„Pariisi lõbusate naiste“ tegelased on kaks keskealist naist, kes on jäänud üksikuks ja püüavad oma eluga midagi ette võtta. Kerge see ei ole Nõukogude Eestis, aga kerge pole see olnud kunagi. Nende elu riivavad ka mehed, õhus on armastuse võimalus ning tuleb otsustada, kas see jääbki vaid võimaluseks või on teineteisele meeldima hakanud inimestel otsustava sammu astumiseks piisavalt julgust.
See oli üks väga hea ja mõnus lugemine. Ja veel Eesti kirjanikult :D Soovitan lugeda! Oma huumori ja oleku poolest meenutas ühe teise Eesti kirjaniku raamatut, mis mulle ka väga meeldis ("Varesed, need valged"). Raamatu jutustus on läbi kahe minategelase, kes kordamööda jutustavad lugu - kumbi oma vaatevinklist.
Mõned tsitaadid ka raamatust: Ühesõnaga nagu öeldakse: ei söö, ei joo, ei käi ja isegi ei rooma. Nemad (lapsed) tunnevad veel mängureegleid, mille meie oleme juba ammu ära unustanud. Ma olen alati kadestanud seda laste imepärast võimet elada ühtaegu fantaasias ja reaalsuses, kummagi maailma piire rikkumata. Abielusid on enne lõhki aetud ja aetakse edasi, mis sellest ajamisestki rääkida, ise lähevad lõhki, inimesed on nii kärsituks ja rahulolematuks muutunud, aina püüavad mingit sinilindu, aga kui üks käes, siis selgub varsti, et see pole ikka see õige. Tobe põhjendus. Vaheldust otsitakse, mitte seda ühtainsat ja õiget. Niisuguste kohta on vist kuskil öeldud, et hullem kui vana naine võib olla ainult mees, kes on nagu vana naine. Kes otsib, see leiab. Otsib aga see, kel tarvis on. Elu konks seisab selles, et sa ikka lõbus oleksid. Ja kui see ei õnnestu, siis ole vähemalt rõõmsameelne. Mehe nimes peab "r" sees olema. M...s on minu meelest seesama mis seelik.
Raamatu peategelasteks on kaks keskikka jõudnud naist, kunagised ülikoolikaaslased Veronika ja Klara, kes pärast pikki aastaid taas kohtuvad. Kumbagi neist ei ole elu hellitanud – Veronikal on küll prestiižne ja kõlava nimega ametikoht, kuid kesine eraelu; Klaral seitsmeaastane poeg Jorma, kes ei tea oma isa nimegi. Kohe esimesel kohtumisel hakkab sõbrannade vaimusilmas jumet võtma esialgu pöörasena tunduv idee rajada vanaduspäeviks oma kodu (ehk siis villa „Pariisi Lõbusad Naised“) Pariisi külakesse Virumaal.
Minu kommentaar: Ootasin palju rohkemat. Suurim väärtus oli autentne 1980ndate aastate kirjeldus, mis kinnitas taaskord, kui palju on 40 aastaga muutunud, sh viis, kuidas inimesed räägivad, milliseid sõnu kasutavad jne
Miks jäävad naised vanatüdrukuteks? Kas vanatüdrukutel on suhteid ja millega nad üldse tegelevad? Kaugveril ei ole ühtegi silmatorkavalt negatiivset tegelaskuju, see häirib iga ta romaaniga mind üha enam. Kõik tegelased on elu paratamatusest välja kistud tavalised inimesed. Ajastu kirjeldusena on väga tore, kuid pikapeale kisub igavaks.