"Libahunt" on August Kitzbergi tragöödia, mis esietendus 1911. aastal Endla teatris. See on Kitzbergi hinnatuim kirjandusteos.
Tragöödia “Libahunt” räägib perest, kelle ukse taha ilmus hirmunud noor tüdruk. Samal õhtul hukati ta ema, kes oli väidetavalt nõid. Perenaine ja peremees otsustasid ta enda juurde võtta ning koos samaealise kasutütre ja suurema pojaga üles kasvatada. Hiljem, kümne aasta pärast oli pojal vaja naist võtta, kuid selle juures oli üks asjaolu, millega pidi Tammaru suguvõsa oli põlvest põlve oma verega järglasi soetanud ja abiellunud. See tähendas, et poeg Margus pidi oma kasuõe Mari naiseks võtma. Kuna kasuõde Tiina oli ilusam, temperamentsem, südamlikum ja kirglikum, armus Margus hoopis temasse. Pere polnud aga sellega nõus ega lubanud Margusel Tiinat võtta. Ka külarahvas oli Tiina vastu ja uskus Mari juttu, et Tiina olevat tegelikult libahunt, kes kord varsa murdis. Tiina oli löödud ning jooksis ära metsa. ...
“Oma hinge laotaksin ma sinu teeraja peale, et aga sinul pehmem astuda oleks! Surra võiksin ma sinu eest, aga libahundile ma ei või sind jätta! Ma ei või mitte!”
positiivselt üllatunud olen, selline nunnukas ulmelugu, Tiina ja Margus oleksid võinud olla end-game, aga see lõpp oli nii ootamatult kiire, oleksin natukene pikemalt sügavamalt seda stseen tahtnud näha, aga kahjuks on näidendivorm suhteliselt say and go tüüpi kirjandus.
mitte ainult ei olnud see hästi kirjutatud vaid seda oli vägagi nauditav lugeda - seda ilma hetkegi igavust tundmata. kuidagi suutsin nii loo kui ka kõigi karakteritega suhestuda ja veel igaühele omanäolisel viisil kaasa tunda. (kell on palju seega midagi targemat ma endast praegu välja ei võlu ja on võimalik, et kirjutasin siia lihtsalt soga, aga see on okei ;).)
Valisin väljakutsesse raamatu, mis mul on kodus juba mu ema lapsepõlvest (kaunistatud esikaas annab vast aimu, et tegemist väga eaka raamatuga). Ma ise ei mäleta, et oleks gümnaasiumis valinud lugemiseks selle teose, aga õrnalt tuttavad olid mingid kohad.
Sügava mõttega näidend, mida ma ise näinud pole, küll aga nüüd lugenud. Vahelduseks oli väga huvitav midagi sellist lugeda ja mis peamine, astuda enda mugavustsoonist välja!
Lugu hargnes huvitavalt ja tegevus oli ka kaasakiskuv. Oleks meeldinud, kui Margus ja Tiina oleksid lõpus kokku jäänud, aga see poleks siis näidend.
Tiina kehastus oli selle aja kohta kindlasti erinev! Ta kehastas uhkust, vabadust olla enda moodi ja teha, mida hing ihkab, olenemata teiste arvamusest. Ta protestis antud ajajärgul julgelt ebausu, piiratuse ja rutiini vastu, mis muidugi muutis tema elu kibedaks. Oleks meeldinud vähe mõtestatum ja aeglasema kuluga lõpp. Kui muidu tekst oli sujuv, siis lõpp oli küll äärmiselt kiirustav.
See oli huvitav raamat ja põnevust tekitas kindlasti, aga see jäi minu jaoks natuke lahtiseks või poolikuks. Lõpp oli ka kuidagi järsk, aga mulle meeldis see, kuidas Margus alati jäi Tiina poolele ja toetas teda. Raske oli mõista osa kohti, eriti 4. vaatuses seda vanaema juttu. See nende suguvõsa jutt oli ka nii üllatav ja kinda disgusting, aga noh idk hahhahahha.
See ei olnud üldse halb, aga see ei olnud ka parim raamat, mis ma lugenud olen. Üldiselt oli väga lihtne ja kiire lugemine. Pigem see ikka mulle meeldis, kuigi panin sellise hinnangu🫠
See polnud kindlasti kohe halb raamat- ootusärevust jätkus kuni raamatu viimaste lehekülgedeni (ega seda ka ainult selles võtmes, et mis küll edasi juhtuda veel saab), kuid tekst oli murdekeeles kirjutatud, raamat õhuke ja sisu polnud eriti intrigeeriv.
Potsentsiaali täis, küllaltki huvitava temaatikaga teos. Kahjuks kõlavad isegi Tiina — tegelastest kõige lähedamal "suure tegelaskuju" ideaalile — sõnad liiga tühjalt.
see storyline pole nii hull aint et ma ei saanud vaga asjadest aru ja see segas mu aju töötamist. Petition lõpetada 9.kl opilastele mingi ürg eesti lugemist
tegelikult päris hea. mingil põhjusel kaheksandas klassis mulle see üldse ei meeldinud ja ega ma ei saanud aru ka (spikerdasin töö (jäin vahele)). nüüd juba on täitsa meele järgi.
Raamatut näidendina on muidugi väga lihtne lugeda. Kohe näed, kes mida ja millal räägib. Seega, lugesingi raamatu läbi tunni ja poolega, kui üritasin detailidesse sisse süveneda.
Üldjoontes andis ka see raamat mulle näite ehtsast eesti rahva kõnekäänust. Lugu oli lihtsalt loetav ja huvitav. Vahel läks küll mõte jooksma, sest mingid lehed olid arusaamatud ning üks olukord muutus kiiresti teiseks jne.. Näidendina päris hea, tolle aja kohta ka päris n.ö. uuemeelsem. Näidend mulle mingit suurt tunnet ei jätnud, (ainult mingid kindlad ja nii kaunid laused/fraasid) nii et mingit erilist kohta minu edetabelis ei saa :D
i enjoyed it. a play about old estonia, village people and their fears. and werewolves. though, it will be a mystery forever: was Tiina actually a werewolf or was she not?
but what we know for sure is the fact that this book is an estonian classic and worth to read.
Vau, milline teos. Kujutlege end korra kirjanikuna ette - teeks kiusamis-teemalise näidendi, aga mis võiks olla selle jaoks hea sümbol? Ahaa - teeks nii, et üht inimest peetakse libahundiks! Milline imeline idee! Pealegi võimaldab see teosesse haarata närvikõdi, rahvapärimust, ühesõnaga ürgset eesti värki. Kitzberg on kõik need tugisambad kokku sidunud suurepäraseks terviklikuks looks, mahutanud üksnes 70 leheküljele ja jätnud lahkudes välisukse õrritavalt paokile. Meistriteos!
Ma tahaks, et koolis oleks selle lugemist nõutud teisel moel. Kõigepealt palutud lastel end kujutada kirjanikuna ja pakkuda välja, milline võiks olla üks kiusamisest rääkiv teos. Ja vot siis lasta lugeda klassikut ning võrrelda oma algse ideega.
Põnev. Kirjeldab metafoorselt hästi ka meie tänapäevast ühiskonda. Eks igaühe enda otsustada - oli siis libahunt või mitte. Vastus sellele küsimusele ütleb palju inimese kohta.