Raamat ilmus algselt aastal 2010, eestikeelse tõlke aluseks on 2012 aasta versioon, seega kajastabki Metallica tegemisi umbes sinna ajani.
See on mul vist teine muusikast/muusikutest rääkiv biograafia, mida olen elus lugenud. Queeni oma lugesin kunagi, aga rohkem mitte. No ühe venekeelse King Diamondist rääkiva ajakirja olen ka ema abiga läbi lugenud, see polnud täitsa mahukas biograafia, aga üsna tummine tükk küll. Aga muidu... ei, tume maa. Kuna aga toreda juhuse tõttu õnnestus see raamat saada, siis hea meelega lugesin, mida mu suure lapsepõlvelemmiku kohta kirjutatud on. Eks mu ja Metallica teed on mingis mõttes lahku läinud, tegutsenud on nad 41 aastat ning tükk aega tuli neilt mu silmis puhast kulda. Siis aga, aastal '91, ilmus album "Metallica", millega see seltskond võttis suuna, mis nii mõnedki varasemad fännid turjalt maha raputas, ka minu. Ega ma kuri või pahane ole, nende esimesed neli albumit keerlevad mu plaadimasinas ikka ja jälle. Valisid teise suuna (hiljem veel korduvalt) - noh, nii siis on.
Aga et siis raamat. Raamatu kulgedes sai järjest rohkem aru, et miks ma pole igasuguste kuulsate tegelaste biograafiaid lugenud - sest mind tegelikult ei huvita see, mis "kaadri taga" toimub. Ma lugesin selle raamat küll läbi, huviga. Tõesti, üldjoontes hästi kirjutatud, ning kui ma igasuguse ilukirjandusliku osa välja kraapisin vaimselt, siis ülejäänud oli ju stiilis "nojah-nohh, tore teada saada". Kui ma Queeni-raamatu lugesin vist kusagil sajandivahetuse-kandis, siis paistab, et paarikümne aasta tagant ongi mulle paras sedasorti kirjandust lugeda. Pole mu tassike latte't. Siin on parasjagu seebiooperit, palju joomist (Alcoholica), narkootikume, hullunud naissoost fännidega amelemist ja kõike muud, mida mingil põhjusel normaalseks peetakse selles kontekstis. Teatud piirini oli see kõik sotsioloogiliselt huvitav taust, mingist hetkest alates süvenesin vähem.
Kohati paistis mu silmis autorit liiga palju tekstist läbi. Eriti just peatükkide algused olid pühendatud sellele, kuidas Mick Wall jälle mõne Metallica liikmega sõpsi paneb. See pole üldsegi mitte paha, kui autor ka pändiliikmetega on hästi läbi saanud, aga see mõjus kuidagi kunstlikult ja punnitatult. Õnneks suurem osa teksti on pigem neutraalne, vahepeal küll kumab autori hinnangut muusikale liiga palju läbi.
Mõned vead jäid siin-seal silma, mis natuke tekitas tunde, et autor võib-olla pole alati oma ülesannete kõrgusel. Näiteks kui vahepeal viis jutu black metali radadele, siis rääkis ansambel Burzumi liikmetest ning eriti juhtfiguurist Varg Vikernesest. Burzum on ühemehebänd. Lisaks oli kohti, kus Wall andis laia labidaga absoluutseid hinnanguid muusika kohta, mis panid kohati kulme kergitama (vahel tekitas tahtmise kasutada tema jutu kohta sõna "möga"). Samas neid veidrusi väga palju ka polnud, ning selline lähiajalugu ongi parasjagu emotsionaalne kompott.
Raamatu lõpuosa oligi mu jaoks mingis mõttes huvitavam, ehk siis see, mis peale aastat 1991 toimus, kuna sellest ajast on Metallica mu jaoks üsna kadunud olnud. S&M, igasugused stiilimuutused, uuenev imago, Napster ja fännidele "ärapanemine", James Hetfieldi võõrutuskuur, Lulu jne - tuttavad detailid, nüüd sain rohkem teada, mis toimus. Samas jällegi, mis seal salata, ma jään ikka inimeseks, kes eelistab nautida muusikute loomingut. See, mida nad teevad eraelus või kuidas on loomeprotsess - ei ole mu jaoks oluline. Eks oli natuke kainestav teada saada, et kuidas käib selliste suurte ja kuulsate tegelaste puhul tootearendusprotsess, milline masinavärk taustal pöörleb. Jällegi, ei midagi uut - aga teinekord on hea seda endale meelde tuletada.
Seega lühidalt: normaalne raamat, ei kahetse lugemist, korralikult kirjutatud. Pole lihtsalt selline kirjandus, mis mu hingekeeli paitaks.