Keskajateemalised rüütlite ja kindlustega lood on mulle alati meeldinud. Noh, nüüd leidsin ühe, mis oli hoopis teistsugune – 13. sajandi alguse kroonika, kirja pandud sündmuste pealtnägija poolt, teemaks muistne vabadusvõitlus.
Appi, kui masendav! Aastakümneid järjest ainult sõjategevus. Kogu nende elu oligi sõda või sõjaks valmistumine. Küll ründasid-tapsid-riisusid ühed, siis jälle teised. Siis jäid ootama, et ju varsti tulevad vastased kättemaksu-rüüsteretkele. Kuigi ilmselgelt näitab Henrik muinaseestlasi kui paganaid meelega halvemas valguses, ei saa üle ega ümber ka kristlaste, ordurüütlite tapatööst. Lõpuks olid ikkagi sama verejanulised mõlemad.
Detailideni kirjeldatakse inimeste piinamist ja tapmist. Sageli ei halastata ka laste peale. Ma jõudsin juba kuus korda imestusega mõelda, et kuidas me üleüldse rahvana ellu jäime, pidevalt “tapeti kõik, keda nähti”. 🙁