He was an Estonian children's book author. He graduated from university with a course in Estonian language study in 1952. From 1952 to 1956 he worked in the Estonian National Library. From 1956 to 1965 he worked in the Estonian national publishing association. After that he retired and devoted himself to writing. His works include "Three funny friends", "The story with the flying saucer", "Fire in a darkened city", "Nii või naa" (This or that way) and others.
Originally published in 1962, this classic Estonian children's story follows the adventures of the eponymous Sipsik, a rag doll made by young Maxim for his sister Ann's sixth birthday present. Although a little bedraggled in appearance - Maxim follows his Grannie's instructions, stitching and stuffing the doll himself, but the result is rather silly looking - Sipsik has one undeniable virtue, in his ability to speak. Taken very much to Ann's heart, Sipsik becomes her constant companion, joining her in everything from her made-up TV games to her trips to the seaside.
Although presented in picture-book form, The Adventures of Sipsik is really more of a chapter-book, with copious illustrations, both full-page and in the borders around the text. The translation I own was printed by the Moscow-based Raduga Publishers in 1982, although I understand that there is a more recent English edition, Raggie, released by the Estonian press Tallinn Perioodika in 1992. My version reads fairly well, although there are times when the text stumbles a bit - I noticed some odd word choices, as well as times when small words (usually prepositions) were left out - which I put down to translation. The story itself was enjoyable - I particularly liked the brother-sister relationship between Maxim and Ann - and the artwork, although not a personal favorite in terms of style, interesting. Recommended to young readers who enjoy tales of living dolls, as well as to those interested in Estonian children's literature.
lapsepõlve lemmik. 90ndatel ei tajunud, et oleks nagu veidikene mahajäänud. praegu lugedes oli ikka rohkem selline tunne, et mhh miks poistel ja tüdrukutel erinevad mänguasjad, ja miks ei tohi kooli minnes enam mängida, ja miks ei lasta lastel tundeid tunda jne. samas sipsik oli endiselt ülicool vend ja läks pisipõnnile ka peale. ning kast raketi ehitamiseks, et kuule sõita on juba kõrvale pandud.
Ostsin õepojale sünnipäevaks ja enne kui ma suutsin raamatu kingikotti panna, hakkasid silmad juba lugema. Nii tore oli üle 20 aasta taas lugeda Sipsiku ja Anu lugusid.
Nostalgiline. Eks lapsena meeldis see raamat väga. Hea ja lihtne ning kiire lugemine. Praegu uuesti lugedes oli mitmeid momente mis mind häirisid. Näiteks Anu kippus suht tihti Sipsikut ära unustama. Oleks võinud arvata, et nukk mille vend talle sünnipäevaks tegi ja mis rääkis, on talle tähtsam kui siit raamatust tegelikult paistis. Vahepeal pidi mängunurgast Sipsik ennast lastele meelde tuletama.
Sirvisin täna hommikul oma magamistoas riiuleid ning komistasin selle lapsepõlvelemmiku otsa. See väljaanne kuulus mu isale, minu riiulitele jõudis see alles hiljuti. Seega võtsin selle peaaegu kapsaks loetud raamatu õrnalt käte vahele ja asusin lugema. Tegemist on raamatuga, mida võib pidada Eesti lastekirjanduse klassikaks ja mis võiks iga väikse raamatusõbra kodus olemas olla.
Selles väljaandes on lood "Anu, Mart ja Sipsik", "Anu sünnipäev", "Sipsiku reis kuule", "Anu televiisor", "Sipsik teeb sporti","Sipsiku saladus" ja "Sipsiku taksosõit".
Õhtujuttudeks täiesti sobiv raamat. Natuke moraali annavad samuti lastele, et mis võib juhtuda, kui katusele ronida või kui võõras kohas ujuma minna. Oleks võinud seda moraalilugemist isegi rohkem olla ja ema ning isa ka mängu tuua.
Vana ja tuntud lapsepõlveraamat, mis nüüd lugedes veidi kentsakas on, kohati lausa tundus kohatu. Oli omajagu palju sipsiku seiklusi isegi meeles, nt kuidas ta katusel käis jne. Klassika, aga jällegi, kui poleks nostalgiat, siis ei tea, kui palju soovitaks.
SIPSIK ei vaja vist küll kellelegi tutvustamist. Sipsik on Sipsik. Ta ei ole mingi tavaline nukk. Ta on elus! ;) Ta seikleb ja satub erilistesse olukordadesse. Just sellest see raamat jutustabki.
Absolutely lovely story which teaches a lot to children about life. The book is suitable for toddles and also a little older children. It's a nice and sweet story even for adults.
Mäletan väga selgesti, et olin 5-aastane, käisin viimast aastat lasteaias ja lõunaune ajal lubati mul vaikselt omaette mängida, sest lõunaund magada ma nii vanalt enam ei suutnud. Ja ühel päeval võtsin riiulilt „Sipsiku“ raamatu ja hakkasin lehti pöörama...ja järsku taipasin, et MA OSKAN LUGEDA! Kusjuures „Sikpsik“ on ju lausa kirjatähtedega! Mu ema väidab, et õppisin lugema 3-aastaselt, aga seda mina ise ei mäleta. Küll aga on unustamatu mälestuse jätnud „Sipsiku“ lugemine lasteaias ja see rõõm, kui taipasin, et ma oskan täiesti ise kirjatähtedega raamatut lugeda. Enam kui 25 aastat on möödunud ajast, kui ma „Sipsikut” oma lemmikraamatuks pidasin. Nüüd on mul (tegelikult lastel) riiulis „Sipsiku” uus trükk, ikka samade juttude ja piltidega kui minu kunagine eksemplar. 😃 Ei teagi kokku arvutada, mitu korda ma selle raamatu läbi lugenud olen, aga nüüd siis lisandus veel üks lugemine. Lugesime nüüd mais koos raamatu läbi. Lastele meeldis, minule tõenäoliselt meeldis veel rohkemgi kui neile. Esiteks nautisin ma teadlikult seda nostalgiat, lugedes üle pika-pika aja uuesti lugusid, mis mulle kunagi nii armsad olid. Katusel ja rannas käimine, salaja isa pildiraamatu vaatamine, veelompides mängimine...kõik oli nii tuttav, justkui oleks tegu mu enda mälestustega. Lisaks lugesin seda raamatut nüüd täiskasvanuna ja lapsevanemana, mis tähendas seda, et nii mõnigi seik ajas muigama. Hoopis teise pilguga lugesin nüüd nt Sipsiku reisist Kuule 😃 Ma olen täiesti kindel, et ma väiksena lugesin ja arvasingi, et Sipsik käis öösel Kuu peal ja lendas hommikuks tagasi. 😃 Esmakordselt avaldati raamat 1962, millest tingituna tunduvad teatud seiklused 21. sajandil lugedes kummalised, nostalgiarikkad ja tänapäeva lastele tõenäoliselt uskumatud.