"Pagari piparkook" sisaldab Andrus Kivirähki 19 juttu, mis on kirjutatud eelmise sajandi viimastel aastatel. Jutud on eht Andruselikult fantaasiarohked ja vaimukate käänakutega. Mõnus lugemispala neile, kes on juba tuttavad tema lugude õhustikuga ja hea alustuseks neile, kes alles hakkavad Andruse loomingut avastama.
...Televisioon oli oma saatepäeva lõpetanud ja aparaat vingus teises toas nagu metalne emis. Einar lülitas lustikummuti välja. Tal oli veel õige vähe toitu alles – nii kolmsada grammi vorsti, kaks hapukurki ja pool pakki keefirit. Noh, ja veel üks õun, tõsi küll, väga suur ning punane. Einar sõi riismed heaperemehelikult ära ja mõtles, kas peaks nüüd kööki koristama hakkama...
Andrus Kivirähk is an Estonian journalist, playwright and novelist. His writing style can be called self-mocking and sarcastic with dark humour. His best known work "Rehepapp ehk November", a.k.a. "Rehepapp", has been translated to Finnish and Norwegian. "Mees, kes teadis ussisõnu", a bestseller in Estonia, so popular that a board-game was based on it, has been translated to English as "The Man Who Spoke Snakish". These books, as well as his other historical-themed works such as "Ivan Orava mälestused" and "Kalevipoeg" resonated strongly with contemporary Estonian society.
Kivirähk is also the author of the children's book "Leiutajateküla Lotte" and its sequels, and wrote the screenplay for the cartoon based on it.
Andrus Kivirähk works as a journalist, and is married with 3 children.
Kiviräha jutte lugedes võid olla kindel ainult ühes - sind ei oota ees rahulikult kulgev ja korralikult sillutatud rada. Ei, asudes mõnda tema lugu lugema oled sa just ostnud pileti sõiduks Ameerika mägedel. Ees ootavad kahekordsed surmasõlmed, järsud pöörded ning kaalutust tekitavad laskumised. Sinu asi on korralikult turvavöö kinnitada ning igasugused eeldused ja eelarvamused koju jätta. Usu mind, need lood ei kujune sellisteks nagu sa arvasid.
Kivirähk põhjendab juba kogumiku avaloos "Pagar" ka oma seisukohta, miks tema tekstid selles kogumikus ja ka üldisemalt on sellised, nagu nad on. Kirjanik küsib lugejalt, kas pidada valgesse riietatud väikest mehikest, kes mängib lastega liivakastis, võlumaalt saabunud printsiks või on ta lihtsalt lähedal asuvast hullumajast välja pääsenud kretiin? Milleks uskuda viimast ja proovida kõigele meie ümber ratsionaalset seletust leida?
"Hoopis toredam on uskuda vastupidist. Kord me veel näeme neid marssimas - neljakümmend vägimeest, Tšernemor käib kõige ees.
Ma ei ole vaadanud ega tahagi vaadata, aga ma usun, et seda auku, mille pagar liivakasti kaevas, pole võimalik kinni ajada. Kes sinna sisse vaatab, näeb liiva sees oma tulevast."
Miks sa ei võiks restoranis kohata jäneste poolt üles kasvatatud meest või naabertänaval elada homunkulusi meisterdav Jaagup? Kui me välistame sellised nähtused juba eos sajaprotsendilise kindlusega, siis ei juhtugi maailmas kunagi imesid. Õnneks Kivirähk usub siiski veel imedesse ning tema lugusid lugedes hakkan ka mina aina enam uskuma.
Selle raamatu jutud võivad küll nii mõnigi kord muigama panna, sest need on niivõrd absurdsed, samas peab tunnistama, et Kivirähk on taas osavalt ja nauditavalt kokku seganud mineviku ja oleviku, tänapäevased ja muistsed tegelased ning kokku seganud nauditava ja põneva kogumiku.
Kivirähu loominguga tutvumiseks küll seda ei soovita. Ma isegi ei oska täpselt öelda miks nii, aga selge on see, et minu jaoks antud teos üks jama oli.