What do you think?
Rate this book
Minu... #23
Minu Gruusia: Elu nagu mägiteel
Tulevase magamistoa aknast avanev hommikune vaatepilt lööb tummaks. Lillakasmustad viinamarjakobarad punakuldses koiduvalguses ning taevasse kõrguv küpressiteravik sinetavate mägede taustal olid jäänud korterit tutvustavas meilis mainimata. Tajun äkki, et kogu see aeg on väljast kostnud tsikaadide kõrvulukustav saagimine. Sellest saabki siin maal mu lemmikhelin.
Kas ma juba mainisin, et õhk on sume kui samet, sõna otseses mõttes?
Minu peaaegu juhuslikust viisasekretäriks kandideerimisest Eesti välisministeeriumis sai alguse lühike, kuid ülimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias – maal, mis kinkis mulle otsekui teise lapsepõlve.
Kas ma juba mainisin, et õhk on sume kui samet, sõna otseses mõttes?
Minu peaaegu juhuslikust viisasekretäriks kandideerimisest Eesti välisministeeriumis sai alguse lühike, kuid ülimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias – maal, mis kinkis mulle otsekui teise lapsepõlve.
- GenresTravelNonfiction
192 pages, Paperback
First published September 9, 2010
2 people are currently reading
86 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 15 of 15 reviews
December 31, 2022
Head Georgia kohta tean ma omast käest. Võtsin sealt kaasa teadmise rikkast veiniajaloost ja et Jossif Tšugasvili lemmikveini Kindzmaraulit mingiks kohalikuks suursaavutuseks pidada on lihtsalt rõlge kommunistlik propaganda. Tegelikult on neil ohtralt ka head Saperavit ja sadu teisi originaalseid viinamarjasorte, mida sai mekkida ja kaasa haaratud erinevate pere veiniistandustes. Ja söögilaud on neil tõesti alati rikkalik. Hinkaalid on minu jaoks liiga keeruline toit, kuid hatšapuride eest olen ma neile tänulik tänapäevani. Eriti, et Tallinnas on nii palju Georgia-päraseid toidukohti, kust seda tellida saab. Borjomit õppisin ma ka jooma, aga peale Ukraina-Veremaa sõda ei saa seda enam juua, sest omanikud olla venelased ja agressorit ei taha kuidagi toetada.
Raamat on kirjutatud üle 10 aasta tagasi ning selle järgi jääb mulje Georgiast kui postsovjetlikust pommiaugust, kus kaubeldakse iga ostuga ja arveldamine käib ainult sularahas. Olles nüüd 10 aastat hiljem ise ka seal käinud, mäletan ma siiski, et ka kaardiga sai suuremates kohtades maksta. Tuttavlikult kostus kaos liikluses, turumelu, kassid-koerad tänavatel ning ostukeskuse moodi galerii, mis tegelikult täis väheke ilusamaid putkasid. Raamatu kirjutamise aegu ei olnud supermarketid sinna veel väikepoode välja suretama.
Olin maad külastades mõistagi turist ja seetõttu on väärtuslik autori poolt pakutav kohaliku elaniku perspektiiv, mille rolli ma ise kunagi võtta ei sooviks. See on introvertse põhjamaalase õudusunenägu, kus igale peole võetakse kaasa kõik lellepojad ja täditütred. Suurem osa ajast kuluvatki taolisele sotsiaalsele suguvõsaga tegelemisele. Mägikülades olla tihtipeale ikka kombeks käia naaberkülast pruuti röövimas ja vägistamas. Aga pühakoja läheduses lüüakse risti ette, nagu kõige usklikumad eales. Abiellutakse noorelt ja naine peab kodus pere kasvatama jne. Sellised iidsed esivanemate kombed olla Gruusias tugevalt juurdunud. Võõraid oodatakse vast pigem ajutisteks turistideks. Kohaliku elanikuna põrkus autor mitmel korral kokku Kafkaliku sürreaalse bürokraatiaga.
Üks õõvastav mälestus oli ka Gori, kus sündis Jossif Tšugasvili ning seal on talle pühendatud muuseum. Lähedalt on sul võimalik osta ohtralt nänni Stalini pildiga, nagu näiteks pudel Kindzmaraulit.
Hulkuvaid kasse ja koeri oli tänavatel ohtralt, kuid eriti traagilises peatükis selgub, et hüljatud on ka lapsi.
Peamiselt räägib autor vist siiski enda tuttavatest oma tuttavatele. Kohati oli keeruline eesnimede järgi järge pidada. Ei suhestunud väga. Vähemuses oli ka üldisi märkmeid maa kohta, mis jällegi olid põnevad. Seega selles osas on raamatu alapealkiri "elu nagu mägiteel" ka täiesti õige kirjeldamaks teksti kvaliteeti.
Lühidalt kokku võttes turistina Georgias ära käia on kindlasti huvitav elamus, eriti kui minna suurema grupiga, et ei pea stressama ise liikluses ja üritama aru saada Georgia täiesti teistsugusest tähestikust. Loodame, et maa rabeleb oma postsovjetistani pärandist üha jõudsamalt välja ning 10 aasta pärast ei hakka maad mööda sõites silma peamiselt varemed ja vaesus.
Autori enda ette loetuna sai raamatut kuulata Rahva Raamatu audioraamatute äpis.
Raamat on kirjutatud üle 10 aasta tagasi ning selle järgi jääb mulje Georgiast kui postsovjetlikust pommiaugust, kus kaubeldakse iga ostuga ja arveldamine käib ainult sularahas. Olles nüüd 10 aastat hiljem ise ka seal käinud, mäletan ma siiski, et ka kaardiga sai suuremates kohtades maksta. Tuttavlikult kostus kaos liikluses, turumelu, kassid-koerad tänavatel ning ostukeskuse moodi galerii, mis tegelikult täis väheke ilusamaid putkasid. Raamatu kirjutamise aegu ei olnud supermarketid sinna veel väikepoode välja suretama.
Olin maad külastades mõistagi turist ja seetõttu on väärtuslik autori poolt pakutav kohaliku elaniku perspektiiv, mille rolli ma ise kunagi võtta ei sooviks. See on introvertse põhjamaalase õudusunenägu, kus igale peole võetakse kaasa kõik lellepojad ja täditütred. Suurem osa ajast kuluvatki taolisele sotsiaalsele suguvõsaga tegelemisele. Mägikülades olla tihtipeale ikka kombeks käia naaberkülast pruuti röövimas ja vägistamas. Aga pühakoja läheduses lüüakse risti ette, nagu kõige usklikumad eales. Abiellutakse noorelt ja naine peab kodus pere kasvatama jne. Sellised iidsed esivanemate kombed olla Gruusias tugevalt juurdunud. Võõraid oodatakse vast pigem ajutisteks turistideks. Kohaliku elanikuna põrkus autor mitmel korral kokku Kafkaliku sürreaalse bürokraatiaga.
Üks õõvastav mälestus oli ka Gori, kus sündis Jossif Tšugasvili ning seal on talle pühendatud muuseum. Lähedalt on sul võimalik osta ohtralt nänni Stalini pildiga, nagu näiteks pudel Kindzmaraulit.
Hulkuvaid kasse ja koeri oli tänavatel ohtralt, kuid eriti traagilises peatükis selgub, et hüljatud on ka lapsi.
Peamiselt räägib autor vist siiski enda tuttavatest oma tuttavatele. Kohati oli keeruline eesnimede järgi järge pidada. Ei suhestunud väga. Vähemuses oli ka üldisi märkmeid maa kohta, mis jällegi olid põnevad. Seega selles osas on raamatu alapealkiri "elu nagu mägiteel" ka täiesti õige kirjeldamaks teksti kvaliteeti.
Lühidalt kokku võttes turistina Georgias ära käia on kindlasti huvitav elamus, eriti kui minna suurema grupiga, et ei pea stressama ise liikluses ja üritama aru saada Georgia täiesti teistsugusest tähestikust. Loodame, et maa rabeleb oma postsovjetistani pärandist üha jõudsamalt välja ning 10 aasta pärast ei hakka maad mööda sõites silma peamiselt varemed ja vaesus.
Autori enda ette loetuna sai raamatut kuulata Rahva Raamatu audioraamatute äpis.
October 26, 2010
Ootused raamatu suhtes olid suured, ikkagi juba palju kiidetud ja raamatupoodide edetabelites tublisti esindatud.
Alguses võtsin asja väga rahulikult, lugesin peatüki, jätsin päevakese vahele ja lugesin teise ning siis mingist hetkest lugesin ülejäänu ühe jutiga läbi. Lugemise ajal küsis nii üks kui teine, et noh, kuidas on siis?
Hea oli! Kuidagi selline kerge ja mõnus, kohati sai vaikselt diivaninurgas itsitatud ja kohati sügavasti ohata.Ei tahaks lugejatele kõike ka ära rääkida, pöörastest taksojuhtidest, loodusest, kohalikest toostimeistritega pidudest. Aga ei saa ju jätta rääkimata Helene peatükist, mis oli liigutav, kuid samas saapasääreni vihastav. Kuidas nad said seal niiviisi teha???!!! Karjuv ebaõiglus ja totaalselt vastik poliitika. Kõige selle juures tekkis muidugi ka mul endal väike mõte, et kunagi, kui ma olen juba piisavalt vana ja majanduslikult täiesti sõltumatu, ise selline tee jalge alla võtta! Just kuskil väheke vaesemas riigis ja sekeldada kogu selle kohutava bürokraatia ja asjaajamisega.
Lugedes autori enda mõtteid raamatu kohta, olen kohati täiesti nõus, et oleks võinud natuke pikem ja mõneti põhjalikum olla. Kui nüüd mõelda, siis ega ei kujutagi niiväga ette, mis nad seal saatkonnas igapäevaselt teevad. Ja natuke rohkem oleks võinud olla veel kirjeldusi/kriitikat grusiinidest ja nende kultuurist, sellist rahvuslikku kiiksu.
Olen ikka ja jälle püüdnud Minu sarja raamatuid kuidagiviisi järjestada. Lõpuks sain aru, et see on täiesti mõttetu tegevus, kuna iga raamat on isemoodi hea ja huvitav, et neid niiviisi võrrelda on väga keeruline. Tean ainult, mis mul ühe või teise juures meeldis või ei meeldinud ja millist loeks veel ja millist enam kunagi kätte ei võta. Minu gruusiat loeks veel! (kui see kunagi laenuringidelt minu juurde tagasi jõaub)
Alguses võtsin asja väga rahulikult, lugesin peatüki, jätsin päevakese vahele ja lugesin teise ning siis mingist hetkest lugesin ülejäänu ühe jutiga läbi. Lugemise ajal küsis nii üks kui teine, et noh, kuidas on siis?
Hea oli! Kuidagi selline kerge ja mõnus, kohati sai vaikselt diivaninurgas itsitatud ja kohati sügavasti ohata.Ei tahaks lugejatele kõike ka ära rääkida, pöörastest taksojuhtidest, loodusest, kohalikest toostimeistritega pidudest. Aga ei saa ju jätta rääkimata Helene peatükist, mis oli liigutav, kuid samas saapasääreni vihastav. Kuidas nad said seal niiviisi teha???!!! Karjuv ebaõiglus ja totaalselt vastik poliitika. Kõige selle juures tekkis muidugi ka mul endal väike mõte, et kunagi, kui ma olen juba piisavalt vana ja majanduslikult täiesti sõltumatu, ise selline tee jalge alla võtta! Just kuskil väheke vaesemas riigis ja sekeldada kogu selle kohutava bürokraatia ja asjaajamisega.
Lugedes autori enda mõtteid raamatu kohta, olen kohati täiesti nõus, et oleks võinud natuke pikem ja mõneti põhjalikum olla. Kui nüüd mõelda, siis ega ei kujutagi niiväga ette, mis nad seal saatkonnas igapäevaselt teevad. Ja natuke rohkem oleks võinud olla veel kirjeldusi/kriitikat grusiinidest ja nende kultuurist, sellist rahvuslikku kiiksu.
Olen ikka ja jälle püüdnud Minu sarja raamatuid kuidagiviisi järjestada. Lõpuks sain aru, et see on täiesti mõttetu tegevus, kuna iga raamat on isemoodi hea ja huvitav, et neid niiviisi võrrelda on väga keeruline. Tean ainult, mis mul ühe või teise juures meeldis või ei meeldinud ja millist loeks veel ja millist enam kunagi kätte ei võta. Minu gruusiat loeks veel! (kui see kunagi laenuringidelt minu juurde tagasi jõaub)
February 3, 2021
Selle raamatuga oli nii, et kuidagi alguses meeldis, siis vajus ära, aga siis see viimane ots jällegi väga meeldis. Ehk oleks vahepeal lihtsalt veel rohkem seda üldist Gruusia kultuuri ja ühiskonnakorraldust soovinud näha.
Eks see Gruusia tundub ise ka selline veidi künklik sõit mööda mägiseid teid - nii et täitsa hea minu-sarja raamat. Autor ise tundus ka selline sümpaatne inimene olevat.
Eks see Gruusia tundub ise ka selline veidi künklik sõit mööda mägiseid teid - nii et täitsa hea minu-sarja raamat. Autor ise tundus ka selline sümpaatne inimene olevat.
October 20, 2021
Hea sorav lugemine Gruusiast natuke aega tagasi. Dagmaril on väga hea sulejooks, tekst on kiire ja kujundlik ja maalib sulle Tbilisi elu kenasti silme ette. Lisaks on hea tasakaal isikliku elu ja Gruusia kujutamise vahel. Paar peatükki on tõsisemad - sõjad ja siis see eelviimane.
Soovitan kõigile, ole sa siis Gruusias käinud või alles lähed :)
Soovitan kõigile, ole sa siis Gruusias käinud või alles lähed :)
April 10, 2021
Algab tekst vaimukalt, natuke ehk isegi kerglaselt, nii et ma tõtt öelda ei osanud arvatagi, missugune (eelviimane) peatükk sel sõidul ees on ootamas… Kõigepealt lihtsalt loed ja muigad humoorikaid kirjeldusi sümpaatsest ja parasjagu kentsakast naisest, kes võtab kassi ja koera ja kolib Gruusia saatkonda sekretäritööd tegema. Kogu Gruusia saatkond saab läbi raamatu tuttavlikuks, nii et saan täitsa aru, kuidas meie kirjastaja Kairit raamatu lõpuks klikkis “osta” nuppu ja lendas ise Gruusiasse kohale.
Samas ei ole maad vaadatud roosade prillidega. Kogu selle rahva rõõm, häda, lõhnad ja värvid (ja postsovetlik maastik) jõuavad kohale. Aga ikkagi tahaks vaatama minna, mina ise ka. Ikkagi Gruusia! See on maa, kus eestasi kutsutakse “bratja”, vendadeks. Nagu mu mees Justin ütleb: “Eesti ja Gruusia vahel valitseb arusaamatu armastus, mida mulle keegi veel põhjendada pole suutnud. Miks just Gruusia, miks mitte näiteks Armeenia?”
Mina ka ei osanud seletada, aga olen kuulnud, et juba nõuka-ajal olid eestlaste seas Gruusia suhtes õrnad tunded.
…Aga jah, raamat kulges naljakalt, põnevalt... Elasin kaasa viimase sõja puhkemisele, ahhetasin pruudiröövidest lugedes (need, teisisõnu külatüdrukute vägistamised on siiani maakohtades sagedased) ja nukralt muigasin lugedes, mismoodi Dagmar ei saanud kohalike inimestega kokkuleppeid plaanida, sest nad olid kogu aeg kellegi matustel (mis teha, kui suguvõsad on nii suured ja matused pikad)…
Ja siis tuli see eelviimane peatükk, nimega “Helene”, mis oli minu jaoks täiesti ootamatu, sest keegi ei olnud mulle sellest midagi rääkinud. Täitsa nutsin selle peatüki lõpupoole. Ma ei hakkagi teilegi ette ütlema, millega täpsemalt on tegu. Dagmar on suure südamega inimene, kes oskab kirjutada nii, et tahaks ise ka öösel voodist välja karata ja midagi head teha, aidata neid, kes abi vajavad. Ta võiks järgmiseks kirjutada raamatu varjupaigast või lastekodust.
Samas ei ole maad vaadatud roosade prillidega. Kogu selle rahva rõõm, häda, lõhnad ja värvid (ja postsovetlik maastik) jõuavad kohale. Aga ikkagi tahaks vaatama minna, mina ise ka. Ikkagi Gruusia! See on maa, kus eestasi kutsutakse “bratja”, vendadeks. Nagu mu mees Justin ütleb: “Eesti ja Gruusia vahel valitseb arusaamatu armastus, mida mulle keegi veel põhjendada pole suutnud. Miks just Gruusia, miks mitte näiteks Armeenia?”
Mina ka ei osanud seletada, aga olen kuulnud, et juba nõuka-ajal olid eestlaste seas Gruusia suhtes õrnad tunded.
…Aga jah, raamat kulges naljakalt, põnevalt... Elasin kaasa viimase sõja puhkemisele, ahhetasin pruudiröövidest lugedes (need, teisisõnu külatüdrukute vägistamised on siiani maakohtades sagedased) ja nukralt muigasin lugedes, mismoodi Dagmar ei saanud kohalike inimestega kokkuleppeid plaanida, sest nad olid kogu aeg kellegi matustel (mis teha, kui suguvõsad on nii suured ja matused pikad)…
Ja siis tuli see eelviimane peatükk, nimega “Helene”, mis oli minu jaoks täiesti ootamatu, sest keegi ei olnud mulle sellest midagi rääkinud. Täitsa nutsin selle peatüki lõpupoole. Ma ei hakkagi teilegi ette ütlema, millega täpsemalt on tegu. Dagmar on suure südamega inimene, kes oskab kirjutada nii, et tahaks ise ka öösel voodist välja karata ja midagi head teha, aidata neid, kes abi vajavad. Ta võiks järgmiseks kirjutada raamatu varjupaigast või lastekodust.
May 10, 2022
Väga mõnus lugemine Gruusia reisi ajal.
May 22, 2014
Pean ütlema, et alguses raamat mulle üldse ei meeldinud. Ilmselt kirjastiili või selle puudumise tõttu. Oli teine kuidagi väga hüplik ja muutlik ning jättis paljud kohad lahtiseks ja segaseks. Et oleks tahtnud teada rohkemat.
Samas raamatu teine pool oli lahe ja hästi kirjutatud. Mõnusam ja lihtsam lugeda.
Meeldis mulle õpetus arbuuside valimisest :) Nimelt tuleb eelistada poissarbuuse :D Need tunneb ära selle järgi, et triibud on selgemad! Arbuusi valikul peab arvestama veel sellega, et väät oleks kuivanud ja arbuus peab kõmisema.
Samas raamatu teine pool oli lahe ja hästi kirjutatud. Mõnusam ja lihtsam lugeda.
Meeldis mulle õpetus arbuuside valimisest :) Nimelt tuleb eelistada poissarbuuse :D Need tunneb ära selle järgi, et triibud on selgemad! Arbuusi valikul peab arvestama veel sellega, et väät oleks kuivanud ja arbuus peab kõmisema.
May 10, 2022
Kiire lugemine, aga vähe Gruusiat. Pigem autori tunded ja lõhnad...
April 15, 2025
Raamat Eesti saatkonna elust Thbilisis ja üldse laiemalt Gruusiast, tegelasteks on ka koer ja kassid.
Vaatasin hiljuti "Kaks kanget Kaukaasias" seriaali, see raamat on heaks täienduseks - sai loetule elavalt kaasa kujutada, kuidas Teet ja Kristjan tamadaga koos sarvest jõid või Teet saunas käis.
Omaette emotsionaalne osa on autori vabatahtlikust tööst kohalikus lastekodus.
Vaatasin hiljuti "Kaks kanget Kaukaasias" seriaali, see raamat on heaks täienduseks - sai loetule elavalt kaasa kujutada, kuidas Teet ja Kristjan tamadaga koos sarvest jõid või Teet saunas käis.
Omaette emotsionaalne osa on autori vabatahtlikust tööst kohalikus lastekodus.
September 1, 2024
Raamat meeldis. Minu mäletamist mööda ainuke raamat kus kirjutatud arengumaast ja on väheke väljendatud ka negatiivset mitte ainult kõike üritatud ilustada ja siluda mida on üldjuhul tehtud kõigis muudes minu sarja raamatutes.
August 25, 2024
Diplomaadi vaade riigile ja sealsele meelelaadile. Lugeja viiakse kaasa rabavate sündmuste keskele ja näitab kenasti, kui erinev võib “vennasvabariik” ja selle elanike reaalsus olla.
January 30, 2025
Lootsin, et juttu tuleb ka Salmekülast, sest see ju põline eestlaste küla ja isegi seal käidud nõuka aja lõpul. Ei teagi kas koht kadunud või eestlaste kogukond seal välja surnud.
April 7, 2013
Mõningate asjade puhul sai nõuandeid ja infot Gruusia kohta. Oleks oodanud vähem personaalse elu kirjeldust ja rohkem nt kultuurivõrdlust, ajalugu etc. Võib-olla unustasin ära fakti, et see on siiski rohkem meelelahutuslik raamat mitte teejuht.
March 16, 2014
Oleksin oodanud rohkem kohalikustelust ja maast kirjeldust.
Displaying 1 - 15 of 15 reviews