Vaim

by Ketlin Priilinn

Helena teadis juba väikesena, et midagi on tema vanavanemate majas valesti. Teda kohutasid sealsed kummalised hääled, sammud trepil ja halvad unenäod. Ta ei taibanud, miks vanaisa ja vanaema iial midagi sellist ei näe ega kuule. Aastaid hiljem, pärast vanavanemate surma, kohtub noor naine taas oma lapsepõlvehirmudega. Tasapisi avaneb talle traagiline lugu, mis leidis aset aastakümneid tagasi ning mõjutab nüüd ka neiu enda saatust.

Genres: Fiction

128 pages, Hardcover

First published January 1, 2008

Reviews

[Oskar · Rating 2 out of 5]

Ketlin Priilinna romaan "Vaim" on üks neist raamatutest minu ulmeriiulil, mis sai eesti ulmekirjanduse kollektsiooni loomise tuhinas ostetud, kuid mille lugemiseni polnud ma veel seni jõudnud. Kodumaine õuduskirjandus (eriti romaan!) on alati olnud meil ulmeperes vaeslapse rollis, kes vaikselt nurgas oma käsikiviga vilja jahvatab.

Õuduskirjanduses on kätt proovinud paljud, kuid tavaliselt peale paari oodatust kahvatumaks jäänud katset pöördunud tagasi oma liistude juurde. Heal juhul on nad hiljem proovinud õuduskirjanduse elemente oma teistesse teostesse sisse smuugeldada. "Vaim" jääb nõutult seisma õudus- ja olmeromaani piirile, kiigates ühe silmaga üht ning teise silmaga teist potentsiaalset lugejaskonda.

Helena nimeline noor neiu pageb peale oma elukaaslase truudusetuse avastamist talvisel õhtul tühjana seisvasse vanavanemate tallu. Muidugi avastab Helena peale paari veiniklaasi, et ta ei olegi talus üksi. Talle hakkavad meenuma juba lapsepõlves kuuldud kummalised hääled tühjades tubades ning peagi saab Helena nende tekitajaga lähemalt tuttavaks.

Vaimuga tutvumise hetkest kaob paraku ka väheke kõhedust tekitav aines romaanist. Edasine meenutab kangesti üht kõige ära leierdatumat kirjandusteksti maailmas - Charles Dickensi "Jõululaulu" ("A Christmas Carol"). Viirastus näitab Helenale pildikesi oma traagilisest minevikust ja Helena potentsiaalsest tulevikust ning annab noorele neiule eluks hüva nõu. Vaim saab kõrgemates sfäärides ristikese kirja ja võib edasi liikuda ning Helena vaatab samuti püsti päi tuleviku suunas. Lõpp hea, kõik hea! Ainult õuduskirjandust nautida tahtnud lugeja jäi kahjuks oodatud külmavärinatest ja kananahast ilma.


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Aimi Tedresalu]

Olin vist seda raamatut juba kunagi varem lugenud ja ausalt öeldes oli päris jube. Kujutlesin end noore naise Helena asemel surnud vanavanemate majja, kus juba lapsepõlves imelikk asju oli toimunud. Ja nüüd, kui Helena külmas talvepimeduses sealt pelgupaika otsis, hakkavad taas pööningutrepil kostma sammud, toas puhub külm tuul, aknale koputab kummituslik lind, eikuskilt ilmub välja läbimärg hall kass ja tagatipuks lukustab kummitus veel ukse ka, et naine sooja tuppa ei pääseks... Brr, ise küll ei oleks tahtnud sel hetkel seal olla. Siis aga hakkab lugu hargnema ja kõik saab selgeks. Lugesin nii mõnestki arvustusest kriitikat, aga minu jaoks oli täitsa muhe kerge lugemine. Ja nagu öeldud, parajalt jube ka, sest kõige jubedamad ongi sellised lood, kus suudad end tegelasega samastada ja kogu üleloomulikkus tundub kuidagi nii reaalne olevat.

[Helin Puksand · Rating 3 out of 5]

Kuna pooleliolevaid tegemisi on väga palju, siis otsustasin vähemalt ühe raamatu ära lõpetada. :)
Helena saab teada, et elukaaslane petab teda, ja naine otsustab seepeale minna kodust ära vanaema majja asjade üle järele mõtlema. Vanas majas aga tuli talle meelde, et seal ju kummitab. Õigemini ei tulnud meelde, vaid kummitus tuletas end ise meelde. Kuna auto enam ei käivitunud, siis pidi Helena jääma ööseks kummitavasse majja.
Kerge lugemine. Muidugi, kui keegi kardab vaime, siis võib see raamat küllaltki õõvastav tunduda.

[Annyliis · Rating 5 out of 5]

Tegu oli ühe õhtu raamatuga. Mõnusalt kaasahaarav. Alguses küll mõtlesin, et sattusin taas sellise eesti kirjaniku teose otsa, mille puhul mind miski häirib. Vist selline veidi naiivne kirjastiil. Õnneks see vaid tundus nii ning kohe jälle muutus lugemine mõnusamaks. Just lugesin sama autori raamatut „Enne kui on hilja“, mis mulle väga meeldis. „Vaim“ meeldis samavõrd või isegi natuke rohkem.

[Rita · Rating 4 out of 5]

Poole raamatu peal oli nii hirmus, et jätsin lugemise 4-ks päevaks seisma... Kui julguse tagasi sain, siis polnud enam häda midagi :)