Perico tähendab kokaiini. Sõna perico (slängis „papagoi“) kasutatakse sellepärast, et kokaiin tekitab ninas tunde, nagu hammustaks seda papagoi. Kolumbia tänavaslängis on muide kõnekäänd: kui tuju pole kiita, siis… vaheta diilerit!
Saabusin 2004. aasta 1. jaanuaril Kolumbiasse, et õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatus tahtis teisiti: viibisin Kolumbias kaks ja pool aastat, elasin kahes linnas ning töötasin ka tõlgi ja projektijuhina. Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle“. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe.
Viivi Luik oskas öelda Sirbis õite tabavalt - 'Päevaraamatud ja blogid on päevaraamatud ja blogid. Nendes enamasti kirjeldatakse, kuid ei väljendata. Neis puudub see teatav pinge, intensiivsus, salapära....'
Trippimiseks ära kasutatavat infot on väga vähe sisse pikitud ning ilukirjanduslikku lugemise elamust jäi nii samuti napiks.
I love all the "Minu.." books and this one I especially like because it talked about the people and the life, not just politics and history (as some of the books from this series tend to do). It sparked an intrest in me to someday maybe visit Columbia.