Tõnu Õnnepalu > Quotes

“There is no literature anymore, there are just single books that arrive in bookstores, just as letters, newspapers, advertising pamphlets arrive in mailboxes.”
― Tonu Onnepalu, Border State

“Tunnustus on omaksvõtt selle poolt, keda sa ise tunnustad.”
― Tõnu Õnnepalu, Ainus armastus. Valik esseid

“That really is the only important thing in art... that it has love. And hate, too. But there's no hate if there's no love. I'll tell you the kind of thing that maybe no one has ever told you; you've loved a lot. You probably aren't able to appreciate it, nor should you be, but actually that's the most important thing.”
― Tõnu Õnnepalu, Raadio

“Nagu me ikka ärkame liiga hilja. Kui me ei ärkaks liiga hilja, me oleksime üks teine liik, mitte inimene, mitte see, kes alati peab kahetsema oma tegusid. Alati. Raudselt. Sest mida ta ka ei teeks, see toob kannatusi. Kas talle endale või kellelegi teisele. Parem siis juba endale.”
― Tõnu Õnnepalu, Lõpetuse ingel

“Kunagi ei tea, kui ühe maja valmis teed ja sinna sisse asud, mis maja see oli, mis valmis sai. Milleks sa ta tegid.”
― Tõnu Õnnepalu, Palk. Talvepäevik

“Kirjutamine on kõikidest kunstidest kõige visuaalsem, ta püüab kõike visualiseerida, ka seda, mis pole üldse nähtav.”
― Tõnu Õnnepalu, Harjutused

“Eestlased siin Kanadas ja mujal oma diasporaas tahtsid alles hoida ja arvasid, et kuidagi hoiavadki alles õiget Eesti aega. Neil oli sellest ajast kaasa toodud tõelisi reliikviaid, rahvariideseelikuid, piibleid, mõni luuleraamat ja pross. Aga seda kokku oli ikkagi nii vähe. Polnud sõnnikulautu, polnud suitsunud kööke, külavaheteid, poriseid õhtuid, raagus õunapuid, vanu aknakardinaid vana akna ees. Kõike seda märkamatut ja imelikku, mis ühest maast teeb selle maa ja ühest ajast selle aja ja ühest rahvast selle rahva, kes elab sel ajal selle maa peal.”
― Tõnu Õnnepalu, Aaker

“Ma arvan, et see oli Paradiisi õhk ja valgus, mis taimedele meeldis. Sest suved on siin väga valged. Ja merelt puhub jahe tuul, mis toob ka palju kastet, isegi kui on põuane. Ja see meeldis ka lilledele maja ees ja kõrvitsatele, mis kasvasid suured ja neid oli palju. Vahel öeldakse, et õhust ja armastusest ei saa elada. Aga meie elasime Paradiisis, ma mõtlen, just sellest, õhust ja valgusest. Sest see meeldis kõigele, mis maa peal kasvas, see Paradiisi õhk ja valgus.”
― Tõnu Õnnepalu, Paradiis

“Ma parandasin aedu ja olin selle juures omal kombel õnnelik. Siis polnud süda raske. Aedu ja väravaid parandades sa mõtled aia ja värava parandamisele ja mitte oma elule, millest muide polegi midagi mõelda. Oled sa siis ise tema tegija või parandaja?”
― Tõnu Õnnepalu, Paradiis

“Väliseesti keel on sama väärikas kui kodueesti või näiteks võru keel. Põhja-Ameerika eesti keel. See tuleks muide kiiresti üles tähendada, sest kümne-kahekümne aasta pärast on tast järel vaid riismed. Mälestused. Miskipärast ei näinud ma Kotkajärve laagris ühtegi Eesti Keele Instituudi välivormis uurijat, magnetofon rihmaga üle õla. Ma ei tea, kus nad hulguvad.”
― Tõnu Õnnepalu, Aaker

“Kun olet syntynyt navetassa, niin sinulla on jo pienestä pitäen mukanasi tietynlainen paketti elämänviisauksia. Kun ei ole valinnan varaa, niin et valitse.”
― Tõnu Õnnepalu, Mandala

“Antaa olla - se on kissojen tunnuslause, niin selvä ettei sen jälkimmäistä osaa tarvitse edes kirjoittaa, koska täydellinen tunnuslause kuuluu näin: "Antaa olla, katsotaan mitä on tehtävissä!”
― Tõnu Õnnepalu, Mandala

“Aga seda ma pean küll ütlema, et see võõrastes majades elamine mulle päris istub. See võõra ja majalise amet. Päris kena amet. Sa tuled ja elad ja kõik on valmis. Ja teed Urmo ja Tüüne väikesesse reheahju tule vihmasel ja vilul hommikul, nagu täna on, ja soojendad pärast seal sütepaistel oma jalataldu, sest need on kaevul ja kempsus käies märja rohu sees päris külmaks läinud. Väga rahulik on. Sind ei seo selle paigaga ja selle ahjuesisega muud kui need loetud õhtud ja hommikud, see praegune istumine ja jalgade soojendamine. Ja tänutunne, tõesti, ka, et sa võid siin olla. Ja et sa ei pea siia jääma. Ja vaata, see on väga hea.

Eks Jumal käskinud ja vannutanud ka ju alati, et te olete võõrad ja majalised minu maa peal! Ja seda võib võtta kui meeldetuletust. Aga see on tegelikult üks Jumala imelikke õnnistusi, mis ta inimeste peale pani. Sest tõesti, mis viga on olla Jumala võõras ja majaline. Midagi pole.”
― Tõnu Õnnepalu, Paradiis

“Kui kodutuid poleks, peaks nad välja mõtlema, linnavalitsus peaks nad palkama, et nad magaksid pinkidel ja uksealustes ja hommikustele tööleminejatele või sellistele, kes tööle ei lähegi (aga on ikka varakult väljas, sest viimane sääsk äratas kella kuue ajal) meelde tuletaksid, et nad on õnnelikud inimesed, väga õnnelikud, sest neil on katus pea kohal, neil on üks uks, mille nad saavad enda järelt lukku panna ja mille taga on nende autonoomne territoorium, kust möödakäijad ja pätid ei saa läbi voorida ja kus puhkuselesõitjad ei saa oma hommikusi ratastega kohvreid nende voodi eest kõrinal mööda vedada!”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

“Riik on lõpuks kõige parem naaber. Käib oma maa peal harva. Ühel päeval võib ta muidugi tulla ja kogu metsa maha saagida, aga mis meie saame niisuguste asjade vastu. Need juhtuvad.”
― Tõnu Õnnepalu, Aaker

“Need vanad männid on seal auväravaks, mida ükski inimene pole teinud ega tappinud ja midab ükski inimene ei oskakski teha. Seal on ka nüüd muide eramaa ja seda on imelik mõelda, et keegi võib enda omaks pidada suuri mände ja sammalt ja väikesi vapralt õitsevaid mustikaid, mida ta ühtegi teha ei oska. Mitte natukenegi. Aga inimestele ikka tuleb kõiksugu veidraid ideid. Siis need lähevad jälle üle.”
― Tõnu Õnnepalu, Paradiis

“Raha teine nimi ongi: tahan.”
― Tõnu Õnnepalu

“Need hiidkirikud on nagu madalikule puhkama lastud tühjad naftatankerid, kui naftat enam pole.”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

“Linn on tolmune, palav ja haisev kivist monstrum - pealtnäha. Nähtamatult on ta hingede tohutu, katkematu põiming. Jumala, võib-olla, hajameelne heegeldustöö. Tema sõrmed keeravad elude ja nende unistuste lõngu, sellal kui ta ise vaatab mujale ja mõtleb millelegi muule, universumitele, mida veel teha võiks, oma suurele laulule, mis ikka veel on laulmata. Sest miks Jumalaga peaks see olema teisiti? Ikka, laulmata. Ükskord tuleb õhtu ja sama hajameelselt paneb ta heegeldustöö käest, värvilised lõngad ripnemas, pooleli, ja tema kass, kui tal see on, tema tujukas ja seletamatu kass võib tulla ja need sassi ajada. Siis pole midagi parata, peab selle asja üles harutama. Või lihtsalt jääbki pooleli. Võetakse uued lõngad. Aetakse kass teise tuppa, karistatakse teda, aga või kass sellest kuulab! Korraks tõmbab nurka, vahib sealt, peksab sabaga. Siis on jälle sõber. Jumal paneb tema kausi täis.”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

“Linn on masin, mis kütusena tarbib vajalikku, muundades selle mittevajalikuks, aga ta on ka võlumasin, mis just selle mittevajaliku kõige vajalikumaks teeb.”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

“Inimesed ei vaja raamatuid. Nad võivad neid ju lugeda ja neid isegi osta ja neid isegi mulle kiita ja tulla koguni mind tänama, justkui oleksin ma neile mingi teene osutanud, aga nemad ei taipa, et ma ise tekitasin neis selle vajaduse, kui kirjutasin selle raamatu.”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

“Aga õnnis ja püha on teha, mis öeldakse. Eriti õnnis ja püha on armastada teha seda, mis öeldakse. Veel õndsam on teha seda juba enne, kui öelda jõutaksegi.”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

“Tegusid ei saa tagasi võtta. Aga neid saab, ja alati saab tegemata jätta.”
― Tõnu Õnnepalu, Ainus armastus. Valik esseid

“Kiitos pojan yksinkertaiselle neuvolle, että ota toki enemmän (eihän kaikkien pida olla viisaita ja arvokkaita kirjoja!), hän on löytänyt kirjaston kiehtovuuden. Kirjastokirjan voi jälkeenpäin viedä takaisin, niistä ei taloon jää merkkiäkään, ei pinoja, ei muistoa eikä pölyisiä hyllyjä.”
― Tõnu Õnnepalu, Mandala

“Raha on sellainen asia josta kissat eivät kiinnostu edes sata kertaa tuhanteen vuoteen. Ja siihen mennessä varmaan ihmisetkin ovat kyllästyneet siihen. Niin että kissat voisivat ilkkua: siinä näette. Mutta ne eivät ilku milloinkaan. Niissä on luontaista jaloutta: miksi muistella vanhoja asioita?”
― Tõnu Õnnepalu, Mandala

“Luud on tehtud mullast, veest ja õhust, aga hing tuvikudrutusest, laste häältest, sinistest õhtutest ja sellest salapärasest energiast, mida inimesed üksteisest mööda minnes vahetavad.”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

“Seal all, kus kaldapealne jõe kaheks lõhestab ja tumedad vesikasvud ei tea, kummale poole lehvitada, suples täna kaks kajakat. Nad justnimelt suplesid, nagu nad muidu ei saaks vees olla ja nüüd tulid hommikujaheduses kümblema! Aga võib-olla ei saagi. On linnakajakad, töötavad mujal, prügikastidel, kohvikute juures, hoovides. See hommikune kümblus on nende moment suvises linnas. Siis tuleb jälle tööle minna. Linn on töö.”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

“Usku ei kōiguta ükski kokkupõrge reaalsusega, kui seda usku eluks vaja on.”
― Tõnu Õnnepalu