What do you think?
Rate this book
Minu... #26
Minu Neenetsimaa. Pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata
Minu jaoks on mõlemal pool polaarjoont Vene Kaug-Põhja ja Siberi piiril, Põhja-Jäämere ääres paiknev Neenetsimaa saanud kohaks, mille otsa olen hakanud komistama. Olen sealkandis käinud viis korda.
1961. aastal lõhati Novaja Zemljal Tsaar-pommiks kutsutud vesinikupomm. Lõhkamiseks püüti leida selline koht, kus kahju oleks võrdlemisi väike – kolm neljandikku mõjuringist jäi Põhja-Jäämerele ja üksnes ülejäänu Euraasia mandrile, Neenetsi- ja Taimõrimaale. Suuri asulaid see niiviisi ei riivanud, hajusalt elavaid neenetseid ning nende porokarju aga küll.
Kaua ei osanud ma aimatagi, et olin isegi selle ilmkärakaga kaude seotud. Nimelt puurisime aastal 1976 Neenetsimaa sääserohkes tundras harvadesse mändidesse auke ja võtsime proove. Rahuldusin lihtsa seletusega, et uuritakse ilmastikuolusid viimasel poolsajandil.
Alles hiljem sain teada – noid proove läks tarvis, et määrata, kui kaugele ulatus Tsaar-pommi radiatsiooni- ja plahvatuslaine ning millise intensiivsusega oli kiiritus.
Tundsin, et minu kohus on sellest maailmale rääkida.
1961. aastal lõhati Novaja Zemljal Tsaar-pommiks kutsutud vesinikupomm. Lõhkamiseks püüti leida selline koht, kus kahju oleks võrdlemisi väike – kolm neljandikku mõjuringist jäi Põhja-Jäämerele ja üksnes ülejäänu Euraasia mandrile, Neenetsi- ja Taimõrimaale. Suuri asulaid see niiviisi ei riivanud, hajusalt elavaid neenetseid ning nende porokarju aga küll.
Kaua ei osanud ma aimatagi, et olin isegi selle ilmkärakaga kaude seotud. Nimelt puurisime aastal 1976 Neenetsimaa sääserohkes tundras harvadesse mändidesse auke ja võtsime proove. Rahuldusin lihtsa seletusega, et uuritakse ilmastikuolusid viimasel poolsajandil.
Alles hiljem sain teada – noid proove läks tarvis, et määrata, kui kaugele ulatus Tsaar-pommi radiatsiooni- ja plahvatuslaine ning millise intensiivsusega oli kiiritus.
Tundsin, et minu kohus on sellest maailmale rääkida.
- GenresTravelNonfiction
232 pages, Paperback
First published December 17, 2010
1 person is currently reading
54 people want to read
About the author
Olev Remsu
38 books4 followersBorn Olev Remsujev, is an Estonian writer and director of documentary films. Remsu has studied journalism in Tartu University (1966 - 1972) and script writing and film directing in Moscow (1979-1982).
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
September 11, 2023
Võinuks olla selgem eristus, mis on tõeline ja mis mitte. Muidu on oht, et lugejal kaob igasugune huvi, kuigi algselt on raamat ju haaratud kätte ikka seetõttu, et huvi on täiesti olemas. Lugemine oli põnev küll (kuigi peatükk Kazõmi sõjast oli veidi segane; idee oli hea, aga natuke raskesti jälgitav). Neenetsikeelseid lauseid võinuks rohkem olla, aga mu arvamus on kallutatud, sest keeleteadus pakub üleüldse huvi.
August 4, 2025
Kaheksakümnendad ja varasem aeg Nõukogude Liidu ääre-alal - alkohol, vene rahvakeele sidesõnad ja tuumakatsetuste uuringud käivad siin käsikäes. Samas on tunda muret väikerahvaste suhtes rakendatava ebaõigluse pärast.
Päris kõike räägitut ei saa küll puhta kullana võtta - see jäetakse lugeja otsustada, et mida uskuda ja mida mitte. Üks pikem peatükk liigitub üleni ilukirjanduse alla.
Päris kõike räägitut ei saa küll puhta kullana võtta - see jäetakse lugeja otsustada, et mida uskuda ja mida mitte. Üks pikem peatükk liigitub üleni ilukirjanduse alla.
November 20, 2020
Teistmoodi keelekasutusega huvitav lugemine.
May 13, 2015
Me peaksime ikka tihedamini endale meelde tuletama, kui õnnelik on olnud meie rahva saatus. Koos soomlaste ning ungarlastega oleme ainsad soome-ugri rahvad, kellel on õnnestunud oma riik luua ja see ka säilitada. Teisi meie sugulasrahvaid pole saatus kahjuks hellitanud. Eriti kurvad on lood liivlaste, vadjalaste ja isuritega, kes on rahvusena kohe kohe hääbumas. Varsti pole nende keel ja kultuur muud, kui eksponaadid muuseumis ning unustatud sõnad vanades sõnaraamatutes. Kuid ugrimugri maailm ei ole veel alla andnud!
Soomeugrilaste olukorrast ning enda seiklustest selles kirjus maailmas kirjutavad oma "Minu-raamatutes" Rein Sikk ja Olev Remsu. Rein Siku "Minu Ugrimugri" on laiahaardeline (ajaliselt kui ka geograafiliselt) ja helgetes toonides teos. Siku jaoks on soomeugrilased, kui üks suur perekond. Me kõik oleme natuke omanäolised, kuid tegelikult samade arusaamade ja ellusuhtumisega. Sikk võrdleb ugrimugrisid hamstritega, kellel on alati vaja midagi igaks juhuks tallele panna (olgu selleks või surnud kajakas auto pagasnikus). Ajalugu on meie esiisadele õpetanud, et kunagi ei või ette teada, millal jälle sõda või näljahäda tuleb. Seetõttu on lihtsam alati valmis olla, kes teab millal mida tarvis läheb. Muidugi on ugrimugrisid alati ühendavaks teguriks ka saunamõnude nautimine. Meie saunatraditsioonid on küll erinevad, kuid deviis ühine - "Naine võib ära minna ja maja maha põleda, aga leil peab võetud saama!".
Olev Remsu "Minu Neenetsimaa" on segu romaanist, reisikirjast ja mälestustest, kus segunevad reaalsus, deliirium ja unenäod. Raamat viib meid tagasi perestroika aegadesse, kui Remsu viimati Neenetsimaad külastas. Teos heidab valgust neenetsite trööstitut olukorda tänapäeval ning kirjeldab venelaste poolt põlisrahva suunal aetud poliitikat viimase sajandi vältel. Põhjapõdra karjade kollektiviseerimine, laste lahutamine vanematest, emakeele kõnelemise keeld koolides ja neutronpommi katsetamine neenetsite asualal. Kõik need teod on lõhkunud neenetsite põliseid traditsioone ja oskusi tundras hakkama saada ning paisanud nad praeguses ühiskonnas heidikute ja kerjuste rolli (väga sarnane saatus Austraalia aborigeenidega). Üksi karmimaid saatuse vingerpusse on olla kõige vaesem ja põlatum kogukond oma maavaradest rikkal isade maal.
Eestlased peaksid koos soomlaste ja ungarlastega võtma ühiseks missiooniks meie sugulasrahvaste olukorra selgitamise, nii kodustele kui ka rahvusvahelisele üldsusele. Koduse selgitustööga pihta hakkamine pole ju teab kui keeruline. Reisiraamatud, tõlkekirjandus, artiklitesarjad ajalehtedes, dokumentaalfilmid, kunstinäitused, pärimusmuusika ja tantsufestivalid. Seda kõike meil küll juba tehakse, aga kõigile neile tegevustele tuleks juurde lisada ka palju tugevam/tumedam toon hetkeseisust ida pool Peipsit. Lihtsam on muidugi pea liiva alla peita ning teha nägu, et me ei kuule kella halastamatut tiksumist traagilise lõpu suunas. Kui meie neid ei aita, kes siis veel?!?!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Soomeugrilaste olukorrast ning enda seiklustest selles kirjus maailmas kirjutavad oma "Minu-raamatutes" Rein Sikk ja Olev Remsu. Rein Siku "Minu Ugrimugri" on laiahaardeline (ajaliselt kui ka geograafiliselt) ja helgetes toonides teos. Siku jaoks on soomeugrilased, kui üks suur perekond. Me kõik oleme natuke omanäolised, kuid tegelikult samade arusaamade ja ellusuhtumisega. Sikk võrdleb ugrimugrisid hamstritega, kellel on alati vaja midagi igaks juhuks tallele panna (olgu selleks või surnud kajakas auto pagasnikus). Ajalugu on meie esiisadele õpetanud, et kunagi ei või ette teada, millal jälle sõda või näljahäda tuleb. Seetõttu on lihtsam alati valmis olla, kes teab millal mida tarvis läheb. Muidugi on ugrimugrisid alati ühendavaks teguriks ka saunamõnude nautimine. Meie saunatraditsioonid on küll erinevad, kuid deviis ühine - "Naine võib ära minna ja maja maha põleda, aga leil peab võetud saama!".
Olev Remsu "Minu Neenetsimaa" on segu romaanist, reisikirjast ja mälestustest, kus segunevad reaalsus, deliirium ja unenäod. Raamat viib meid tagasi perestroika aegadesse, kui Remsu viimati Neenetsimaad külastas. Teos heidab valgust neenetsite trööstitut olukorda tänapäeval ning kirjeldab venelaste poolt põlisrahva suunal aetud poliitikat viimase sajandi vältel. Põhjapõdra karjade kollektiviseerimine, laste lahutamine vanematest, emakeele kõnelemise keeld koolides ja neutronpommi katsetamine neenetsite asualal. Kõik need teod on lõhkunud neenetsite põliseid traditsioone ja oskusi tundras hakkama saada ning paisanud nad praeguses ühiskonnas heidikute ja kerjuste rolli (väga sarnane saatus Austraalia aborigeenidega). Üksi karmimaid saatuse vingerpusse on olla kõige vaesem ja põlatum kogukond oma maavaradest rikkal isade maal.
Eestlased peaksid koos soomlaste ja ungarlastega võtma ühiseks missiooniks meie sugulasrahvaste olukorra selgitamise, nii kodustele kui ka rahvusvahelisele üldsusele. Koduse selgitustööga pihta hakkamine pole ju teab kui keeruline. Reisiraamatud, tõlkekirjandus, artiklitesarjad ajalehtedes, dokumentaalfilmid, kunstinäitused, pärimusmuusika ja tantsufestivalid. Seda kõike meil küll juba tehakse, aga kõigile neile tegevustele tuleks juurde lisada ka palju tugevam/tumedam toon hetkeseisust ida pool Peipsit. Lihtsam on muidugi pea liiva alla peita ning teha nägu, et me ei kuule kella halastamatut tiksumist traagilise lõpu suunas. Kui meie neid ei aita, kes siis veel?!?!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
March 4, 2014
Soome-ugri rahvad ja ka nende samoojeetidest sugulasrahvad on mind huvitanud juba pikka aega. Kui nägin, et "Minu..." sarjas on lisaks "Minu ugrimugri" raamatule ilmunud ka raamat neenetsite kohta, teadsin kohe, et ma seda lugemata jätta ei saa. Pealegi meeldis "Minu ugrimugri" mulle väga, mille tõttu olid mul suured ootused ka "Minu Neenetsimaa" raamatule.
Juba pärast esimest paar peatükki jõudsin järeldusele, et "Minu Neenetsimaa" mitte mingil moel ei vastanud minu ootustele. Nagu autorgi mainis, toimub tema lugu fantaasia ja tegelikkuse piiril. Alguses tundsin, et mul jääb selle tõttu väheks nii ühest kui ka teisest. Kirjeldused autori seiklustest ei olnud nii kaasahaarvad nagu olin lootnud ning ka neenetsite tegelikule elule, kultuurile ja ka minevikule ei pööratud raamatus nii palju tähelepanu nagu nad oleksid minu arvates väärinud.
Lõpu poolel aga leidus põnevust veidi rohkem ning pean tõdema, et ehk oli see ka minu enda süü, et ootasin juba enne raamatu lugemist liiga palju. Tegemist on ju ikkagi reisikirjeldusega, mis sisaldabki ühe inimese muljed ja kogemused - mis sest, et mina oleksin tahtnud lugeda hoopis midagi muud.
Pean ka ütlema, et mulle siiski meeldis raamat. Seda juba tema olemasolu pärast, kuna Eestis kindlasti leidub inimesi, kes ei ole varem kuulnud ei neenetsitest, Kazõmi sõjast ega tsaar-pommist. Nemad ehk suudavad selles raamatus enda jaoks avastada seda, mida mina sealt ei leidnud.
Juba pärast esimest paar peatükki jõudsin järeldusele, et "Minu Neenetsimaa" mitte mingil moel ei vastanud minu ootustele. Nagu autorgi mainis, toimub tema lugu fantaasia ja tegelikkuse piiril. Alguses tundsin, et mul jääb selle tõttu väheks nii ühest kui ka teisest. Kirjeldused autori seiklustest ei olnud nii kaasahaarvad nagu olin lootnud ning ka neenetsite tegelikule elule, kultuurile ja ka minevikule ei pööratud raamatus nii palju tähelepanu nagu nad oleksid minu arvates väärinud.
Lõpu poolel aga leidus põnevust veidi rohkem ning pean tõdema, et ehk oli see ka minu enda süü, et ootasin juba enne raamatu lugemist liiga palju. Tegemist on ju ikkagi reisikirjeldusega, mis sisaldabki ühe inimese muljed ja kogemused - mis sest, et mina oleksin tahtnud lugeda hoopis midagi muud.
Pean ka ütlema, et mulle siiski meeldis raamat. Seda juba tema olemasolu pärast, kuna Eestis kindlasti leidub inimesi, kes ei ole varem kuulnud ei neenetsitest, Kazõmi sõjast ega tsaar-pommist. Nemad ehk suudavad selles raamatus enda jaoks avastada seda, mida mina sealt ei leidnud.
January 5, 2014
Raamatukogus lauakese peal saadavaid “Minu” sarja raamatuid valides, valis käsi automaatselt “Minu Neenetsimaa“. Põhjarahvaste ning üldisemalt loodusrahvaste eluolu on mind alati huvitanud, kuid tavaliselt on sellest lugemine tohutult traagiline. Ka Remsu ei varjanud seda, mida neenetsid on pidanud läbi elama. Aastasadu on nad oma põhjapõtru karjatanud. Neil on kombed, traditsioonid. Ja siis hakatakse lapsi helikopteritega(!) püüdma, et neid kooli saata. Tundraneenetsid muutuvad külaneenetsiteks. Ning avaruse armastajaist, saavad lihtsalt järjekordsed kerjused, kellele siis “korralikud” venelased jalaga tahaksid anda. Ja see eestlane, Mammut. Issand jumal! Talle tahaks lausa läbi raamatulehekülgede piki pead anda. Mis mõttes? Selline jutt?!
Ma ei kujuta siiralt öeldes ette, kuidas on võimalik elada polaaröös, lumehangedes ja krõbekülmas ilmas. Ja ometgi ma armastan talve! Selle võrra suurem on isegi austus neenetside ja teiste nomaadide vastu. Nad on alati hakkama saanud, saavad ka praegu ja ma loodan, et saavad ka tulevikus.
Remsu avas väga põneva maailma, kus tõesti, võis olla ka palju fantaasiat, aga mis andis kogu raamatukesele vaid juurde. Pean ära mainima ka võrratu pildi. Just see viimane pilt, kus kujutatakse põdrakarjuse naist. See üks pilt võtab kokku selle olemuse, mis mina enda jaoks neenetsitest sain: uhke, karastunud, nomaadirahvas.
Ma ei kujuta siiralt öeldes ette, kuidas on võimalik elada polaaröös, lumehangedes ja krõbekülmas ilmas. Ja ometgi ma armastan talve! Selle võrra suurem on isegi austus neenetside ja teiste nomaadide vastu. Nad on alati hakkama saanud, saavad ka praegu ja ma loodan, et saavad ka tulevikus.
Remsu avas väga põneva maailma, kus tõesti, võis olla ka palju fantaasiat, aga mis andis kogu raamatukesele vaid juurde. Pean ära mainima ka võrratu pildi. Just see viimane pilt, kus kujutatakse põdrakarjuse naist. See üks pilt võtab kokku selle olemuse, mis mina enda jaoks neenetsitest sain: uhke, karastunud, nomaadirahvas.
June 12, 2015
Sissejuhtatus oli paljulubav - jutt mingist x riigist kuskil siberis, mingi pommivärk.. Põhjapõdrad ja lumi - ideaalne vaheldus Eesti suvest. Aga võta näpust - see oli kuidagi nii ebamugavalt kirjutatud, et ma pärast 30 lehekülge tüdinesin ära. Liiga palju detaile, liiga täiskasvanulik.. Võibolla kunagi vanemas eas..
June 2, 2012
Veidike liiga veider reisikiri ehk minu maitsele...
Aga häid mõtteid ja põnevaid pildikesi leidus küllaga.
Aga häid mõtteid ja põnevaid pildikesi leidus küllaga.
Displaying 1 - 8 of 8 reviews