar sellist, valusate detailidega lugu. Igatahes on heameel tõdeda, et see sõda sai läbi ja rahu majja ja on täiesti normaalne reisida endises Jugoslaavias.
Uurisin, raamatut nüüd üle lugedes, kuidas Sigridil tänaseks läheb. Ta on ikka koos Martiniga ja peab koos mehega poekest, pidevalt kohtudes ka eestlastega, kes reisides ta üles otsivad, ta raamatu ja kogu Horvaatia soojust kiidavad.
December 20, 2015
Mõnus lugemine. Natuke oli ka äratundmist selles kogemuses minna vabatahtlikuna/vahetusõpilasena välismaale, aga mitte elama seda sotsiaalselt aktiivset elu, nagu kombeks on, vaid saada hulgaliselt aega hoopis looduse nautimiseks ja mõtisklusteks iseendaga.
Natu-natuke jäi kriipima, et lõpupoole oli pikalt õhus see mõte, et mujal on igal juhul parem kui Eestis - inimesed viisakad, avatud, ei varasta jne, ja ei olnud positiivset seda võrdlust tasakaalustamas. Samas päris lõpp ja otsus Eestisse kolida oligi paras tasakaalustamine. Ja epiloog oli eriti armas ja paras kokkuvõte kogu Horvaatias veedetud ajale.
Natu-natuke jäi kriipima, et lõpupoole oli pikalt õhus see mõte, et mujal on igal juhul parem kui Eestis - inimesed viisakad, avatud, ei varasta jne, ja ei olnud positiivset seda võrdlust tasakaalustamas. Samas päris lõpp ja otsus Eestisse kolida oligi paras tasakaalustamine. Ja epiloog oli eriti armas ja paras kokkuvõte kogu Horvaatias veedetud ajale.
Displaying 1 - 10 of 10 reviews