Jim Ashilevi > Quotes

“Inimene, kes on valinud elukutseks loometee, kaubitseb imedega. Loomulikult vaadatakse ta peale viltu nagu nõiasaatest välja kukkunud šarlatanile. Aga need, kes on loomingu imest osa saanud, ei taha enam kunagi tagasi seda aega, kui nad seda etendust näinud, seda laulu kuulnud või seda raamatut lugenud.”
― Jim Ashilevi, Armastuskirju teatrile

“Mida ma ütelda tahan, Ike. Sa eu saa oodata surmalt lahendusi. Sa võid ette kujutada, et see lõpetab kõik, mis sinu eksistentsi puutub, aga see on ettekujutus, mitte fakt. Pealegi, tappa ja surra oskab igaüks. Elada mitte. See on ju paradoksaalne. Me teame, mida elus teha saab, aga püüame sellest loobuda. Surma mängureeglitest pole meil aimugi, aga igatseme sinna küll.”
― Jim Ashilevi, Portselansuits: näidend kahes vaatuses

“Mida me üldse oma sõprade kohta teame? Kui sügavalt me nende suurimaid läbielamisi tegelikult mõistame? Võib-olla isegi mõistame, aga ega me ju ei taju. See on hämmastav, kui vähe me elu jooksul teiste inimeste kohta teada saame. Teiste elude kohta. Me näeme ainult seda, mis akendest paistab, ja mõtleme sealt ise edasi. Ja kuna teiste elusid elada ei saa, tuleb need ise välja mõelda.”
― Jim Ashilevi, Kehade mets

“Pole midagi turvalisemat ja tuttavamat kui olnud aeg. See, mis on juba läbi. Minevik on valmis, seda ei pea enam torkima. Seal ei saa rohkem midagi valesti minna. Minevikumullid on terviklikud maailmad, kus ka õudus võib olla õudus, kui see piisava põhjalikkusega enda jaoks läbi nämmutada. Sealt puuduvad ootamatused, puudub igasugune risk.”
― Jim Ashilevi, Kehade mets

“Lapsepõlv on unenägu, mis juhtub meiega päriselt.”
― Jim Ashilevi, Kehade mets

“Aga kui vale on piisavalt suur, muutub see vägagi tõe sarnaseks.”
― Jim Ashilevi, Kehade mets

“Elu on üleminek üsast üska. Kõigepealt kannab sind ema, siis kannab sind elu ise, seejärel ärkad lapsepõlveunest ja hüppad peadpidi esimesse õieli tuppe. Ja nii see jätkub kogu elu. Sukeldud tupest tuppe, kuni viimane tupp sind otse maamulda sülgab. Viimsele puhkepaigale pannakse hauakivi, millele on graveeritud: siin puhkab tuperändur.”
― Jim Ashilevi, Kehade mets

“Tallinn on kivilinn, mu "pimelinn", kui laenata Beebilõusta hellitusnime Kuressaarele. Tallinna värv on hall. Tallinna temperatuur on jahe. Tallinna võiks sümboliseerida suur valge kajakas, kes sammalduva ja laguneva linnahalli katusel klaasikilde sööb. Ja ometi ma armastan Tallinna kõige rohkem. Betoon on mul veres. Tallinna karguses ja koleduses on siiski peidus mingi rütm, mis lööb minu südamega ühte takti. Elades Viljandis, Haapsalus või Tartus, võin ma neisse linnadesse armuda ja kuudeks või aastateks sisse sulada, aga mu veregrupp on Tallinn.”
― Jim Ashilevi, Armastuskirju teatrile

“Sõnad on õhk ja õhk võib käia nii suu kui nina kaudu, aga võib käia ka perse kaudu.”
― Jim Ashilevi, Kehade mets