What do you think?
Rate this book
Maimu
Ajaloolise noorsoojutustuse tegevus toimub 14. aastasajal Karksi mail. Vahepeal lagunenud Karksi lossi loodavad eestlased kasutada vastupanus sakslaste vastu. Kuid 1357.a. saabuvad taas ordurüütlid lagunenud kindlust üles ehitama. Endisel vanemal Vendal õnnestub põgeneda, kuid tema naine Lehte jääb rüütlitele saagiks...
64 pages, Hardcover
First published January 1, 1960
8 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 3 of 3 reviews
August 6, 2021
Lugu, eestlaste vahvast vanemast Vendast ja tema vapra tütre Maimu hirmsast saatusest. Keelatud armastus, vabaduse janu, ebaõiglus, saladuslik näkk järves, nõiaprotsess, eesti naised ikka hoiavad kokku ja mehed maksavad ülekohtu eest kätte - no mida veel võiks ühte juttu kokku panna?
Kitzbergil on fantaasiat ja sulge ja ta lihtsalt on sümpaatne :)
Kitzbergil on fantaasiat ja sulge ja ta lihtsalt on sümpaatne :)
January 31, 2026
Minu lapsepõlv möödus Maimu-maal, Karksi ürgorgus. Et koolist jala koju minna, pidime enamvähem püstloodis mäest alla saama, võsast kinni hoides. Just samasugusest püstloodis mäest kappas – legendi kohaselt, Kitzbergi fantaasia kohaselt? – pisikese hobuse abiga alla eestlaste vanem Venda, aga tema naine Lehte jäi oma kuldseid juukseid pidi raudrüütlite kätte... Ma näen seda silme ees just nii, nagu ma seda lapseeast mäletan: kuidas me rühkisime, mätastest kinni hoides, seda mäge pidi, kust Venda olevat alla ratsutanud, ja kui vahel raskest ronimisest veremaitse suhu tuli, mõtlesin vanem Vendale ja ta naisele.
Lehte ja Venda (ja nende tütre Maimu) nimed on arvatavasti Kitzbergi fantaasia. Aga see, et kohaliku eestlaste vanema naine oli ordurüütlite pool vangistatud ja läks ristiusku ning vabatahtlikult lasi end müürida „torni võtmete hoidjaks“, see on juba natuke rohkem tõsi, st see on legend, mitte Kitzbergi loodud lugu. Ja olen lapsest saati teadnud, oma silmaga näinud Karksi lossimägede võsastunud alal seda kivide hunnikut, mis on Katariina ehk Kadrina tulp. (Lehtest sai ristituna Katariina, nii on see ka Kitzbergi loos. Kõige naiivsem koht tema loos - aga ilus ikka - on see, et ta sünnitas lapse, olles juba elusalt müüritud, ulatades hingamisavast lapse välja...)
Oli kuis oli. Aga minu teada müüriti (enamvähem?) kõigi losside ja kindlustuse sisse nn võtmehoidja. Me võiks seda mäletada.
Ka nõidade põletamine oli ju päriselt, mitte vaid Karksis, aga üle maailma, kus ristiusk levis. Mis täpselt Karksi-kandis 14. sajandil juhtus, ja kas see üldse juhtus täpselt sel jüriöö ülestõusu järgsel ajastul, kes seda teab, aga selge on, et sealtkandist pärit Kitzberg võttis rahvasuus räägitud jutud ja pani värvi juurde.
Olen „Maimu“ raamatut elus korduvalt lugenud ja iga kord käib minust üle mingi müstilise äratundmise laine, kus segunevad ajalugu ja kurb muinasjutt. (Kui sobib võrrelda, siis „Da Vinci koodi“ Püha Graali otsingute lõpus oli mul umbes samasugune tunne.) Seekord mõtlesin, et loen uuesti ja siis helistan ning uurin kohalikelt vaninimestelt, mida nemad teavad sellest, mis on tõsi, sest minu peas on kõik need kihid segi (ma ei jõudnud kirjandusmuuseumi folklooriosakonnani, võimalik, et seal on veel vastuseid).
On asju, milles keegi ei kahtle. Loomulikult on Pollist Halliste pool üks ammune jõekoobas, kus olla elanud vanapaganad, aga teistel andmetel oli see vanapagan tegelikult peidus elav eestlaste vanem, ja temaga koos elava tütre kohta räägiti näkijutte, et uudishimulikku ristirahvast eemal hoida (kui lugesin Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“, siis tulid mulle ka need Maimu koopa ehk Mägiste põrguhaua legendid silme ette). Ja ka põld on teada, kus kunagi see tüdruk nõiana põletati. Kitzbergi kirjutatud loos olevat veel alles need inimesed, kes mäletavad isegi suuri leinakuuski hukkamiskoha peal (tänapäeval on seal lihtsalt põld, aga ikkagi: konkreetne koht). Samuti on teada koopa lähedal asuv mägi, kus korraldati eestlaste iidseid põletusmatuseid – seegi on Kitzbergi loos tegevuskohaks. Ja tõesti on olemas Läti piiri poole jääv püha hiis Annemägi, kus eestlased ka pärisorjadena salaja kohtusid ja kogukonna asju arutasid. See kõik on päris ajalugu.
Aga kentsakas, et Pollis on üks kivi, mida vähemalt 20. sajandi algusest saati teatakse näidata: just seal olla Maimu ja munk Bernhard esmakordselt kohtunud. Kas oli tõesti olemas see noor munk, kes armus metsas elavasse tüdrukusse?... Kas see kivi oli tõesti rahvamälus olemas juba enne Kitzbergi lugu? Kahjuks on kaks vana tarka naist juba meie hulgast lahkunud, ma ei saanud neile helistada, nemad ehk oleks teadnud.
Huvitav on see osa Maimu-legendist, mis puudutab naiste solidaarsust. Kohtupidamise pühapäevadel olla neiut häbistatult toodud kirikusse rahva ette. Ja naised peegeldasid järgmisel pühapäeval uhkusega seda, mis neiuga tehtud oli. Eelkõige: lõikasid oma juuksed lühikeseks. Tervel Eestimaal olla kandnud ainult Halliste-Karksi kihelkonnas elavad naised pärast tanu alla saamist lühikesi juukseid, ka pikalt pärast seda, kui neid oli selle teo eest karmilt karistatud (iga kümnes kirikust lahkunu võeti tookord maha). Sama legendiga seostub põhjendus, miks pole Halliste-Karksi meestel kuubedel ilumärke: leinaks naiste karistamise pärast. Oli see tõesti nii või teisiti, aga mina kasvasin nende lugudega!
“Maimu” lugu on kirjutatud romantilise seiklusloona. Mulle meeldib, kuidas loo algusest kumab Kitzbergi suur armastus Karksi suhtes. Ja ka vanade lugude ja ajaloo suhtes. Lugu algab täiesti konkreetse geograafilise info ja ajalooliste daatumitega ning kohaviiteid on antud läbi kogu loo. (Muide, Kitzberg oli Jakob Hurda poolt ellu kutsutud folkloorikogumise suur aktivist, ja huvitav, et teine Karksi-kandi suur aktivist oli pärit Kõrgemäe talust, seesama talu on tegevuskohana “Maimu” loos.)
Lugu kuulub, nagu keegi teine targem on nimetanud, eestlaste trauma- ja ohvrikirjandusse, võiks panna ühte ritta paljude teiste traagiliste juttudega… Liivi “Vari”, Vilde “Mahtra sõda”… Eks tragöödiad ole mudugi teisteski kultuurides hinnas. Kitzberg on selle loo üles ehitanud kreeka tragöödia kombel, kas teadlikult või lihtsalt vaistlikult oma annet kasutades. Eriti hea on Annemäel toimuv eestlaste kohtupidamine, taheti head, aga välja kukkus see, et ristirüütlid said Maimu kätte…
Aga minu meelest on "Maimus" siiski midagi optimistlikku, mitte ainult kurb lugu. Ehk mõjub mulle see naiste solidaarsuse legend, siiamaani meeles ja aus hoitakse. Ja küllap seesama MÄLU ise, fakt, et midagi mäletatakse, ja see on Kitzbergil nii romantiliselt seotud reaalsete ilusate kohtadega.
Jutustus lõppeb motiiviga, et elu läheb edasi. Alles on lossivaremed, tummad tunnistajad, nüüd on vaid üksikud lehmad köidetud lossimägedesse ja söövad seal heina… Nostalgilise naeratuse tekitab see Kitzbergi kaasaeg! Elu läheb ikka edasi. Enam ammu pole seal neid lehmi ka. Viimati sattusin lossimägedel ühele vabaõhukontserdile. Aga Maimu ema Katariina tulp ehk kivihunnik on ikka võsa vahel alles.
Lehte ja Venda (ja nende tütre Maimu) nimed on arvatavasti Kitzbergi fantaasia. Aga see, et kohaliku eestlaste vanema naine oli ordurüütlite pool vangistatud ja läks ristiusku ning vabatahtlikult lasi end müürida „torni võtmete hoidjaks“, see on juba natuke rohkem tõsi, st see on legend, mitte Kitzbergi loodud lugu. Ja olen lapsest saati teadnud, oma silmaga näinud Karksi lossimägede võsastunud alal seda kivide hunnikut, mis on Katariina ehk Kadrina tulp. (Lehtest sai ristituna Katariina, nii on see ka Kitzbergi loos. Kõige naiivsem koht tema loos - aga ilus ikka - on see, et ta sünnitas lapse, olles juba elusalt müüritud, ulatades hingamisavast lapse välja...)
Oli kuis oli. Aga minu teada müüriti (enamvähem?) kõigi losside ja kindlustuse sisse nn võtmehoidja. Me võiks seda mäletada.
Ka nõidade põletamine oli ju päriselt, mitte vaid Karksis, aga üle maailma, kus ristiusk levis. Mis täpselt Karksi-kandis 14. sajandil juhtus, ja kas see üldse juhtus täpselt sel jüriöö ülestõusu järgsel ajastul, kes seda teab, aga selge on, et sealtkandist pärit Kitzberg võttis rahvasuus räägitud jutud ja pani värvi juurde.
Olen „Maimu“ raamatut elus korduvalt lugenud ja iga kord käib minust üle mingi müstilise äratundmise laine, kus segunevad ajalugu ja kurb muinasjutt. (Kui sobib võrrelda, siis „Da Vinci koodi“ Püha Graali otsingute lõpus oli mul umbes samasugune tunne.) Seekord mõtlesin, et loen uuesti ja siis helistan ning uurin kohalikelt vaninimestelt, mida nemad teavad sellest, mis on tõsi, sest minu peas on kõik need kihid segi (ma ei jõudnud kirjandusmuuseumi folklooriosakonnani, võimalik, et seal on veel vastuseid).
On asju, milles keegi ei kahtle. Loomulikult on Pollist Halliste pool üks ammune jõekoobas, kus olla elanud vanapaganad, aga teistel andmetel oli see vanapagan tegelikult peidus elav eestlaste vanem, ja temaga koos elava tütre kohta räägiti näkijutte, et uudishimulikku ristirahvast eemal hoida (kui lugesin Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“, siis tulid mulle ka need Maimu koopa ehk Mägiste põrguhaua legendid silme ette). Ja ka põld on teada, kus kunagi see tüdruk nõiana põletati. Kitzbergi kirjutatud loos olevat veel alles need inimesed, kes mäletavad isegi suuri leinakuuski hukkamiskoha peal (tänapäeval on seal lihtsalt põld, aga ikkagi: konkreetne koht). Samuti on teada koopa lähedal asuv mägi, kus korraldati eestlaste iidseid põletusmatuseid – seegi on Kitzbergi loos tegevuskohaks. Ja tõesti on olemas Läti piiri poole jääv püha hiis Annemägi, kus eestlased ka pärisorjadena salaja kohtusid ja kogukonna asju arutasid. See kõik on päris ajalugu.
Aga kentsakas, et Pollis on üks kivi, mida vähemalt 20. sajandi algusest saati teatakse näidata: just seal olla Maimu ja munk Bernhard esmakordselt kohtunud. Kas oli tõesti olemas see noor munk, kes armus metsas elavasse tüdrukusse?... Kas see kivi oli tõesti rahvamälus olemas juba enne Kitzbergi lugu? Kahjuks on kaks vana tarka naist juba meie hulgast lahkunud, ma ei saanud neile helistada, nemad ehk oleks teadnud.
Huvitav on see osa Maimu-legendist, mis puudutab naiste solidaarsust. Kohtupidamise pühapäevadel olla neiut häbistatult toodud kirikusse rahva ette. Ja naised peegeldasid järgmisel pühapäeval uhkusega seda, mis neiuga tehtud oli. Eelkõige: lõikasid oma juuksed lühikeseks. Tervel Eestimaal olla kandnud ainult Halliste-Karksi kihelkonnas elavad naised pärast tanu alla saamist lühikesi juukseid, ka pikalt pärast seda, kui neid oli selle teo eest karmilt karistatud (iga kümnes kirikust lahkunu võeti tookord maha). Sama legendiga seostub põhjendus, miks pole Halliste-Karksi meestel kuubedel ilumärke: leinaks naiste karistamise pärast. Oli see tõesti nii või teisiti, aga mina kasvasin nende lugudega!
“Maimu” lugu on kirjutatud romantilise seiklusloona. Mulle meeldib, kuidas loo algusest kumab Kitzbergi suur armastus Karksi suhtes. Ja ka vanade lugude ja ajaloo suhtes. Lugu algab täiesti konkreetse geograafilise info ja ajalooliste daatumitega ning kohaviiteid on antud läbi kogu loo. (Muide, Kitzberg oli Jakob Hurda poolt ellu kutsutud folkloorikogumise suur aktivist, ja huvitav, et teine Karksi-kandi suur aktivist oli pärit Kõrgemäe talust, seesama talu on tegevuskohana “Maimu” loos.)
Lugu kuulub, nagu keegi teine targem on nimetanud, eestlaste trauma- ja ohvrikirjandusse, võiks panna ühte ritta paljude teiste traagiliste juttudega… Liivi “Vari”, Vilde “Mahtra sõda”… Eks tragöödiad ole mudugi teisteski kultuurides hinnas. Kitzberg on selle loo üles ehitanud kreeka tragöödia kombel, kas teadlikult või lihtsalt vaistlikult oma annet kasutades. Eriti hea on Annemäel toimuv eestlaste kohtupidamine, taheti head, aga välja kukkus see, et ristirüütlid said Maimu kätte…
Aga minu meelest on "Maimus" siiski midagi optimistlikku, mitte ainult kurb lugu. Ehk mõjub mulle see naiste solidaarsuse legend, siiamaani meeles ja aus hoitakse. Ja küllap seesama MÄLU ise, fakt, et midagi mäletatakse, ja see on Kitzbergil nii romantiliselt seotud reaalsete ilusate kohtadega.
Jutustus lõppeb motiiviga, et elu läheb edasi. Alles on lossivaremed, tummad tunnistajad, nüüd on vaid üksikud lehmad köidetud lossimägedesse ja söövad seal heina… Nostalgilise naeratuse tekitab see Kitzbergi kaasaeg! Elu läheb ikka edasi. Enam ammu pole seal neid lehmi ka. Viimati sattusin lossimägedel ühele vabaõhukontserdile. Aga Maimu ema Katariina tulp ehk kivihunnik on ikka võsa vahel alles.
February 14, 2024
Keelatud armastuse lugu. Täitsa hea lugu oli. Mulle meeldib, kuidas Kitzberg põimib loo sisse Eesti ajalugu ning folkloori.
Selles mõttes muidugi traagiline ja kurb, et kaks naistegelast pidid mõttetul viisil surema. Oleks hirmsasti tahtnud õnnelikku lõppu. Lugu illustreerib üsna hästi seda, kui mõttetu ja ebaõiglane oli nõidade põletamine ning kui arutuks võivad inimesed usu tõttu minna. Samal ajal aga ei mõistnud Kitzberg usku hukka, pigem näitas, et oleneb inimesest, kuidas ta oma usuga elab ja tegutseb.
Selles mõttes muidugi traagiline ja kurb, et kaks naistegelast pidid mõttetul viisil surema. Oleks hirmsasti tahtnud õnnelikku lõppu. Lugu illustreerib üsna hästi seda, kui mõttetu ja ebaõiglane oli nõidade põletamine ning kui arutuks võivad inimesed usu tõttu minna. Samal ajal aga ei mõistnud Kitzberg usku hukka, pigem näitas, et oleneb inimesest, kuidas ta oma usuga elab ja tegutseb.
Displaying 1 - 3 of 3 reviews