Maalt linna siirdunud töömehe Jüri Säävli perekonnaromaan. Tegevus toimub XIX sajandi lõpuaastatest kodanliku vabariigi algaastateni. Kirjanik näitab, kuidas karm elu ise põletab peategelase unistused nii oma maalapikesest kui ka laste edasijõudmisest.
Varsti möödub 80 aastat kirjastus Looduse romaanivõistlusest, mille võitjaks kuulutati Karl Ristikivi esikromaan “Tuli ja raud”. Toonaseid kirjandusringkondi šokeeris 25aastase autori eakohatu veenvus, küps stiil, eepiline haare ja detailne teematundmine.
Lugu ise on pealtnäha tavaline – ühe sulaspoisi töömeheks sirgumine ja perekonna loomine, maalt linna suundumine ja teenistuse otsimine, silme ees terendumas helesinine unistus maalenaasmisest ja päriskodu soetamisest. Eriliseks teeb selle Ristikivi viis kujutada igapäevast värskelt ja elavalt, kohati lausa poeetiliselt.
Jüri Säävel on lihtne mees, põhimõtete ja unistustega. Ei suuda teda kallutada 1905. aasta revolutsioon ega töölisliikumise mässumehed, ei kõiguta tema jalgealust ka maailmasõda ega noore kodanliku vabariigi rabedad algusaastad – Jüri elurütmi määravad vabrikuviled. Kuid vabrikuvilest vileni elades saab tast iseendalegi märkamatult linlane. Nagu tuhandetest maalt lootustega linna tulnutest. Linn suudab meest kinni hoida, kuid ei suuda muuta ta olemust.
Osalt just oma põhimõtete pärast ei teosta Jüri kunagi oma suurt unistust maakodust. Sest mees tahab, et ta järeltulijad jõuaks elus kaugemale, kui ta ise on jõudnud, ning nii loovutab ta teiste heaolu ja eesmärkide nimel tükk tüki haaval oma unistusest. Kuid loobumiste eest tasub elu talle ainult pettumuste ja valusate tagasilöökidega.
Aeg ei ole teose sünniväärtusi kahandanud, pigem vastupidi. 30ndate moekast keeleuuendusest puutumata jutustajakeel mõjub täiesti ajatult, tegelaste tekst on seevastu mahlakas, rahvalik ja isikupärane.
Kas me saame kunagi lugeda samavõrd eepilist teost linnad hüljanud eesti rahva uuest algusest esivanemate võssakasvanud taluasemetel? Ei tea, kuid võib olla üsna kindel, et žanriliselt kuuluks see ulmekirjandusse.
Tôeliselt paeluvalt kirjutatud teos eestlastest, kes kolivas linna ja siis veel edasi ja edasi - pidevalt nagu midagi suuremat taga ajamas. Ometi kogu aeg tundes igatsust juurte jàrgi ja aru saamas, et kusagil mujal pole rohi rohelisem. Pônev on jàlgida, kuidas tegevuse jooksul toimuvas ühiskonnas suured muutused, ometi tunduvalt aeglasemas tempos kui tànapàeval. Vàga hea raamat!