Nete Tiitsaar's Blog

Ma ei tea, kuidas otse öelda, mida ma tunnen. Sõnad jäävad alati natuke lühikeseks, veidi hapraks. Siis tuleb metafoor.

Metafoor on minu varjatud uks, läbi ridade saab sinu hing mu tundeid kogeda. Mõnikord on see uks kitsas ja veidi pelutav, vahel lai ja kutsuv. See on minu viis lasta maailmal tunda seda, mida ma ise alles otsin.

Armastusluule elab kujunditest ehk metafooridest. Need on väikesed maailmad meie maailmas, ruumid, kuhu saab panna tunde, mis muidu jääksid sõnadeta. Kaasaegne armastusluule ei karda olla toores, aus, haavatav ja vahel isegi ebamugav. Metafoorid annavad sõnadele liikumise, värvi ja sügavuse. Kui meri ei ole lihtsalt meri, vaid taltsutamata igatsus, või tuli ei ole lihtsalt kirg, vaid keegi, kelle lähedusse jäämine on korraga kutse ja oht, siis lugeja hing liigub samas rütmis sinu tekstiga.

Metafoor kui hingepalsam

Kui ma kirjutangi, ei hakka ma enamasti mõtlema: “Kas see on metafoor või ei?”
Ma lihtsalt tunnen, mis sõnad tahavad välja tulla.

Näiteks rida, mis hiljem sai luuletuseks:

mu sees on sireenid, kes ei ela merel,
vaid rinnakus, kus vesi ei väsi

nete

See tuli otse mu tundeist. Sireenid ei ole siin merel, vaid minu sees, rinnakus, kus vesi ei väsi, kus igatsus ja soov pidevalt liiguvad. Iga laine, iga heli kannab endas emotsiooni, mida ma ei suuda otse sõnadesse panna, ja siiski saavad lugejad selle läbi ridade tunda.

Minu lemmikud metafoorid armastusluules

Ma leian, et mõned kujundid on leitavad mu luules pidevalt:

Meri — igatsus, sügavus, taltsutamatu tunneTuli — soov, mis ei lase magadaÖö — hetk, kui kõik mõtted on liiga suured, et neid öeldaVarjud — see, mis jääb ütlemata, mida ma pean endalegi varjamaTaimed ja lilled — kasv ja lootus, mis tekib alati pärast tormi

Iga metafoor on nagu väike maailm minu sees, ja kui ma selle ritta panen, võib lugeja sinna sisse astuda. Mõnikord astun sinna ise tagasi ja vaatan, kuidas valu või igatsus on saanud uue kuju.

Kuidas ma metafoore leian

Ma ei otsi neid teadlikult. Tihti tekivad need hilja õhtul, kui olen liiga väsinud, et mõelda, ja sõnad lihtsalt tulevad.

Näiteks:

ma kuulen sinu puudumist nagu sosinat tuule sees

Selles pole seletust. Pole loengut, pole õpetust. See lihtsalt on.

See on minu viis öelda: ma igatsen sind. Ma tunnen valu. Aga ma ei taha sind hirmutada ega panna sind mind päästma. Ma luban endal tunda ja rida kannab selle sinu ja minu vahele.

Mäng metafooride ja kujunditega

Ma katsetan vahel: üks metafoor üksi või mitu korraga.

Näide minu luulest:

sinu puudutus on varjatud tuli mu taltsutamata metsas

See tuli pärast tormist päeva, kui kõik oli korraga ohtlik ja kutsev, hirmutav ja ilus. Metafoorid lasevad mul panna need vastuolud ritta nii, et nad elavad ja hingavad.

Miks ma metafoore armastan

Sest sõnad otse ütlemata suudavad luua ruumi. Ruumi, kus lugeja võib tunda, mõelda, hingata. Ruumi, kus mu südamevalu, igatsus, lootus ja rõõm saavad eksisteerida.

Kaasaegne luule ei pea olema lihtsalt ilus või korrektne. Ta võib olla toores, haavatav, isegi ebamugav. Metafoorid annavad sellele elu, hoiavad seda mitte liialt sõnalisena, vaid tundena, mida saab kogeda.

Harjutus lugejale

Kirjuta üks rida oma tunde kohta ilma sõnata “armastus”.

Ära mõtle liiga palju, lase sõnadel tulla. Metafoorid ei küsi luba. Nad lihtsalt räägivad sinu eest.

Kokkuvõte

Metafoorid on minu luule süda. Nad ei valeta, ei liialda, nad tunnevad. Kui sõnad ei suuda otse öelda, saavad metafoorid ridade vahel hingata. Ja kui lugeja sisse astub, saab tema hing natuke kergem.

Harjuta täna: vali üks oma uus luuletus ja muuda iga otsene armastuse väljendus metafooriks. Lase sõnadel tantsida.

Poeesiani,
Nete

The post Metafooride kunst armastusluules appeared first on Poetess Nete.

Ma olen end terve elu tundnud nagu veidrik, kes ei mahu ühtegi kasti. Nagu kõndiv küsimärk, kes on otsinud kodutunnet valedest kohtadest ja valede inimeste käest. Olen armastust taga ajanud mööda ummikteid, teinud lõputuid ringe, komistanud ikka sama kivi otsa ja saanud vahepeal ka peksa, kord teiste käest, kord elu endaga.

Aastatega olen endasse tagasi tõmbunud, justkui puu, mis on pidanud talve liiga vara üle elama. Aga isegi siis, kui ma pole iseendani ulatunud, on luule alati minuni ulatunud. Ta on käinud minuga igal sammul — läbi tolmu, öiste tagahoovide, kaotuste ja uute alguste. Ta on olnud mu pehme sisemine kompass, mu ainus katkematu keel.

Ja äkki polegi vaja sobituda sinna, kuhu pole kunagi mõeldud sobituma. Äkki tuleb lasta endal lihtsalt… olla. Ja lasta luulel teha seda, mida ta alati teeb: kanda, hoida ja veidi terveks teha.

Siis tuli mäss.

Ühel hetkel sain aru, et kui ma juba ei sobitu ühegi vormiga, siis miks üldse püüda? Hakkasin luulega eksperimenteerima — rebima, katsetama, kasvatama talle uued tiivad. Mõned nimetasid seda alastuseks, aga tegelikult… luuletaja ongi alati alasti. Alasti oma sõnade all, alasti oma vigade ja tõdede vahel. Alasti kõige ees, mida ta julgeb välja öelda ja mida teised endale ei tunnista.

Nii sündisingi uuesti: mitte sobivana, vaid tõelisena. Mitte korras, vaid päris. Ja võib-olla just sellepärast oledki nüüd siin, sest äkki on just selline ebatäiuslik, mässav, alasti luule see, mis lõpuks päriselt puudutab. Toores, aus, vihane, armastav.

Ma ei mahugi kuhugi.
Aga lõpuks, väga õrnalt ja väga visalt, mahun iseendasse.

Poeesiani,
Nete

Mu sees on sireenid,
kes ei ela merel,
vaid rinnakus,
kus vesi ei väsi.

Nad laulavad vaikselt,
nii vaikselt, et teised
kuulevad ainult tuult,
aga mina kuulen kutset,
mis võib päästa
või uputada.

Mõnikord ma lähenen,
mõnikord põgenen,
kuid alati mõtlen,
kas need hääled
on mu enda igatsus
või miski võõras,
mis juhatab mind
omaenda karidele.

Sest mu sireenid ei ela merel,
nad elavad minus
ja juhatavad mind otse
omaenda karidele.

Ja iga kord jään seisma
sinna, kus on ohtlik,
laulu ja vaikuse vahele.

Nete

Ma ei tea, kas see oli armastus või harjumus,
aga ta suri aeglaselt, nagu tuli vihmas,
ja mina vaatasin pealt,
silmad lahti, käed taskus, süda üle ääre.

Üks hetk sai hingamisest töö
ja vaikusest kodu,
kus iga mööduv mõte koputab:
kas siin veel keegi elab?

Ma ei nutnud,
ainult kõndisin ringi omaenda hauas,
nii elus, et see oli piinlik.

Sõnad jäid suhu kinni
nagu veri hamba all,
ja ma mõtlen, kui palju valu peab veel võtma,
et saaks lõpuks lihtsalt olla?

Mitte tugev, mitte nõrk,
vaid olemas,
vaikselt, nii et isegi jumal ei kuule,
et ma ikka veel armastan.

Nete

Ma olen see, kes vajub, aga ei kao.
Ma ei oska kõndida läbi elu kuivade jalgadega,
sest mu süda on alati olnud jõgi,
mis otsib igast praost ja haavast tee välja,
murdub lahti ja voolab sinna,
kus on kõige valusam,
aga kõige ausam.

Ma olen Ophelia —
mitte see, kes jäi põhja,
vaid see, kes õppis vee all hingama.

Nete

Luuletaja elu ei ole glamuur

Unustame muinasjutud, kus luule sünnib sametpatjadel, kristallklaasis veini kõrval, küünalde ja pitsist laudlina saatel. Kus luuletaja kirjutab nagu filmistseenis — kaunis, rahulik, inspireeritud. Tegelikult sünnib luule sageli hoopis köögilaua ääres, kui kohv on jahtunud ja vaikus ei ole alati romantiline. Mõnikord on see vaikus raske, nagu tühjus, mis vajutab õlgadele.

Ma ei kirjuta siidkleidis ega glamuursetes kohvikutes, kui siis ainult oma ettekujutustes, sest romantiseerimine on luuletaja südameveres. Ma kirjutan villase pleedi all, vahel karvased sokid jalas, vahel püsti seistes, sest tool ei kannata mu rahutust. Mõnikord märkmikusse, mõnikord telefoni ekraanile, sest mõte ei oota, kuni paberi leian.

Luule ei sünni ainult ilust. Ta sünnib katkistest öödest, valedest algustest, mahakriipsutatud lausetest. Ta sünnib pimedusest, millest ma otsin tuld. See ei ole glamuurne. See on üksildane. Aga see on ka aus. Ja võib-olla just see teebki luulest erilise, et ta ei sünni laval, vaid laua ääres. Mitte siis, kui olen särav, vaid siis, kui olen kõige rohkem inimene.

Luuletaja elu ei ole šampanjamullid, autogrammide järjekorrad ega võluvad intervjuud. Enamasti on see köögilaua ääres kirjutatud read, hommikune kohv, mis jahtub enne kui mõte valmis saab, ja vaikus, mida peab ise julgema kuulata.

Luuletaja elu on rohkem sarnane hapusaiataignaga — see vajab aega, ruumi ja rahu. Ja vahel ka valu. Kõike seda, mida Instagram ei näita, aga mis teeb sõnadest päris sõnad.

Aga üks asi, millest ei räägita…

…on see, kui palju loovisikul läheb kaotsi, kui ta annab oma hääle kellelegi, kes justkui teab paremini. Ma olen seda kogenud veidi liiga lähedalt. See tunne, kui looming muutub kellegi äriplaaniks, kui su häält vormitakse viisil, mis pole enam sina, kui sind kuulatakse, aga ei kuulata. See õpetas mulle, kui kerge on kaotada omaenda rada, kui lubad kellelgi teisel hoida kompassi, mis peaks kuuluma ainult sulle.

Seepärast ma valin täna iseseisvuse. Mitte sellepärast, et see oleks lihtsam, vastupidi, vahel on see raskem tee, täis ootusi, pettumusi ja usku, mis tuleb uuesti üles ehitada. Aga see on aus tee. Minu tee. Sest ainus, mis mul lõpuks päriselt on, on mu hääl. Ja ma ei lase enam kellelgi seda kujundada, vähendada või üle kirjutada, isegi kui minu uute luulekogude või poeetiliste saavutuste teostamiseks kulub rohkem aega.

Iseseisev olla tähendab…
…et ükski otsus ei sünni kiiruga.
…et vahel tuleb ise olla toimetaja, turundaja, kujundaja ja kirjastaja.
…et kogu rõõm ja vastutus kannab üht südant, iseoma.

Aga see tähendab ka seda, et iga sõna on 100% minu, et iga raamatu leht kannab minu tempot, minu südamerütmi, minu tõde.

Kahe poja emana tahan neile näidata, et loovus ei peagi olema kellegi teise kontrolli all. Et oma hääle hoidmine on tugevus, mitte risk. Ja et iseseisev tee võib olla küll keerulisem, aga see on ka kõige vabahingelisem.

Ja kui ma juba aus olen, mul on ka sotsiaalmeediast kõrini

Mitte inimestest, vaid mürast, survest ja valemitest, mis ütlevad: “Postita rohkem. Ole aktiivsem. Ole bränd. Ole nähtav. Ole turundatav.”

Aga mina tahan olla inimene. Ema. Looja. Ja kõik need asjad vajavad ruumi, mitte pidevat esinemist.

Ma tahan, et mu luule sünniks vaikusest, mitte algoritmidest. Et mu mõtted kerkiksid nagu haputainas — aeglaselt ja ausalt, mitte kiirustava tähelepanu nimel. Et mu pojad näeksid, kuidas ma valin päris elu, mitte ainult lõputut scroll’i. Et ma ise näeksin oma päeva, mitte ainult seda, mis jagamist väärt on.

Poetess Nete tagasitulek

Seepärast olengi valinud iseseisva tee nii loomingus kui sotsiaalmeedias. Sest ainult nii saan päriselt hingata. Olgu see kui eklektiline tahes.

Luuletaja elu pole glamuur. See on töö, mida tehakse sõrmedega, mis on vahel tainased, vahel värisevad, vahel väsinud. See on elu, kus ilu ja valu jagavad sama ruumi. Aga see on ka elu, mis on lõpuks täiesti, vääramatult, kompromissitult minu.

Ja just seepärast ma valin selle iga päev uuesti. Sest ma tulin tagasi. Mitte sellepärast, et elu oleks kergemaks saanud, vaid sest mina olen tugevamaks kasvanud. Kandsin endaga kaasa oma armid, õppetunnid, katkised kohad. Need kõik tõid mind siia. Tagasi sõnade juurde. Tagasi iseenda juurde.

Iga kriimustus, iga katkine hetk, iga pisike õppetund on vorminud mind selliseks, nagu ma täna olen. Ma ei karda neid. Ma ei peida neid. Need on mu kaart maailmas, kus armastus ja hellus ei ole nõrkuse märk, vaid julguse ja jõu tunnistus. Iga samm, mille olen astunud, on viinud mind lähemale sellele, kes ma tõeliselt olen.

Ma kirjutan, sest sõnad on mu relv ja mu pelgupaik. Ma kirjutan, sest sõnad on mu mängumaa, kus võin olla haavatav ja samal ajal vaba. Ma kirjutan, et valgus ja vari kohtuksid ridade vahel.

Ja nii astun edasi. Emalõvina, luuletajana, naisena, kes teab, et isegi katkised kohad võivad õitseda. Ilu ei peitu täiuslikkuses, vaid armides, mis meid kujundavad.

Kirjutan armastusest. Kirjutan pausidest sõnade vahel, hetkedest, mis õpetavad rohkem kui kõige suuremad laused. Kirjutan sellest, kuidas inimene leiab end uuesti — pehmemana, tugevamana, tõelisemana.

See siin on minu tagasitulek.
Minu koht valguse ja varju vahel.
Minu hääle kodu.

Kui otsid sõnu, mis puudutavad, südametuld, mis ei karda põletada, ja elu, mis kannab oma arme nagu medalit, oled õigel lehel.

Oled südamlikult oodatud minu luulekogukonda, mis kirjutab end iga päev uuesti.

Poeesiani,
Nete