Mehis Heinsaar on avaldanud seni viis raamatut: kaks jutukogu, kaks romaani ja ühe luuleraamatu. Oma elamise aega jaotab ta võrdsetes kogustes Tartu ja Mulgimaa vahel. Olles pälvinud küll mitmeid kirjandusauhindu ja saavutanud tunnustatud kirjaniku staatuse, tunneb autor siiski üha tugevamat tõmmet tihnikute poole. Raamat “Ebatavaline ja ähvardav loodus” sisaldab 28 juttu, mis viivad lugeja kummalisse maailma, kus juhtub kummalisi asju. Kõik on nagu päris, aga pole ka. Tuntud ja tundmatud tegelased käituvad ootamatult. Või siiski mitte?
Mehis Heinsaare novellikogu on üks mõnus lugemine. Novellid on sellised mõnusad vimkadega. Nii mõnegi tegelase nimi oli võetud tuntud tegelastelt: Endel Lippmaa, vennad Aaviksood, Ants Vähejaus, Kuldar Sink jne. Raamatu peamine mõte tundub olevat "Inimene on osa loodusest". Huvitav fakt on see, et raamat valiti 2010. aastal 25 kaunima raamatu hulka. Raamatu illustraator on Priit Pärn, mistõttu saan öelda, et pildid on huvitavad, kuid kauniks ma neid siiski ei nimetaks. :) Soovitan!
Midagi pole teha - Priit Pärna joonistused suunasid mind kuidagi sellisesse suunda, et ehkki mu onu Ott Arderi sulest olen lugenud vaid luuletusi, ja neidki tihtipeale pigem nooremale lugejale suunatuid, oli siin mõnes kohas midagi väga otilikku. (Siinkohal miskipärast meenub, et Oti meelest oleks võinud ilmselt tal rohkem tütreid olla, sest tema mõlgutatud nimi Ottilie jäigi kasutamata...).
Ega siin ei saagi juttudest kuigipalju rääkida, sest nende avastamise rõõm peaks ikka lugejale jääma. Need fantaasiaküllased jutud oleks kohati nagu muinasjutulikud, kohati lihtsalt miskitpidi tuttavlikud. Nagu müstiline jätk millelegi üsna tavapärasele või igapäevasele, mida kõik on kogenud. Uhke fantaasialend, mis on ehk alguse saanud lihtsalt mõnest ütlusest või fraasist, mis on kirjanikku inspireerinud? Kui võrrelda muusikaga siis võiksid need lood olla nagu heliteosed, kus algset mõtet või käivitavat fraasi pole tingimata näha, küll aga on seda uhkem loo arendus, mis on ette võetud ning lõpp-punkt, kuhu välja jõutakse.
Huvitav on mõelda küll, kuidas autor selliste mõttekäikudeni on jõudnud...
Päris head lood, üllatavad igaüks oma nurga alt ja panevad mõtted tööle. Selle raamatu seltsis on hea ka pärastlõunasel ajal suikuma jääda ja 5 minutit hiljem toibudes edasi lugeda.
Põhjusega on Heinsaar üks mu lemmikkirjanikke. Ka see teos vastas ootustele - kummaline, unenäoline, aga samas nii maine. Karakterid elust enesest! Tõeliselt nauditav lugemine!