Signe > Recent Status Updates

Vanasti kehtisid ranged reeglid selles suhtes, kes, kellega, millal, kus ja kuidas võib jutuajamist alustada. Nende järgi võisid kõnelust algatada vaid seisundilt vanemad. Nüüd on see reegel ammu kõrvale heidetud. Noorel inimesel võib olla äärmiselt palju huvitavat, omapärast ja tähtsat, millest jutustada. Miks peaks ta siis vaikima ainuüksi sellepärast, et seisundilt vanem pole teda palunud oma arvamust avaldada!

"On inimesi, kellel on suur vajadus vestelda. Nad teevad juttu igaühega, olles veendunud, et ka teised tulevad vestlusega meeleldi kaasa. Mõni arvab koguni, et kui ta teeb juttu lugeva sõidukaaslasega, osutab ta viimasele teene ja too ei pea enam igavust peletama lugemisega. Niisugune inimene ei tule selle peale, et teine ei pruugi lugeda üldse mitte igavusest."

Raamatu esimene osa "Laste viisakas käitumine" sisaldab kohe ka teemat "viisakus laste vastu", mis on väga empaatiliselt kirja pandud. "Proovige hetkeks kanduda maailma, kus teie jaoks on kõik tunduvalt suurem, kus teid ümbritsevad hiiglased, kellele teie ulatute ainult põlvini või vööni. Juba ainuüksi see on hirmutav, ja ei maksa seda hirmu süvendada veel mingite häältega, mis kusagilt ülevalt midagi käsivad."

Kõik käitumisraamatud tunduvad esmapilgul lihtsalt subjektiivse ja humoorika keelekasutusega ülevaated selle ajastu käitumisnormidest, kui aga päriselt lugema hakata, selgub, et kõigis neis on enamik juhiseid ka praegu kehtivad ja nende kasutamine ei ole mitte ülepingutatud viisakus, vaid tõepoolest teeb nii enda kui ka teiste elu mugavaks.

"Kuni inimesed on veel noored ja nende hehlitöö on alles esimeste taktide juures, võivad nad seda kirjutada ühiselt ja teineteisega motiive vahetada, ent kui nad kohtuvad ja on juba vanemad, siis nende helitöö on enam-vähem lõpetatud ja iga sõna, iga ese tähendab midagi muud nii ühe kui ka teise helitöös."

Vahelduseks on hea lugeda jutukogu, st saab ühe raamatu jooksul nii paljude erinevate lugudega tutvuda. Mõni meeldis, mõni vähem, lemmik oli ikkagi esimene jutt.