Epp Petrone's Blog
November 23, 2023
Minult “musta reede” raamatusoovitused
Kogu meie kirjastuse “musta reede” ehk 50% sõbrahinnaga valik on SIIN.
Ja võtsin, tegin omalt poolt spikrid-soovitused. Aitäh, kui minu soovitustele tähelepanu pöörad ja mõne mõnusa raamatu ostad :).
(Siit lehelt saab otse piltide pealt kirjastuse leheküljele ja saab ka tagasi, ilma et ostukorv ära kustuks).
Esiteks PÄRL, mis sobib minu meelest kõigile öökappidele ja igasse kingikotti. 
LASTELE:
8-12AASTASTELE:
NOORTELE, TEISMELISTELE:
PÕNEVIKE AUSTAJAILE:
ROMANTIKUTELE:
MAAINIMESELE:
LOODUSTARKUSTE OTSIJAILE:
MÜSTIKAHUVILISTELE:
HUUMORI AUSTAJAILE:
TALVEHULLUDELE:
PÄIKESE(REISIDE)ARMASTAJAILE:
AJALOOHUVILISTELE:
EESTIMAA PATRIOOTIDELE:
AASIA-HUVILISTELE:
VÄLISMAALASTELE:
VEEL JUSTIN PETRONE FÄNNIDELE:
…JA VEEL EPP PETRONE FÄNNIDELE 
The post Minult “musta reede” raamatusoovitused appeared first on Epp Petrone.
December 19, 2022
Sänna mõisa taga jõe ääres 21 ja 22 dets: väelaulud lõkke ümber pööriööl ja kuuloomise ööl
22. detsember on kaduneljapäev, muutuste, puhastumise ja lahtilaskmiste aeg, millele järgneb uue kuu loomine 22. detsembri öösel.
Ja sestpeale algab aeg, mil iga päev läheb aina valgemaks.Korraldame jõe ääres Sänna kultuurimõisa taga suure ühise lõkke, ühislaulmise ja sõnamised, seda nii 21. kui 22. detsembri õhtul, algusega kell 18 ja lõpuga 22-23 paiku.Kutsutud ja oodatud on kõik väekad! Ja ka need, kel kuidagi kurb olla viimasel ajal ja kel tunne, et vaja on üles leida oma hingerahu, oma vägi. Rahuvägi!Tulge, sest koos loome tulevikku ja koos elame tänases erilises, ajaloolises ajas. Nii, nagu kunagi oli ärkamisaeg ja laulev revolutsioon… meie kätes ja rinnus on see vägi olemas.Logistikast ka:– kes soovib, võib tulla kultuurimõisa juurde vabatahtlikku lumerookimist tegema 21. detsembri päeval.– koguneme alates kella 18st. Aga oleme ilma kellaajaliste piiranguteta: tulla on lubanud nii mõnigi vägev väelaulik, nii mõnigi vana hea laul ja nii mõnigi uus, mis vaja omaks laulda… Ühineda ja lahkuda võib iga aeg.– Lõkkeplatsi kõrval on tipitelk, kus on pinke jala puhkamiseks ja omaette väike lõke. Seal on ka teed ja kruusid. Kui soovite midagi ühislauale teekõrvaseks tuua, aitüma. Ka mesi on oodatud.– Kui soovite lõkkesse tuua kaasa mõne puurondi, sobib!– Palun tooge kaasa ka oma õueküünal või klaaspurgi sees teeküünal, sest plaanis on valgust juurde luua.Loe ka eelmist postitust, seal on samal teemal :).
The post Sänna mõisa taga jõe ääres 21 ja 22 dets: väelaulud lõkke ümber pööriööl ja kuuloomise ööl appeared first on Epp Petrone.
Üleskutse-arutelu: korraldagem väelõkkeid ja laulmist
…PS. SIIA VEEL TÄPSEMALT SÄNNA LÕKKEÕHTUTE KOHTA: me igal juhul teeme, kui on väga lörts, siis ainult püstkoja lôkkena. Vaata ka järgmine postitus, see on täpsemalt Sänna lõkkeõhtutest.The post Üleskutse-arutelu: korraldagem väelõkkeid ja laulmist appeared first on Epp Petrone.
Üleskutse-arutelu: korraldame väelõkkeid ja laulmist
…PS. SIIA VEEL TÄPSEMALT SÄNNA LÕKKEÕHTUTE KOHTA: me igal juhul teeme, kui on väga lörts, siis ainult püstkoja lôkkena. Vaata ka järgmine postitus, see on täpsemalt Sänna lõkkeõhtutest.The post Üleskutse-arutelu: korraldame väelõkkeid ja laulmist appeared first on Epp Petrone.
„Kas me oleme sõjas?”
See artikkel (lühiversioonina) ilmus minu sulest Eesti Ekspressis 7. detsembril 2022. Siin on pikk lugu.
„Tegin metsa, võtsin mootorsaega puud maha, kõrvaklapid peas, nagu peab,” kirjeldab talunik Mati Alvela. „Järsku tabas mind kentsakas ehmatus, peaaegu et kabuhirm. Olin kindel, et mingi puu on kusagilt mulle peale kukkumas.”
Paanikahetke käigus taipas ta kõrvaklapid peast kiskuda. Ja kuulis siis: tavaline asi. Lahinguväljal käib lõhkamine. „Plahvatuse madalsageduslik vibratsioon on see müra, mida miski kinni ei võta ja mis just kõige häirivam on.”
Mida õigupoolest tähendab „müra”, see nunnu sõna, millega kirjeldatakse Võrumaal, Nursipalu polügooni ümber toimuvat? Mati Alvela on terve elu elanud Nursil ja on kogenud 2003. aastast saadik sealt kostuvat. „Kõmakas tuleb alati ootamatult, sellega ei harju mitte kunagi ära,” ütleb ta. „See on inimlik ellujäämisinstinkt, põmakat tuleb karta.”
Alvelast on saanud praktiline müraekspert, igapäevases elus märkab ta seda, „kuidas põhjatuul toob hääle laskealalt Nursi külla, lõunatuule puhul aga Sõmerpallu. Mida kõrgem õhurõhk ja kirkam ilm, seda paremini on heli kuulda, „tunne on, justkui lõhkeks pomm otse su kõrval. Aga ka madala pilvisusega on hästi kuulda, sest hääl peegeldub pilvedelt tagasi”.
Alvela majapidamise teine probleem, lisaks viie kilomeetri kaugusel asuvale lahinguväljakule, on mõnesaja meetri kaugusel maanteel manööverdavad sõjamasinad. „Nursile jõudes on nad just teise tee pealt ära keeraud ja siis nad kiirendavad… see on kõva lärm ja tohutu, luuüdini võttev vibratsioon.” Mürauuringute kohaselt tekitavad sõjaväe liikurid müra kuni 110 detsibelli, inimesele tugevat piina tekitav valulävi on 120 detsibelli. Ja me räägime siin vaid mööda sõitvast masinast.
NATO võttis asjad enda kätte
Mismoodi on Eesti riigis reguleeritud militaarmüra? Vastus on ootamatu. Eesti riigis on selle koha peal seadustes-määrustes lihtsalt auk. Meenutab akustik, rahvast müra eest kaitsja ja selle eest elutöö preemia saanud Linda Madalik: 2000ndate alguses oli tal, toona terviseametis töötades, kohtumine NATO akustikuga, jutuks plaanitav Nursipalu militaartsooni loomine. „Tutvustasin meie riigi müramäärust. See oli mul päris karmilt kokku kirjutatud, tõsi, seal ei olnud sees militaarmüra, sest selleks polnud vajadust olnud. Mulle tehti selgeks, et nüüd on tegemist NATOga ja nad võtavad asjad enda kätte. Nad tegidki oma uuringud, esitasid oma seisukohad. Meid, Eesti riigi ametnikke, ei lastud sellele protsessile mitte kuidagi ligi.”
Nüüdseks on Linda Madalik lõpetanud töö riigiametis ja tegutseb ettevõtjana. „Tohutult kahetsusväärne, kuidas see asi läinud on,” ei hoia ta sõnu tagasi. „Nad ei oleks saanud sellise müraga siia sisse tulla, minu tehtud normid olid väga ranged ja inimesi hoidvad.”
Müramääruse udustumine
Vaatame seadusloomet: mis siis täpsemalt juhtus?
Linda Madaliku poolt 2002. aastal koostatud sotsiaalministri määruses nr. 42 oli sees „kriitilise müra” mõiste: kui müra ületas lubatud taseme, sai olukorra kuulutada inimestele ebasobivaks ja tuli seda müravastaste meetmetega lahendada. Selle määrusega oleks saanud ka militaarmüra ohjata.
Praegu kehtib aga selle määruse uus versioon, aastast 2017, kus on normitud vaid siseruumide müra. Ruumidest väljaspool asuvad müratasemed võttis aasta 2016 lõpust oma valdusesse keskkonnaministeerium, luues müramäärus nr 71. Selles määruses pole aga reglementeeritud müra maksimaaltasemeid, teisisõnu hetkelist müra nagu lõhkamine, tulistamine, lennuki ülelend. Kui päeva jooksul on suur müra lühikese aja vältel, siis see teisaldatakse antud määruse järgi lihtsalt päeva keskmiseks.
Erapooletuid uuringuid Nursipalul, Aegviidul või Ämaris toimuva hetkelise müra kohta ei saa Madaliku sõnul teha, sest puuduvad usaldusväärsed algandmed. „Sama olukord oli nõukogude ajal, kui üle Tartu sõitsid hävituslennukid, aga me ei tohtinud neid mõõta… tegime seda ikkagi, salaja põõsas.”
Raske oleks ka Nursipalu probleemist kahjustatud inimeste tervist praegu kuidagi teaduslikult uurida, tunnistab audioloog-psühholoog Avo-Rein Tereping. „Meil puudub fikseeritud algtase või kontrollrühm.”
Elame müraepideemias
Pealesunnitud müra pole muidugi mitte ainult Nursipalu rahva mure. Tuulepargid, lennuväljad, kiirteed, tehased… Nagu kirjeldab Linda Madalik, on inimestel üha enam probleeme mürareostusega, aga terviseameti müraspetsialistid ei saa aidata: „Kui kunagi 1990ndatel oli terviseameti füüsikalabor tõesti koht, kuhu abivajajal tasus pöörduda, siis aastast 2000 suunati see labor õigusenõudmise asemel tellimustöödele. Abivajajad on ripakil. Just kuulasin ära ühe põlistalu pidaja, kelle talust saja meetri kaugusele ehitati piimafarm ja tal algab varavalgest peale tööstuslärm. Kahjuks ei saa ma teda mitte kuidagi aidata.”
Aga mitte miski tööstus- või põllumajandushäältest pole võrreldav lahingutegevuse häälega, väidab Nursipalu lähistel metsas elav Toomas Tammemägi: „Ühel lihtsal põhjusel: sest pommi kuuldes ei tea sa mitte kunagi, kas see on harjutamine või päriselt.” Just see on faktor, millega kaitseväkke või -liitu kuuluvad inimesed ei oska arvestada, kui nad tsiviilelanike elu ette kujutavad. „Me ei arva, et me esimeste hulgas teada saaksime, kui sõda algab.”
Niisiis ei ole kohalike kaebusteks mitte (ainult) kuulmiskahjustus, vaid vaimne kurnatus ja ärevushäired.
Mati Alvela lisab hüpoteetilise sõja kõrvale ühe teise hirmufaktori: „Meie külad jäävad suurte relvade laskeulatusse. Kui keegi teeb näpuvea, siis võib see miin lennata otse mu aeda. Või kui relva juurde satub mõni psüühiliselt ebastabiilne, kellel on närvid läbi ja põrutab oma valangu meelega siia?” Alvela meenutab kolonelleitnat Maidu Allika sõnu: „Ta ütles, et see stsenaarium on tehniliselt võimalik ja 100 % garantiid ei saa keegi anda. Olen tänulik, et ta selle välja ütles.”
Aga lahingumüraga harjumist see muidugi lihtsamaks ei tee.
Inimene on loodud nii, et juba 200 millisekundi jooksul saame müraimpulsi peale šoki, kirjeldab akustik Linda Madalik. „See on meie liigi ellujäämismehhanism.” Aga kui šokk tuleb iga natukese aja tagant uuesti, sest lahingurelvade harjutamine käib valangute kaupa, siis on see eriti kurnav. „Püsivat müra on inimesel lihtsam taluda,” kirjeldab Madalik. „Raske on meil taluda just impulssmüra, mis tekib ja kaob.”
Jätkab audioloog-psühholoog Avo-Rein Tereping: „Suurtest lasketorudest tekkiv madalsagedus häirib inimesi kõige rohkem, paraku kaitsevad ehituskonstruktsioonid väga halvasti igasuguste madalsageduslike helide eest.” Ta teab inimesi, kes on kodu vahetanud, sest peaaegu et kõrvale kuuldamatu madalkõmin on neid häirinud nii tugevalt, olgu selle põhjuseks mis iganes. „Ja ajaloost on teada legendaarsed kummituslaevad, kust inimesed merre olid hüpanud või lihtsalt leiti nad müstilisel põhjusel surnult, hunnikutes. Üks hüpotees on see, et inimesed läksid neil laevadel hulluks seoses ülivõimsa madalsagedusliku heliga, sest tormi, maavärina või vulkaanipurske tõttu tekkis selles piirkonnas madalsageduslik õhuvõnkumine, mida kõrv ei taju helina, vaid vibratsioonina, arusaamatu ja paanikat tekitava müdinana. Niisugune helilaine levib suurte vahemaade taha.”
Seevastu kõrgsageduslikku heli, näiteks käsirelvadest laskmist, on palju lihtsam hajutada, selle võtavad kinni puulehed ja majaseinad. Meie kaitseväe laskeplatsidelt levib ohtralt mõlemat heli, olenevalt harjutuspäeva kavast. „Kui oled näiteks lõhangu kõrval, pead kindlasti kasutama kõrvaklappe,” kirjeldab Tereping, „sealt tuleb neil terve spekter, nii kõrgema sagedusega kui päris madala infrahelini välja.”
Toomas Tammemägi. Foto: Andres TreialOma poisid, las harjutavad
Toomas Tammemägi veetis kõik oma lapsepõlvesuved vanavanemate talus Nursipalu külje all. Samal ajal toimetas metsas nõukogude armee sõjaväeosa, aga millegipärast ei mäleta Tammemägi toonast lahingharjutuste müra. „Puhas vaikus,” kirjeldab ta seda, kuidas käis poisina järvel kalal.
Edasi läks elu kirevaks, täisealisena kolis ta tosinaks aastaks Stockholmi ja sama kauaks Oslosse, kuni tuli otsus võtta üle talu, mille olid rajanud ta otsesed esivanemad aastal 1850. „Tulin, asusin 2000ndate alguses toimetama, ise oma kätega restaureerisin vana maja,” kirjeldab ta.
Esimene kord, kui metsast plahvatusi kuulis, helistas mees tuttavale. „Too ütles, et mingi kaitseväe harjutusala olla siia tehtud, poisid harjutavad natuke. Mõtlesin, et hea küll, meie oma poisid, las harjutavad. Aga mitte mingit küsitlust ega mitte mingit teavitust selle kohta ei olnud, mitte kunagi.”
Aegamööda läks sõjamängude harjutamine aina tihedamaks. Ja aegamööda hakkas mees aru saama, millisesse kohutavasse seisu ta on oma eluga jõudnud. „Olen rahuarmastav inimene, olen teadlikult valinud, et soovin elada ürglooduse keskel, oma lapsi kasvatada vaikuses ja harmoonias. Aga selle asemel valdavad mind pidevalt väga negatiivsed emotsioonid. On ärevus, on vajadus iga kord kontrollida üle, ega ole päriselt sõda alanud, on viha, et miks nad seal lasevad, ilma meilt luba küsimata. Mis mõttes: nad kaitsevad rahu? Nad võtavad meilt ju rahu ära!” Riigikaitseliste argumentide osas on tal oma arvamus: „Elu on elamiseks ja surm tuleb nagunii. Mina soovin elada oma elu rahus ja vaikuses ning siis surra. Miks piinata end sellel teekonnal, miks teha elu surmalaadseks? Ma ei karda mitte midagi, aga ma näen, et instinktid tekitavad ärevust. Ja ma ei soovi oma laste küsimustele vastata, aga ma pean. Nad küsivad: kas me oleme sõjas? Me ei ole sõjas! Või oleme?”
Kas mürast teavitatakse?
Toomas Tammemägile tuleb see üllatusena, et kusagil netis on tema naabermetsas toimuvate laskeharjutuste graafikud üleval. „Vähemalt korra oleks nad võinud inimestele saata info, kuskohast me selle kohta infot peaks saama,” nuriseb ta „Oleks normaalne, kui nad saadaksid sms-i iga kord, kui on kõrge müratase.”
Kas siis hoiaksite kodust eemale? Ei usu, kuhu mul minna, vastab ta.
Kuhu ma siit hoian, muigab nursikas Mati Alvela samamoodi. „See on mu kodu ja mu töö!” Ta on aastate jooksul üritanud panustada Nursipalu olukorra parandamisse. Tema ja veel kümmekond kohalikku on tegutsenud üle 20 aasta, kutsudes üksteist „võitluskaaslasteks”, nii et võib öelda, Nursipalul käib ammu sõda, teada on ka selle alguskuupäev. 15. aprillil 2003 algas kohaliku rahva sõnul meeletu sõjamüra, mis kestis kolm ööpäeva.
Sellest kolmepäevasest „sõjategevusest” saigi alguse kohalike vastuseis kaitseväele. „Me saavutasime selle, et kiskusime tuhandehektarilise looduskaitsela kaitseväe hambust välja,” ütleb Alvela. „Kuulsin hiljuti, et kaitseväe sõnul tegid hoopis nemad ise selle looduskaitseala, see on küll vale.” 15 aastat suutis seltsing Inimsõbralik Nursipalu hoida ka miinipildujad oma metsadest eemal, kasutades planeerimisseaduse raames võimaldatud venitustaktikat. Aga aastaks 2017 jõudis miinipildujate aeg siiski kätte: keskkonnaministeerium andis raieloa ja miinipildujad toodi kohale.
Kõik see juhtus just samal ajal, kui udustus välimüra reguleerimine meie riigis.
Kati Taal. Foto: Andres TreialMüra mõõtmine on „metsas”
Müra mõõtmise ja akustikakontrolliga on Eestis asjad ekspertide sõnutsi igast otsast kehvasti, nii ka militaartsoonide lähistel. „Ja milleks üldse mõõta,” heidab Mati Alvela käega. „Seni, kuni müramõõtja tulemustest ei tehta mingeid järeldusi, ja minu teada Kaitsevägi seda ei tee, seni on see mõõtmine lihtsalt raiskamine.” Praegu Nursipalul müramõõdikut nagunii ei olegi, see on viidud Ämari lennujaama juurde.
Nursipalult on tehtud ka ametlikke mürauuringuid, aga akustik Linda Madaliku sõnul on sellised uuringud „inimese kahjuks”: teadlased on välja töötanud erinevad filtrid, imiteerides inimkõrva, paraku läks nii, et otsustajad pidasid neid filtreid liiga keeruliseks. „Müramõõtja näitab müra väiksemana, kui see tegelikult on,” ütleb müraekspert Madalik. Teiseks, tuult ja ilmastikuolusid pole uuringutes faktoritena kirjeldatud. Kui kaugele kõmakad ja täristamine kostuvad, see on pigem eluliselt praktikas tõestatud: igapäevane on 20 kilomeetrit, vahel ka 50-60 kilomeetrit. Teiselpool Munamäge Vaskna turismitalust on Nursi-kandi taludesse sageli helistatud: „Kas see sõda on ikka teie juures?”
Kütioru põhjast, teiselpool Võru, kirjeldab taluperenaine Kati Taal: „Õppuste päevadel on meile kuulda madalad sügavad kumedad mütsakad, mis löövad kogu kehast läbi. See madal vibratsioon pole vali, küll aga ülimalt ebameeldiv. Aknaklaasid klirisevad, uks väriseb. Ja meie kanad on ärevil, tõmbuvad vaikselt ühtekokku, ainult kukk teeb iga paugu peale hädakisa.”
Kati tunnistab ka, et Võru haiglasse sünnitama minna ta ei sooviks: „Lapsel on puhas hing ja tuua ta siia ilma pommide madalvibratsiooni saatel… millise imprindi ta sellest saaks?”
Võru haigla asub ühest laskealast vaid 2,7 kilomeetri kaugusel.
Mis on lahendused?
„Kanda müratakistavaid kõrvaklappe,” soovitab müraekspert Tereping ja möönab siis: „Madalat helisagedust see kinni ei võta, aga kõrgest päästab. Sellest on abi siis, kui paugud käivad kusagil lähedal.”
Mati Alvela vaid muheleb selle soovituse peale: kui ta iga argipäev hommikust õhtuni peaks klappe kandma, siis oleks ta kõrvad katki hõõrutud. Viimasel ajal on mürarikkad õppused just nii sageli, esmaspäevast reedeni, hommikust õhtuni.
Alvela esitab oma rahulikul moel ideed müra tõkestamiseks, mida kaitseministeerium võiks arvestada. Esiteks: kasutada suurrelvade harjutamiseks keskpolügooni lähistel Sirgala polügooni, mis asub keset suurt inimtühja tühermaad. Aga Nursipalu polügoonil saab harjutada suurmasinate taktikalist manööverdamist – vaikselt, ilma laskmata. Kahe koha vahel toimuvat sõdurite kiire liikumise logistikat saab samuti harjutada.
Teiseks, mis puutub praegu Nursipalus toimuvat lasketegevust: „Tuule suund on imelihtsalt kontrollitav. Kui on tuul meie peale, siis tuleks lasta laskeala teises otsas, ja vastupidi, kui tuul Sõmerpalu peale, siis võiks lasta meiepoolses otsas. See juba veidi leevendaks…”
Edasi, millal lastakse. Sageli on hommikud vaiksed, kuigi ametlikult on kaitseväe kodulehel kirjas mürateavitus, aga alates pärastlõunast läheb „suureks laskmiseks”, just sel ajal, kui lapsed koolist koju jõuavad. Rõugesse kooli pole see lahingutegevus nii hullult kosta kui kodudesse.
Mida see laskmismüra laste kuulmisele ja psüühikale teeb, seda pole keegi uurinud. „Lõunaund ei saa nad magada, see on selge,” kirjeldab Alvela. „Oleme siin üritanud väsinud last magama saada miinipildujate saatel. Iga paugu peale võpatab, kõik neli jäset tõmblevad…” Selliste sülelastega ei jää Ukraina sõjas mitte keegi lahingutsooni ja üritatakse kiirelt lahkuda, kusagile vaiksemasse piirkonda, kui vähegi võimalik. Alvela on aga paigal püsinud ja ikka on talle lapsed-lapselapsed külla tulnud, sisuliselt sõtta – audio ja ärevuse fooni mõttes. Lapsed küsivat vanaisalt ikka üle: „Vanaisa, ega nad meie pihta ei lase?” Ja tahavad õuest ära tuppa minna.
Mati Alvela. Foto: Andres TreialAlvela talu oli Võrumaa esimene turismitalu, tegutsenud 1990ndate algusest saati. Kui 2000ndate alguses Nursipalu militaartsoon tehti ja seal „vaikselt” laskma hakati, jäi vool tema turismitallu aina väiksemaks. „Viimased viis aastat me veel hingitsesime, käis mõni püsiklient, kellega sõbraks olime saanud, kannatas need pommihääled ära,” ütleb ta. Hiljuti lõpetas ta ametlikult külaliste vastu võtmise. Selle aasta alguses mõtles küll korra Ukraina pagulaste majutamisele, aga siis kuulis, et sõjast tulnud inimesed ei kannata ilutulestiku heli. „Niisiis pole mõtet neid siia kutsuda, meie talus on neil võibolla rohkemgi sõda kuulda, kui kodumaal eales oli…”
Turistide asemel peab Alvela nüüd puukooli ja puutöökoda.
Erimajandustsoon?
Mis saaks, kui Nursipalu laienemine tuleks? Norras-Rootsis elanud Toomas Tammemägi on katsunud ette kujutada, mis tunne oleks esivanemate talu tühjaks jätta. „Ma poleks mitte ühte päevagi Eestis, kui ma siit talust ära peaks minema!”
Mati Alvela on kindel, et tema sünnitalust minema ei koli. „Aga mul on küll tammsaarelik tragöödia õhus: kes mu elutöö üle võtaks? Kes siin elada sooviks?” See tragöödia on õhus sadades, kui mitte tuhandetes taludes, mis jäävad nii praeguse kui potentsiaalselt laieneva Nursipalu mürareostuse piirkonda: Otepääst Põlvani on see potentsiaalne maa-ala. Munamäe, Setomaa, Karula rahvuspark, Hargla… Võrust ja Rõugest kõnelemata.
„Riik peaks siia tegema erimajandustsooni koos suurte privileegidega,” arutab Alvela. „Olgu laienemine või mitte, igal juhul peaks siin tsoon olema. Riigi rahadest peaks toetama tsooni jäävate ehitiste heliisolatsiooni ja neljakordsete pakettakende ostmist, et inimesed saaksid vähemasti toas enamvähem normaalselt elada. Maksusoodustused, varasem pensionile minek… Kõigi riigikaitseliste objektide ümber tuleks erimajandustsoon tekitada. Tapa-kandi ja Ämari-kandi rahvale on samamoodi liiga tehtud. Sel moel on inimestel võimalik kuidagimoodi siin hakkama saada, või siis müüa oma kinnisvara neile, kes soovivad maksu- ja muid boonuseid kasutades siin kuidagimoodi hakkama saada.”
Kas on veel mingeid leevenduslahendusi? Avo-Rein Tereping arutleb: „Teoreetiliselt saaks müraallikate ümber ehitada meeletult kõrge müüri, millest madalsagedusheli üle ei pääse. Ja teoreetiliselt saaks kasutada paugusummuteid, aga kahuri paugusummuti peaks olema sedavõrd suurte mõõtmetega, et muudaks sõjamasina kasutamise võimatuks.”
Akendest, kalkunitest ja inimestest
„Päris kindlasti peaks kaitseministeerium andma välja müradokumendi, mis käsitleb militaarmüra,” täiendab Linda Madalik lahenduste otsimise teed. „Selleks tuleks moodustada töögrupp, kuhu peale ametnike kuuluksid ka akustikud. Vene ajal tegutses meil mürakomisjon, mina olin ka seal tegev. Kui kavatseti ehitada Muuga ringrada, siis ma asusin sealkandis elavaid inimesi kaitsma ja tulemus oli…et mind visati sellest mürakomisjonist välja, sest osutusin tülikaks. Õnneks ringrada siiski ei tulnud.”
Ta mäletab, kuidas 2000ndate alguses seoses Nursipalu harjutusala tekkimisega esitasid NATO akustikud uuringu militaarmüra kohta. „Seal oli juttu paugutamise müra mõjust kalkunitele, sest väidetavalt polnud inimesi nii täpselt uuritud,” kirjeldab ta. „Uuringust selgus, et lähedal toimuva paugutamise müra tõttu sai osa kalkuneid kohe infarkti, aga osal tekkis infarkt 24 tunni jooksul. Need, kes ellu jäid, ei suutnud muneda ja need, kes suutsid muneda, nende munad osutusid viljatuks. Veel mäletan sellest NATO uurimistööst, et suurtükimürskude müra tekitab vibratsiooni ja aknaklaasid võivad puruneda. Aga nad mainisid kommentaariks, et kui aknad purunevad, siis need on viletsad aknad ja tuleks nagunii tugevamad panna.”
Linda Madalikule tehti toona ettepanek minna kohaliku rahva ette, rahustama. „Ma ei saanud oma ametipositsiooni tõttu minna musta valgeks rääkima. Üks keskkonnaspetsialist küsis, et mida mina soovitaksin teha inimestel, kes selle harjutusala ümbruses edasi peavad elavma. Ma ütlesin, et nad peaksid aknaklaasi varuma ja oma kalkunid või muud kodulinnud enne ära sööma, kui seal paugutama hakatakse. No mida mul öelda oligi? Oli arusaadav, et riigikaitse on esmatähtis. Aga samal ajal tuleks kaitsta inimesi, kes selles riigis elavad.”
Kommenteerib kaitseministeeriumi keskkonnapoliitika ja ruumilise planeerimise juht Kadri Auväärt:
“Militaarmüra ei ole atmosfääriõhu kaitse seadusega tõesti reguleeritud, kuid kaitseministeeriumi initsiatiivil on koostatud ametkondlikuks kasutamiseks militaarmüra regulatsioon, mis esitab soovituslikud normtasemed. Selle regulatsiooni rakendamisel seatakse eesmärgiks, et soovituslikke normtasemeid väljaõppe käigus ei ületata. Kui on näha, et see ei ole võimalik olemasoleva koormuse juures, siis tuleb analüüsida väljaõppeehitiste või -alade kasutamist ja vajadusel näha ette leevendusmeetmed, näiteks mingi relva kasutuse piiramine või teise kohta üleviimine, väljaõppe hajutamine rohkematele päevadele, mingi müraallika kasutamise lõpetamine väljaõppeehitisel või mürakaitsevallide ehitamine. Parimate olemasolevate meetmete kavandamiseks viiakse läbi müra modelleerimine, seda ka Nursipalu harjusvälja laiendamiseks. Hetkel sellist modelleerimist veel ei ole.”
The post „Kas me oleme sõjas?” appeared first on Epp Petrone.
“Mind saab oma kodust ära viia vaid käeraudades, tulgu nad ja proovigu!”
See artikkel minu sulest ilmus Õhtulehes, 28. novembril 2022.
„Ajakirjanikud?” Memm paotab koputuse peale ust ja esitab tere asemel sellise küsimuse. Oleme tulnud ette hoiatamata, keeranud Nursilt Sõmerpalu peale ja peatunud esimese metsaäärse maja juures. Lumi krudiseb, tihased säutsuvad noorte õunapuude peal. Toast tuleb piparkoogihõngu. Memme kaenla all on pisike koer ja selja tagant paistavad kaks last.
„Kohalikud!” vastan. „Samas supis!”
Sest jah, olen „suppi” sattunud.
Elasin aastaid Venemaa lähistel, Obinitsa-kandis. Mu ameeriklasest ämm muretses selle pärast pidevalt ja pommitas mind soovitustega müüa talu ja osta uus, turvalisemasse kanti. Septembrikuus toimuski mul notaritehing, tulemuseks vana savimaja maalilise Mustjõe ürgoru veerel. Istusin kohalikus saekaatris laelaudu oodates, kui sain saatusliku telefonikõne.
Midagi kahtlast olla toimumas. Uue „tsooni” piir jäävat minust umbes kuue kilomeetri kaugusele. Praegu kaugelt metsadest kostuvad paugud olla naljamäng selle kõrval, mida plaanitakse…
Nii, nagu mina, nõnda kuulsid teiseki Nursipalu-kandi inimesed plaanitavast kahtlasest toimingust kuulujutuna.
Miks te lasite meil raha kulutada?
Rõuge vallavolikogu nimetuks jääv liige kinnitab: esimene laine jutte olid kinnised, „rahvast ei tohtinud paanikasse ajada”.
Aga rahvas tegi remonti. Ajal, kui raha hüütakse lepalehtedeks ja inflatsioon aina tõstab tempot, tundub kõige õigem kiirelt ehitades kriisiks valmistuda. Kes kaevas keldri, kes soojustas seinad, kes pani päikesepaneelid…
„Me just lõpetasime küttesüsteemi, mitu aastat olime hoogu võtnud,” kõneleb üks kaitseministeeriumi plaanitud „tsooni” sisse jääv külaelanik. Peamine, mida ta ette heidab oma valla valitsejaile, on salatsemine. „Miks te ei öelnud meile, et ettevaatust, oodake igaks juhuks, meil on eelinfot… Miks te lasite meil oma kodudesse pimesi investeerida?”
Jutud sellest, et midagi kahtlast on teoksil, tulidki külades tasapisi välja seoses remondi- ja metsatöödega. Keegi sai eitava laenuvastuse. Keegi ei saanud raieluba. Oodati infot, levitati jutte, nii läks terve september ja oktoober, kuni algas novembrikuu…
Kahjuks osutusid kuulujutud tõeks.
„Ma ei usu vandenõuteooriaid,” räägib üks Nursipalu laienemise ohver, keda ta kodutalust soovitakse minema saata. Elus on tal ennegi raskeid aegu olnud, aga „mitte midagi ligilähedastki pole ma varem tundnud. See tohutu segadus, liigud nagu unes.” Voodihaigele emale pole ta julgenud uudisest kõnelda. Ja noor põlvkond, kelle jaoks sai suur remont ära tehtud… Nemad ei tule nagunii. „Laps magas vankris, võpatas pommide peale üles… Siis noored arutasidki, et siin ei saa ju elada.”
Räägitakse ka seda, et praegu hoiab armee mürafooni vaikselt. „Kui nad kätte saaksid, mis nad tahaksid, siis paneksid pasunast, nii et kogu Võru väriseb!” Nõnda kõneleb üks Nursipalu-jutt.
Kas teeme vaikuse maksuliseks?
Nursipalu-kandi inimesed on paugutamisega tegelikult enamvähem harjunud. Nagu ütleb keset metsa elav perearst Viivika Allas: linnainimene harjub trammimürinaga, tema on harjunud metsapaukudega, nagu ta koeradki. Kui vaid saaks kodumajja elama jääda, küllap harjuks suuremate paukudega ka.
Aga tundub, et see on liiga optimistlik lähenemine mürale. Müra on tegelikult palju enam tervist kahjustav, kui me endale enamasti aru anname. „Isegi kui kuulmissüsteem harjub helidega ära ja lülitab need teadvusest välja, siis ei tähenda see, et need helid meie keha ei mõjuta,” kirjeldab audioloog Maris Kruusmaa. Teaduslikult on mürataluvust uuritud ja jõutud arusaamale, et isegi ainult kakssada millisekundit kestvad ülikõrged detsibellid põhjustavad inimeses ärevust, masendust, südame rütmihäireid. Ei ole õige neid detsibelle jagada laiali isegi mitte tunni peale, saati siis ööpäeva peale, nagu seda praegu Eesti riigis tehakse.
Nursipalulastel on ka plaan välja pakkuda: mis iganes saab „tsoonist”, kas seda laiendatakse või mitte, vaikuse-luksuses elavatele tuleks kehtestada maks. Miks polügoonide lähedal elavad peaksid rohkem panustama riigikaitsesse kui ülejäänud Eesti, küsivad nad. Muidugi tuleks selle maksu alt vabastada ka maanteede äärsed talud ja muud mürareostuse hammasrataste vahele jäänud. Vaikuse-luksuse nautijatelt kogutu maks tuleks aga kannatajaile jagada.
„Kui toimuvad õppused, siis kell viis hommikul hakkab maapind soomukitest vibreerima,” kirjeldab Tuusis Tarvi, talunik, kelle majapidamine on kavandatud „tsoonis” sees. Tarvi on ka Rõuge valla volikogu liige ja kursis sellega, et vallale on neli aastat makstud nn talumistasu 32 500 eurot aastas, aga see raha suundus üldeelarvesse, mitte neile elanikele, kes suurimat müra on talunud.
Kuidas Tarvi kommenteerib juttude liikumise anatoomiat? Ta mäletad teadmatust ja seda, kuidas vallavalitsus läks lõpuks Tallinnasse, kaitseministeeriumi jutule. „Möödus mitu päeva, telefonikõnet ei tulnud. Lõpuks sain ise vallavanema kätte. Ta ütles: „Ma ei tahtnud su tuju rikkuda…” Neile olevat Tallinnas kaarti näidatud, millest ei lubatud pilti teha, tal polnud endalgi ülevaadet, mis külad ja talud täpselt on löögi all.”
Selle ajani, mil kõik ülejäänud külad kuulsid uudist, läks veel veidi aega. Aga midagi parata ei saanud Tarvi ikkagi, volikogu liige või mitte… Tema talu on nende 21 hulgas, mida militaartsooni plaanid endale soovivad.
Esimene šokk on nüüdseks möödas ja tasapisi hakkab temas lootus vormi võtma. Miks metsa sisse Lükkä külla just sügisel uus elekter viidi? Kas sellest võib järeldada, et „Tallinna ministeeriumites” üks käsi ei tea, mida teine teeb? Kui Lükkä küla majad oleks juba sada protsenti maha kantud, siis ei oleks ju sinna uut elektrit korraldatud?
Ja mis iganes uudist Tarvi jälgib, läheb ta mõte kohe Nursipalule. „Just kõneldi kliimakonverentsist ja sellest, et Eestile tulevad tohutud trahvid peale seoses intensiivpõllumajanduse, vanade autode ja ahjuküttega,” arutab ta, „Aga mida polügoni laiendamine selles kontekstis meile tähendaks? See on ju tõsine õhureostus. Selline tunne, et Euroopa Liit ja NATO üritavad ühte lolli alandlikku väikeriiki lüpsma hakata. Et mis need pärismaalased seal ikka õiendavad, sõidame neist üle ja põmmutame seal. Omal maal neil seda teha ei lasta.”
Mis seal metsa sees on?
Pärna Heiki on sirgeselgne habemega mees. Peagi saab sada aastat täis ajast, mil ta esivanemad siia metsa talukoha ostsid. Ilusad palkhooned, maakelder, põlismets neljas küljes – maatüüpi eestlase unistuste kodu… Mõni aeg tagasi selgus, et majapidamine on vaikselt pandud ehituskeelutsooni, omanikke sellest teavitamata. Juba siis hakkas pere halba aimama, aga loodeti, et ega hullemaks ikka lähe, kui vanasti oli. „Kogu nõukogude aja saime siin hakkama!” räägib Heiki. „Mahtusime ära sõjaväega samasse metsa.”
Miks siis enam ei mahu? Miks mitte suunata suuremat liiklust ja müra juba laienenud keskpolügoonile, Aegviitu? On ka teisi võimalusi. Heiki on teeninud aega soomuki peal ja teab, et tuleb vaid 150 kilomeetrit Nursipalult Riia poole sõita, ning Adažis on sajakilomeetrine hiigelpolügon. Mindagu ja harjutatagu seal. See on ka Vene piirist kaugemal, pole piiri tagant raketirünnakuga tabatav nii lihtsalt nagu Nursipalu.
„Kõik kohalikud teavad, kus on siinne laskemoonaladu. See on Vene armee vana ladu. Kui rumal peab küll olema, et arvata, justkui venelased on selle ära unustanud? Mis mõtet on siia midagi juurde tekitada, nii Vene piiri äärde?… Vägisi jõuab mõtlev inimene arusaamani, et meie metsa ehitatakse midagi, mida saaks rahvusvahelise provokatsioonina kasutada!”
Laskemoonalao osas käivad siinkandis oma jutud. Rootsi olla Eestisse müünud halvaks läinud laskemoona, see olla Kundast autode peale laaditud ja siia toodud. Üks autojuht olla veel ebaadekvaatseks tunnistatud, nii et talle ei usaldatud sõitmist erilaadungi-lõhkeainetega.
Mis selle laadungiga siin peale hakatakse? Kas demineeritakse või kasutatakse „sõjamängudeks”?
Nursipalu mehed ei tea, aga arutavad. Vahetavad mõtteid.
Isegi kui suur osa neist mõtetest oleks paranoia, on meil ikkagi küsimus: mida teha, kui rahvas enam ei usalda oma valitud valitsejaid? Ühtäkki on ka rahvale pinnuks muutunud varem kahe silma vahele jäänud elulooline fakt, et Rõuge vallavanem Britt Vahter on ligi kümme aastat töötanud kaitseväes ja abielus kõrge kaitseväelasega… Aga Madriidi suvisel tippkohtumisel – kus Kaja Kallas palus avalikult NATO idatiiva laienemist – olla sõlmitud salaprotokoll, uus baaside lepe.
Nii jutustab haiget saanud Nursipalu-kandi rahvas.
„Aga… mis teie majadest saaks?”
Hoian küll küsimusega tinglikku kõneviisi, kui sisenen sellesse tsooni, mis tsooni-majadele kindlasti haiget teeb.
„Ma ei tahagi teada, mis mu majast saaks,” ütleb üks neist, keda välja soovitakse tõsta. „Mis ma seda ikka ette kujutan: et minu katuse suunas hakatakse pomme sihtima, et minu magamistoa seinal on kuulijäljed, et minu roosipeenras roomab tank… Ma ei tahaks seda oma silmaga näha.”
Ja mida siis ikkagi asemele pakutakse? Kuidas edasi, hüpoteetiliselt? Kõige solvavam olevat olnud ühise uue kortermaja jutt, „see ju nagu mingi koonduslaager”. Ühes on kõik „21 talu” liikmed ühte meelt, mingist korterist ei saa küll juttu olla.
Pärna Heiki käis igatahes vallas ja lasi kontrollida, et kõik tema hooned oleksid ametlikult korras. Igaks juhuks. Aga seda imet tahaks ta näha, kuskohast leida ametnike vägi, kes hakkaks otsima tema talule sobivat samaväärset elamist: arhailist, põlismetsas asuvat, keset viljakandvat aeda… ja juhul, kui on vaja seal midagi ehitada, kes leiaks usaldusväärsed töölised, kes korraldaks järelvalve…
„Kas tõesti pole meie riigil muud teha oma ressurssidega?” küsib ta ratsionaalselt. Ja imestab, kas otsustajad on tõesti ilma selle emotsionaalse kogemuseta, mida võib inimesele tähendada põliskodu. Heiki on selles talus elanud, seitsmeaastaselt vikatiga heina õppinud niitma, teismeeas elektri sisse saanud, pärast nõukogude sõjaväge tagasi tulnud, oma lapsed seal kasvatanud… „See talu ise on nagu pereliige, nagu su oma laps. Ja siis öeldakse, et klatime selle asja ära, ütle hind, mis see laps maksab, tõmbame ta ribadeks?”
Kuidas see kaitsevõimega seotud on?
Uno Allas. Foto: Andres TreialAllase Uno on loominguline mees, see on näha nii ta silmist kui metsa sisse rajatud majast, püstkojast ja paisjärvest. Ta Ta ei mõtle „kasti sees” ja nii kasutas ta 25 aastat tagasi võimalust: osales oksjonil ja ostis endale nõukogude armeele kuulunud betoonvarjendi keset Nursipalu metsa. Veerand sajandit panustamist, ning selleks sügiseks hakkas majapidamine valmis saama. Päikesepaneelid, igale lapsele oma tuba, just täisikka jõudnud viljapuuaed…
Uno kõnnib lumes mu ees, et näidata, kui kaugele ulatub sälkorgu paisutatud järv. Ürgne männimets ja vaated veele, aga ka murelik pilk peremehe silmis. „Ma pidevalt unustan, mida ma siin teen, ja jään mõtlema: kus on Eesti kaitsevõime nõrgad kohad? Kindasti Narva veehoidla lüüsid, mis asuvad Vene poolel. Kas nendega tegeldakse? Ja kui asjad tõesti hulluks läheksid ja tuumapommi nupp kellelegi ette jääks… Kas eestlasi selleks on ette valmistatud?” Seda küsib mees, kes hooldab oma kodu kõrval toimivat, joogiveekaevuga betoonvarjendit.
„Miks ei minda Ukrainasse harjutama?” See on küsimus, mille esitab Uno Allas ja mida ma kohalikega kõneldes kuulen enam kui kord. Miks on vaja laskemoona vastu taevast lasta, kui seda moona on päriselt vaja? Ja miks on vaja niisama-harjutada neid eelmise sajandi tanke, kahureid ja haubitsaid, kui enamiku tööd tegevat tänapäeval ära droonid? Need küsimused on meestel hingel.
Eraviisiliselt uurin teemat kahelt tuttavalt militaarlaselt. Jah, relvad muutuvat aina kõrgtehnoloogilisemaks ning nende täppistreening toimub kallistel stimulaatoril. Aga tavalisel kaitseväelasel olla vaja laskmist selleks, et hoida motivatsiooni ja psühholoogilist fooni. Mitutsada hektarit selleks vaja on? Just selles praegu küsimus ongi.
Empaatiaharjutus ülejäänud eestlastele
Aga pöördugem militaar-meelelaadi mõistmiselt nüüd „tsooni”, nende „neetud talude” elanike juurde. Nende omavaheline kokkulepe on rääkida kolimisest tingivas kõneviisis.
Mis tunne võiks olla see, et sulle öeldakse: tuleb kolida, teadmata, kuhu?. Kõigil pereliikmetel on oma oma sõbrad, oma töökohad või kool. Niisiis peaks kolima kusagile lähedale? Aga jutud räägivad uutest plaanitud laiendustest?
„Ma käin sõjaväelastega läbi, juba ammu kuulsin, et valitseb suur rahvusvaheline huvi meie kandi vastu. See oli umbes kolm aastat tagasi.” Nii ütleb keset metsa elav Anderson Andres. „Ja ega see plaan neil viimaseksjää.” Ta seisab keset oma koduõue, vanade tammede taustal, ilmega, nagu teaks rohkem, kui räägib. Plaan on mehel juba olemas: ta laseks oma palkmajad kusagile mujale teisaldada, sest… „Pole mõtet.” Nii ta ütleb.
Tema suhtumise vastand on aga paljudel Eesti riigi välismissioonidel käinud endine kaitseväelane Adamson Aare. „Mina olen Afganistani sõja veteran ja mind saab oma kodust ära viia vaid käeraudades, tulgu nad ja proovigu!” Nende sõnadega viskab ta telefoni ära. Külalisi koduõue ta ei oota. Mida selline kodumaad aastakümneid teeninud mees praegu oma hinges läbi elab, võime ette kujutada. Küla peal tsiteeritakse ta sõnu: sellel laienemisel militaarse harjutamise mõttes küll põhjust pole.
Üritavad koonduda
„Ilmselt paljud kohalikud kahetsevad, et nad 2003 kuni 2017 toimunud Nursipalu laienemise ajal tugevamat ühisrinnet ei moodustanud,” sõnab Vumba Aare, tarkade silmadega mees, kelle sooja tuppa lõpuks jõudnud oleme. Esimese advendi videvik akna taga, küünal põleb õdusalt, nii et peaaegu ununeb poole kilomeetri kaugusel asuv laskemoonaladu, millest kõik kohalikud teadvat.
Aare on jahimees. Temaga saab rääkida nii relvadest kui looduskaitsest. Ta oli üks neid missioonivankri vedajaid, tänu kellele tekkis toonase laienemise lõpuks Nursipalu militaarstooni sisse Keretü looduskaitseala, kus elutses vähemasti 54 eri liiki kaitsealuseid, sealhulgas punasesse raamatusse kantud merikotkas, metsis ja must toonekurg.
Aare on militaartsooni kodukorraga kursis: kui lippu püsti pole, võib kondama minna. Ta on kursis ka mitme muu teemaga: näiteks mismoodi kaitseministeerium on tellinud uuringuid, mis tõestavad, et kaitsealustele liikidele relvatärin ja plahvatused halvasti ei mõju.
Kas tõesti ei mõju? Kas merikotka pesa on üldse veel selles lärmis asustatud? Mida teeb vibratsioon rabale ja selle elanikkonnale? Et vastuseid saada, oleks vaja vabatahtlikke loodusinimesi, arutleb Aare, sest mitte kellelgi pole raha, et looduskaitselist sõltumatut ekspertiisi tellida, aga ministeeriumi tellitu tulemused olevat niigi teada. Ja muidugi oleks vaja inimõiguste alaseid tippjuriste, kes julgeks esindada inimesi oma riigi vastu. Sellist raha, et juristi palgata, 99% Nursipalu-kandi rahval ei tundu olevat. Kui õnnestuks kaasata Võrumaa turismiettevõtjad, kui ometi saadaks õigel hetkel aru, et see ei ole sugugi vaid Nursipalu-rahva probleem… Nii unistavad kohalikud.
Aga räägitakse ka neist, kes eelmise võitluse ajal alla andsid. Keegi kolis Tallinna, keegi Põlvamaale, keegi hakkas lihtsalt muu asjaga tegelema. „Miks inimesed väsisid?” analüüsib aastast 2003 Nursi rahva õiguste eest võidelnud Mõniste kooli direktor Niidumaa Maarika, kelle talu on uuest tsooni-plaanist kilomeetri kaugusel. „Vaimselt on väsitav olla pidevalt pinges ja ajada näpuga järge, et mingit olulist kuupäeva või paragrahvi kahe silma vahele ei jääks. Vahetuvad vallavanemad ja ametnikud, siis alustad selgitustööd otsast peale. Ja enda elukeskkonna eest sõdimine ei ole ju meie põhitöö.”
Ka see on väsitav, mainib ta, mismoodi ministeerium praegu kohalikke inimesi koosolekute osas on solgutanud. Kõigepealt jagati infot, et oodatud on vaid volikoguliikmed ja vallavanemad. Siis lasti ikkagi saali sisse ka need, kes olid igaks juhuks koridori tulnud, need helistasid teistele ja kutsusid kohale… Algatuseks oli ärev foon loodud.
„Aga hullem on tsoonist väljas”
Luhametsa külatee lookleb väljade ja metsade vahel, korstnatest looklemas suitsujoad taevasse. Kusagile siia küla keskele on kabinetis tõmmatud mõtteline joon: osa maju on tsoonis ja teine osa väljas. Algselt pidi kogu küla sisse jääma, aga praegusel külavanemal Laikvee Margusel oli hea advokaat, kes käis nii kaitseministeeriumis kui vallavalitsuses end kehtestamas. Indrek Kukk, advokaadibüroo AP Tetris, aplaus efektiivsuse eest, aga…
„Aga kas see oli üldse hea mõte,” arutab üks elanik, kes elab talus, mis plaanide kohaselt alles jääks. „Meist vaid paarisaja meetri kaugusel algaks ala, kus võidaks teha, mida iganes… Praegu pole selge, kas meile selle pideva sõjamüra eest ka mingit kompensatsiooni pakutaks. Kinnisvara müügiväärtus on meil sel juhul null, elukvaliteet on null, ela või sure…”
Ka mõtteharjutusena on keeruline leida õiglast skeemi, mismoodi tasuda inimestele, kelle kõrva, südamerütmi ja kinnisvaraväärtust riivab militaartsoon. Neid inimesi oleks tuhandeid, isegi kümneid tuhandeid. Kas viis kilomeetrit plahvatustest eemal olek vajaks kompenseerimist? Plaanitava uue militaartsooni piir oleks kaks ja pool kilomeetrit Võru haiglast, ainsast Kagu-Eesti sünnitusmajast. „Terve Võru peaks sel juhul saama regulaarset taluvuskompensatsiooni,” arutleb Vumba Aare. „Ja teised siinkandi maapiirkondades elavad inimesed muidugi ka.” Aga mismoodi seda mõõta ja jagada?
Kohalikud teavad, millised pommid kui kaugele kosta on. Rõugesse ehk kümne kilomeetri kaugusele on põmakad selgelt kuulda. Argipäevadel on need kõvemad, kohati võtab seest õõnsaks ja aknaklaasid värisema isegi mitmekümne kilomeetri kaugusel, näiteks Kütiorus või Karulas. Arvestatav müra mõjuala on umbes viiskümmend kilomeetrit. Nädalavahetustel harjutab tavaliselt kaitseliit, siis on tegu veidi „vaiksema” täristamisega.
„Kui ma Soomes tööl käisin, hakkasime kord laupäevasel päeval ehitusel piikama,” jutustab Vumba Aare. „Järsku uksekell, korravalvur kohal… nädalavahetusel ei tohi kõva häält teha!” Aare teab rääkida ka seda, et Soome polügonidel on tankidega harjutamine lubatud vaid nii, et jämedate lasketorude sisse on ehitatud peened: seega saab täpsust lasta, aga laskehääl on palju vaiksem kui Eesti tankidel.
Soomes on ka mitmel pool polügonid, mis kahes eri tükis… sest vahel on eramaa, mida omanik ei soovi armee kasutusse anda. Seda nägid Rõuge valla esindajad mõni aasta tagasi oma silmaga, kui nad Soome polügoni-ekskursioonile viidi.
Aare Vumba. Foto: Andres Treial
„Ei ole üksi ükski maa…”
„Mina olen oma otsuse teinud, ma teen oma eluga regionaalpoliitiikat,” ütleb muusik Lepasson Kadri. „Ma tean, et saaksin kusagil teises Eesti otsas kõrgemat palka. Aga ma olen valinud Võrumaa.” Mõni aeg tagasi valis ta, esialgu suvekoduks, talu, mis nüüd jääb otse plaanitud militaartsooni veerele.
Metsa on küll raiutud Kadri unistuste kodu kõrvalt vahepeal vähemaks, aga see teda ei heidutanud: „Lageraie on midagi sellist, millega oskan leppida. Mets lõigatakse maha, tasapisi kasvab asemele. Aga et mu oma riik sellise… maksahaagi… lööb,” otsib ta sõnu. „Selline tunne, et mitte keegi pole hinnanud seda, mismoodi inimesed on Kagu-Eestisse kolinud, et siinset elu ja kultuuri hinges hoida, sellele ise peale makstes, vastuvoolu ujudes. Kuidas saaks inimesed enam usaldada siia kolida, kui see praegune plaan teoks tehtaks?”
Pettumus on liigpehme sõna selle kohta, mida tunneb veerand sajandit Eestis elanud ameeriklane Stewart Johnson. Mees on tuntud kui püstijalakoomik, aga praegu on ta naljast kaugel. „Plaan on niisiis ühe kogukonna hävitamine selleks, et teoreetiliselt kaitsta teisi kogukondi,” arutab ta. „Kui see on eestlaslik väärtushinnang, siis olen ma kõik need 25 aastat millestki siin maal valesti aru saanud!” Metsade rüpes on tema maja, mille kallal mees pool elu on nokitsenud ja mis nüüd on kusagil kabinettides tõmmatud joonte järgi asub täpselt tsooni ääres. Äsja alustas Stewart võitlust omal moel, asudes sõprade abiga salvestama dokumentaalfilmi, mille eesmärgiks on kogu toimuv stseen kiiresti rahvusvahelisele areenile saada.
The post “Mind saab oma kodust ära viia vaid käeraudades, tulgu nad ja proovigu!” appeared first on Epp Petrone.
December 10, 2022
Tänasest esitlusest: “Suure inimese tunne”
Killukesi vestlusest, kus Justin küsitles mind ja kunstnik Made Balbatit.
– Made on Valgevene juurtega ja sealt on pärit tema perekonnanimi.
– Minul on kombeks kirjutada üle ja üle sama raamatut, kus on puuduv isa… ja memm… ja nähtamatu vanaisa. “Suure inimese tunne” on ses suhtes suguluses raamatutega “Jassi pass” ja “Maal mamma juures”.
– Madel oli kunagi ammu kirjastuses Eesti Raamat tööks kujundada täiskasvanulike raamatute kaasi, aga unistuseks samal ajal oli lasteraamatute illustreerimine. Ja siis kunagi hakkasid unistused täituma…
– Mina armusin Made stiili kord ühte muinasjututeemalist kunstinäitust nähes, siis otsisingi ta meiliaadressi ja kirjutasin, et sooviksin koostööd teha. Ja ootasin tükk aega (kauem kui aasta) järjekorras, peamiselt “Alice imedemaal” raamatu taga. Aga see ootamine oli seda väärt!
– Miks sai just “Suure inimese tunne” sai pealkirjaks, kui selles raamatus kõik pealkirjad on samas rütmis ja stiilis: “millegi tundmise tunne”… Ma ei osanud sellele küsimusele vastata, aga palusin Justinil sisukorrast mõni muu pealkiri valida. Ega sealt ka midagi paremat tulnud :). Praegu mõtlen, et see fraas “suur inimene” on iseeneesest juba nii eriline. Peatükk tegelikult räägib hoopis sellest, kuidas Jesse läheb üksi taarat automaati viima ja kuidas ta siis tunneb seda tunnet. Aga fraas on igal juhul veel suurem kui see lugu. “Suure inimese tunne.”
– Justin kiitis minu sõnarütmi, luges ette “Tuule tulemise tunne” loo algust. Jah, ütlesin, minu meelest on igas proosas väga olulisel kohal musikaalsus, rütm. Nii et tekkib “luule lugemise tunne”.
– Ja kuidas tekkis Madel selline omamoodi kollaažistiil, kus ta kombineerib fotosid ja digikunsti?… Made tunnistas vastuseks, et kord oli tal lihtsalt juhe koos ja hakkas katsetama… Nii sündis midagi omalaadset.
– Kes on see poiss, kes kehastab meie raamatu peategelast, Jesset? Esitlusele ta tulla ei saanud, sest oli vanaisa sünnipäeval. Aga Made jutustas, kuidas ta oli just asunud seda poissi otsima… Mina olin kirjeldanud, et mu meelest on Jesse poolpikkade juuste ja melanhoolse olemisega, umbes kuueaastane, vist tedretäppidega… Ja siis läks Made ühele lugejatega kohtumisele, kus ta silm jäi kohe pidama: see ongi ju see poiss! See jesselik punapea oli kohe nõus raamatutegelaseks hakkama. Ja vanemad olid ka nõus. Mina muidugi ka. Imelik, tavaliselt seostub punakate juuste ja tederetähnidega midagi väga üleannetut, aga selle poisi välises olekus on midagi väga õrna. Just sellist, mida mina oma tekstides ka ette kujutasin, kui Jesset, tema elu ja tundeid kirjeldasin.
– Ma andsin mingil hetkel tagasisidet, et Jesse võiks mõne pildi peal naeratada, igal pool on ta nukker… Siis oli Made helistanud prototüübi emale. “Ta ei naeratagi meil eriti, kindlasti mitte piltidel…” oli vastuseks. Aga kuidagi sai see poolnaeratus siiski välja võlutud.
– Raamatu tegemise käigus sai prototüüp 7aastaseks, läks kooli, lasi juuksed lühemaks lõigata… see aeg tema lapsepõlves saigi läbi, aga see sai imekombel raamatupiltidesse kinni püütud.
– Teised tegelased (nagu ema, memm, päkapikk ja kassid) on pärit rahvusvahelisest pildipangast.
– Justin küsis, et mis nipiga ma vahetan saudientsi-tunnetust, et alles kirjutasin romaani täiskasvanutele ja siis juba lastele. Tsiteerisin vastuseks Stephen Kingi: kõige tähtsam on alustada looga hoogsalt peale ja leida selle loo hääl. Siis läheb edasi lihtsalt. Tuleb häält usaldada ja lõpuni minna.
– Kõik selle raamatu peatükid algavad pöördumisega lugeja poole: “Kas sa tead seda tunnet, kui…” See tundus mulle oluline, et tähelepanu võita, tämnapäeval, tähelepanu-puudulikkuse-sündroomi ajastul on see üks võimalus, otse küsida ja kaasamõtlemisse tõmmata.
– Rääkisime ka võimalikust uuest koostööst. “Suure inimese tunde” raamatus on kõrvaltegelane: äpardlik päkapikk Peeter. Kunagi saab temast ehk peategelane, kui uuesti Madega koostööd teha saame! Aga õhku sai visatud ka muinasjuttude idee, sest nii mina kui Made armastame muinasjutte, nii et: kes teab.
The post Tänasest esitlusest: “Suure inimese tunne” appeared first on Epp Petrone.
August 10, 2022
Ruitlase “Vee peal” vestlusest killukesi
Olgu algatuseks öeldud, et mulle väga meeldis “Vee peal” film! Nagu kirjutasin FB-s: “Ma võtan hoogu, et kirjutada blogipost ja vestlusel räägitut jäädvustada. Jätsin seekord FB-laivi salvestuse ära, sest nii tugevalt olin filmi mõju all, lõputiitrite ajal oli klomp kurgus ja ma ei tahtnud pausi teha… panime kohe spontaanselt ja kammerlikult edasi. Meil oli muidugi ka see iseärasus, et kogu saal oli võrokesi täis, kes said keelenüanssidest aru (enamik filmi dialoogi on võro keeeles) ja teiseks ka see, et mina lihtsalt olen ise ka mamma-papa laps olnud ja pean lapsepõlve pühaks, see teema haakus minuga nii tugevalt… Kindlasti soovitan “Vee peal” filmivaadata, võimalusel suurel ekraanil! Ja elagu Olavi Ruitlane ja kõigi meie lapsepõlvemälestused!
Aga nüüd siis killukesed…
– Algselt pidi filmi tegema Hardi Volmer. Siis Peeter Simmiga kahasse. Ühe pilootstseeni nad tegidki koos Simmiga, aga see olevat välja näinud nagu gigantide heitlus.
– Algselt Ruitlane ei tahtnudki, et sellest romaanist film tehakse. Talle oli see lapsepõlvemälestuste teraapiline väljakirjutamine ja ta oli selle juba ära teinud, seljataha jätnud. Aga kui ikka selgus, et väga tahetakse teha, siis otsustas ta, et ei saa teistele usaldada ja kirjutas stsenaariumi ise, kuigi polnud sed ala sugugi õppinud. (Ja väga hästi tuli välja.)
– Marko Matvere meelitati filmi lubadusega, et see pole üldse tüüpiline eesti film, kus kunsti tegema hakatakse. Et on üks lihtne film. Jutuks oli ka “Vee peal” filmile subtiitrite (eestikeelse tõlke) panek. Aga otsustati loobuda, saab niigi aru.
– Aarne Soro ehk Kolla osatäitja oli võtete käigus Ruitlasele helistanud ja uurinud, kas ta peaks tegema vene akstendiga eesti keelt või võro keelt. „Kindlasti vene aktsendiga eesti keelt“ oli Ruitlane vastanud.
– Kalamees on ta päriselt ka (mõistagi).
– Ta ema ei kolinud tegelikult Rootsi, elas hoopis naaberkorteris.
– Varases lapsepõllves elas ta lugematu arvu inimestega koos 15 ruutmeetri peal ja polnud isegi tunnet, et kitsas oleks.
– Tõestisündinud lugu on see, kuidas väike Ruitlane tuli koolist ja mamma ütles: papat enam ei ole. (Kui papa haiglasse viidi.)
– Aga nali Uus-Meremaast ja Meremäest, mauridest, mooridest ja babadest on hoopis Volmeri väljamõeldis.
– Ruitlase unistus oli teha koostööd kahe eesti näitlejaga: Ulfsaki ja Klenskajaga. Selles filmis tegi Klenskaja oma viimase suure rolli (ja väga hea!). Ulfsakiga sai Ruitlane ka koostööd teha, ühe kuuldemängu jaoks.
– Kord hiljaaegu tuli üks naisterahvas Ruitlase juurde ja jutustas kaasaelamisega, mismoodi ta isa oli surma eel „Vee peal“ raamatut lugenud ja kiitnud. Alles hiljem sai Ruitlane aru, et see oli Lembit Ulfsaki tütar.
– Kõik need pätid ja joodikud olid just sellised. Marko Matvere kehastatud Valter oli nii autentne, et lausa uskumatu. Tõsi, võibolla oli päris-Valter vägivaldsem. Oli ka stseene raamatust, mida ei saanud filmi panna (naise vererida lumel), sest siis oleks kaduma läinud see balanss hea-halva vahel, Matvere tegelane oleks liiga negatiivseks muutunud.
– Ja ka päris-Valter põles ära, aga mitte nii dramaatiliselt.
– Ja mis juhtus filmi lõpus peategelastega, kuidas nemad jää peal püsisid, kui keegi teine nendeni ei pääsenud, sest jää ei kandnud? Helistas Ruitlasele kord üks nuttev naine „Miks te küll need tegelased ära tapsite?!“ Aga Ruitlasel ei olnud üldse plaanis neid tappa, hoopis kiiskav-valgesse päikeselisse silmapiiri neid jalutada. „Aga keegi korraldas just selle stseeni filmimise ajaks sinna sada varest!“ Nii et nagu kogu film on ühtaegu romantiline ja naljakas ja õudne ja rõve, nii on ka see lõpustseen…
– Ja Ruitlane on väga tänulik kõigile neile asjaoludele, mis kokku langesid… kõigile neile headele näitlejatöödele ja vinges vormis Peeter Simmile.
– Ja nüüd kirjutab ta arvutimängulaadset romaani „Mäng“ ja taipas just, et sellest oleks raske filmi teha. (Näiteks sellepärast, et ka seal on lapstegelased ja raske on leida rohkem kui ühte-kahte korralikult näitlevat last…) Aga sellest loost saaks teha anime.
…Vaat selline oli mu mälukillustik… Ma pole siia blogisse kirjutada jõudnud, et olen juba ligi kümme filmi- ja vestlusõhtut korraldanud ja vestlusi juhtinud. Sänna kultuurimõisa eluolust, mu kopgemustest ja plaanidest kirjutan mõni teine kord.
Päikest teile! Ja õhku ja muidugi vett!
PS. See pilt on tehtud pühapäeval, kui rahvas kogunes “Vee peal” filmiõhtule. See oli nii imeline film ja publikufluidum ja vestlus Olavi Ruitlasega… Aga sel nädalal ootame teid ka: reedel koos Moonika Siimetsaga (“2 tundi õnneni”) ja pühapäeval koos Terje Toomistuga (“Ayahuasca arheoloogia”). Täpsemalt võib kaeda www.kultuurimois.ee ja FB-s tasuks ürituste otsingusõnaks panna “kinosalong”, siis tulevad kõik plaanitud ja olnud filmiõhtud välja.
The post Ruitlase “Vee peal” vestlusest killukesi appeared first on Epp Petrone.
July 16, 2022
Pilte meie talust
Enamik on täna, 16. juuli hommikul pildistatud.
Meie pere elus on muutuste aeg. Ma asusin tööle Sänna Kultuurimõisas ja leidsime (just eile!) omale uue kodu Sänna lähistele.Ja kuigi on kurb, on see ka helge ja ilus: meie Setomaa nurgas asuv talu on meie käes olnud 14 aasta jooksul palju muutunud, kasvanud, ja ta on valmis leidma endale uue pererahva, kes teda aina edasi arendaks…Huviline võiks mulle algatuseks meilida, aga ka helistamine sobib (52 71 009).Ütlen kohe algatuseks ära, et järelmaksuga müük meile ei sobi, sest on vaja osta teine koht. Ja hind, mida küsin, on 80 000 eurot.Selle summa sees on tegelikult kaks kinnistut, (väiksem osa on ka all jõe ääres)KATASTRITUNNUS: 46001:001:1891 (ca 1,1 ha) Kiirpäring maakatastrist (maaamet.ee) ja lisaks 46001:001:1891 (ca 0,5 ha) Kiirpäring maakatastrist (maaamet.ee) – jõeäärsele kinnistule ei tohi (suurt midagi) ehitada, võimalik on küll läbi metsa matku sinna korraldada.Edasine info on pärast fotosid…
Maja põhjaküljel, lauda-aitade lõunaküljel on seto tüüpi suletud kindlushoov.
Vanad kümblustünnid on muudetud permaaianduse tünnideks.
–
Majal on uus moodulkorsten, ahjul väga hea tõmme. Kenad laastukatused, tõsi, vajavad uut õlitamist, et taas 5-7 aastat vastu pidada.
Palju on viinamarju, astelpaljusid, maapirne… lokkav stiil, nn metsik aed.
Siin-seal on vanadest paplitest tekitatud puuskulptuurid… ja vahtrasalu keskelt paistab puuonn, kuhu mahub kaks magajat.
Küülikute elamine ja kõrgaiandus, herned-oad… Taamalt paistab suitsusaun, mille küljes on kasutatavad linnupesad. 
See suur tuba (pilt ülal) on praegu remondis, et soojustada, kõik materjal on olemas, aga ehitus on lõpetamata.
Punases putkas (ülal) on puurkaevupump ja veevõtuvoolik, seda väga vaja pole, sest on palju vihmaveetünne.
Ülakorrusel on poolavatud magamisloft, vannitoas on vann, mida väga lihtne taas dušinurgaks muuta, nagu meil varem oli.
Köök-elutoas läheb otse uks lõuna suunas terassile, talveks on seal klaasist lisauks.
Mets algab kohe majapidamise juurest, kõrvitsahunniku kõrvalt…
ASUKOHT:Võrust ca 15-20 minutit sõitu, otse Võromaa ja Setomaa piiril, üle Piusa jõe esimene Seto asula.Pisikesest, viie majaga külast on alles kaks talu, mõlemal on oma sissesõidutee ja privaatsus (puud ja roomatt-aed kinnistute vahel).Kohe talu juurest algab mets (kust ei jaksa puravikke ja sirmikuid välja vedada, mustikaid-maasikaid-pohli on ka palju…)PEAMAJA:üks hiiglasuur tuba, siis avatud köök-elutuba, vannituba WC-ga, teisel korrusel avatud magamistuba ja veel välja ehitamata ruumi (ehitusmaterjal olemas), idapoolne suur rõdu, idapoolne ja lõunapoolne terass.Looduslähedased materjalid, laudpõrandad.Krundil on nii SALVKAEV kui ka 2019 aastal ehitatud PUURKAEV, sealt läheb vesi nii peamajja kui ka aita (seal on kraan, edasine väliköögi ehitamise võimalus).Majas on lokaalne kanalisatsioon, vannituba, pesumasin, boiler…Maja on soojustatud ja kaetud igalt poolt laudisega, tõrvaõliga peitsitud.Katus – kolmekordne laast, pandud 2014, korralikult õlitatud.Elekter 100% uus. 3x20A.Internet on kaabliga püsiühendus, viidud majas ühendused kolme kohta.Korralik ümarpalkehitis AIT-KÜÜN-LAUT alumisel korrusel kokku 130 m2, lisaks on ehitatud üks suur tuba teisele korrusele, kus saaks teha koolitusi või inimesi magama panna.Aga on ka eraldi MAGAMISAIT 5-6 magamiskohaga,laudad, sahver, raamatukogu-kiiguait.Ka aitadele on 2014 aastal pandud laastukatus.Lisaks on ehitatud uus PUUKUUR, mis puid pungil :).Ja ELEKTRIGENERAATORILE isegi on oma kuurike ümber ehitatud. Generaatoril on oma süsteem, mille käivitudes pumbavesi, köögituli ja külmkapp edasi elavad.Edasi, mu lemmik… vana ja väärikas SUITSUSAUN korraliku laastukatusega ja äsja uuendatud kerisega,ja laste lemmik, PUUONN, kuhu mahub kaks inimest kõrvuti magama,TUALETTehk välikäimla-Biolan süsteemiga.AEDVanad, uuenduslõikuse läbinud õunapuud, lisaks väga (väga…) palju uut, toidusaluna kasvama pandud rikkalik mitmekihiline taimekooslus: õunad, pirnid, kirsid, ploomid, sõstrapõõsad, toompihlakad, mustikad, viinamarjad, aprikoosid, virsikud jms.Koht sobib, ühesõnaga, aiahullule.On ka kasvuhoone ja on vähest hooldust nõudvad permapeenrad.Aiale on teinud aiaplaani maastikuarhitekt Rea Sepping.LOOMAPIDAMINEOn mitu erinevad aedikut, kus kanu ja muid linde pidada. (Kanu võib ka majaostuga kaasa saada On mitu erinevat laudaosa.Ja on küülikupuuride kompleks.MIS ON SELLE MAJAPIDAMISE VÕIMALUSED?Ma loodan, et see talu leiab endale pere, kes saab end (vähemalt suviti) 100% end siia pühendada, sest see talu hakkaks kiiresti ka sissetulekut pakkuma. Siin on võimalus pakkuda majutust, teha koolitusi, mis seotud taluelu ja metsaga, pakkuda näiteks “korja oma marju/vilju” teenust huvilistele.Setomaal käib palju rahvast, ja kogu see taluaed on üles ehitatud nii, et oleks võimalik pakkuda midagi teistele… samas mitte kaotades oma elamise privaatsust.Pildil: rõdu. Paistab internetikaabliga ühendatud “krokodill”, mis toob neti majja, paistab aeda ja kaugusest paistab oma tee.Aitäh kõigile, kes pilte vaadanud, aitäh sellele kohale, aitäh maailmale…Tunnen justkui lapse kooli lõpetamisel, pisarad on siin, aga need on uue alguse pisarad. Kõik läheb edasi.
The post Pilte meie talust appeared first on Epp Petrone.
May 1, 2022
Eileöine harutamine: helged ja tumedad triibud
Depressioon?
Apaatia. Võimetus teatud tegusid lõpuni viia.
Kuidas end aidata?
Kui kell kaks öösel uni ei tule ja ärevus sisse tuleb…
Siis võiks ju proovida veidi harutada.
Kordamööda tumedat ja helget leida?
Helge, alustame sellest. Mu lapsed, kõik nad kolm, olen nende üle nii uhke. Rasked ajad on möödas ja on, mille üle uhke olla. Neil on soe süda sees, neil on andeid ja ettevõtlikkust.
Tume. Mu naabripere ei mõista/salli mind, mida iganes ma ka ei ürita: suhtlen vastu, ei suhtle vastu, seletan, ei seleta. Ainus, mis mina soovin, on elada siin enda kodus vaikselt… aga mu sees on siin vaikselt elades valmis saanud arusaam, et naabrid ei jäta enne, kui on mind siit välja suretanud. Küsimus pole selles, et ma sõidan koju nende maad läbivat teed pidi. Küsimus on selles, et nad kahetsevad sisimas, et nad enda taga metsanurgas asuvat talu ise ära ei ostnud (kas metsaärikalt või minult, mõlemaid võimalusi oli) ja ma näen seda suurt pilti juba ammu ja olen isegi üritanud sellest kõnelda, aga… on asju, mida ma ei oska. Seda suhet tagasi sõpruseks pöörata ma ei oska, kuigi olen üritanud.
Helge. Mul ju on, kuhu minna. Valguskiiri on kõikjal ja üks on selline… Ma näen terendamas võimalust: lõbusat lapsikut kogukonda, spiraaliga tagasi lapsepõlve ja oma ema karma helgemasse poolde: raamatukogu juhatama. Kui ma söandan lahti lasta need sidemmed, mis mind selle taluga siin seovad, siis avaneb uus uks.
Tume. Mul on rahamured, ei jagu piisavalt. Kas ma tõesti peaks maja maha müüma, hoopis nii radikaalselt lahendama seda muret?… Ma vaatasin ükspäev fotosid, milline siin oli 2008. aastal, kui talukese ostsime. Seesama rahulik fluidum, aga maja oli poole väiksem ja katused lasid läbi. Palju olen siin ära teinud, võiks öelda, et „elu töö“. Olen ka vahel raskel hetkel mõelnud: kuidas ma seda müüksin, seda, mis on olnud minu jaoks hindamatu, kui ma üsna peaksin tunnistama: naabritega on kehvasti. Käib „Tõde ja õigus“ ja kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, siis ikka juhtub midagi veel. Ma saan lohutust tööst ja rahast, panustan siia… mullu ostsin nii palju istikuid juurde, aga siin on ikka veel nii palju teha.
Helge. Mul on veel nii palju ideid, mida kirjutada. Kui ma suudaks oma elus valida stiili, kus on aega kirjutamiseks, siis saaks kõik olla hästi.
Tume. Mulle üldse ei meeldi turundada. Nii, kui mõtlen esitlustele, hakkab sees tume. Selle seest koorub miski valu… Kuidas ma tunnen, et mind ei mõisteta, praegu veel mitte, justkui mingi koolikiusamine, mida saab andestada, aga ei suuda sisimas tegelikult unustada. See seostub kevadega kolm aastat tagasi, kui ma netist koera kohta nõu küsisin ja “sitt sattus ventilaatorisse“ ja ma esitluse ära jätsin, sest ei tahtnud enam kusagile minna. Võimalik, et see oligi viimane esitlus, minu enda raamatu oma. Mu süda sai nii väga haiget tookord. Kuidas ma otsisin abi koerale, mõtlesin, et ei põe, kui keegi halvasti ütleb… Aga ma ei tundnud oma valu piire. Ja panin end selle valuga justkui lõksu. (Kas ma olen öelnud ka avalikult, koer ei põgenenudki ära, ta oli terassi all peidus, kuni mind usaldama hakkas. Ja ma saingi ju nõu, oli inimesi, kes aitasid nii olulisel raskel hetkel. Aga suurem osa oli neid, kes ütles väga halvasti ja võtsid mul võibolla alaliselt selle võime, täiskasvanud inimeste auditooriumise ees end siiralt ja vabalt tunda.)
Helge. Linnud ja loomad ja loodus. Ja Maa vibratsioon. Selili maas kuldnokkade vaatamine. Kui palju lootust ja tarkust neis on. Olen kuulnud, et nad lendavad alati kõigepealt tagasi sünnikoju ja vaatavad, kas leiab pesavõimaluse. Iga kevad olen proovinud panna uusi pesakaste kusagile siia lähedusse, sest minus on ka seesama lootus: mullused lapsed said talvega hakkama ja nüüd on neid rohkem. Tundub küll, et on!
Tume. See tunne, et ma ei kuulu kogukonda. See läheb muidugi väga sügavale juurtesse välja, see on seesama valu, millega mu vanavanaema ja vanaema küüditamise eest metsa jooksid ja siis teises Eesri otsas uuesti alustasid, samasugune läbihekseldamine on toimunud kõigi mu juurtega ja see oli enne seda, kui ma siia ilma tulin. Setode hulka ei kuulu ma juba aastaid, oli üks ettevaatamatu lause kelleltki („Sind peetakse siin ullikeseks“) ja noh, olgem ausad, teadmine, et setost naabrinaine mind tõrvab („Oi, kuidas ta sind tõrvab.“). See võtab võimaluse minna siiralt peole, nii nagu me esimestel seto-aastatel käisime…. Aga ma ei kuulu ka justkui metsapoolsete kogukonda ja ma ei saa aru, miks. Võibolla sellepärast, et ma ei saa kedagi külla kutsuda, sest ei tea kunagi, ega naabritest mööda sõitmisest draamat ei tule, vähemasti mürgised telefonisõnumid, aga võibolla ka ette argitud masin… Ja mina ise ju ka sõidan nii vähe kodust ära kui saab, sest nii olen lubanud: sõidan harva ja aeglaselt ja kui võimalik, ei sõida üldse. Ja nii on tekkinud nagu isetäituv prohvetlus, mida rohkem ma kodus istun, seda vähem kuulun ma kogukonda ja seda vähem mind kusagile oodatakse.
Helge. Tegelikult mind oodatakse. Ma südames tean seda. Neid, kes mind ootavad, on küllaga. Jaa. Mul tuleb seepeale meelde miskipärast üks Viljandi folk, kui me veel Justiniga koos elasime, Viljandi vanalinnas, olime justkui armastuse ja kuulsuse laineharjal, ma ootasin Mariat ja veeresin ümmarguselt ringi ja igal pool tulid mu juurde inimesed, kes soovisid mulle head. Nad soovisid öelda, kui palju head ma olen teinud neile oma raamatutega ja sõnadega üldse, kui palju oleme Viljandile head teinud, et siia kolisime ja kohta kiitsime. Ma mõtlen vahel neile päevadele tagasi, see oli tegelikult väsitav, ma soovisin sisimas, et saaksin olla nähtamatu ja niimoodi seal rahva vaibides vibreerida. Nii et ma olen kogenud, et see, mida paljud igatsevad, on tegelikult ka alati väsitav. Aga praegu on oluline võtta see mõte: mind oodatakse. Ka uusi raamatuid, uusi sõnu.
Tume. Panin silmad kinni ja lasin olla… ja märkasin suurt varju: mu kivipood. Raske kui kivi kaelas. Piin(likkus), mismoodi mul ebaõnnestus poe müük, kuidas sattusin psühhopaadi otsa (muidugi on võimalik, et miski minus, teatud leebe passiivagressiivne headuse ja õiglusotsimise kombo keerab teatud inimtüübid üles… sest praegu naabrinaisega suhtlemine meenutab mulle kivipoe müüki. Samamoodi on mul nii keeruline teist poolt lõpuni mõista ja nii lihtne süütundeid vastu võtta). Aga jah, kivipood. Mul on siiani alles ehteid ja ehtekivisid, imelisi. Ja ma siiani ootan, et ometi see piinlikkus üle läheks, mis toonase teemaga seostub. Ma ei oskagi nagu midagi kahetseda. Pood kui selline jäi alles, see, mille ma ehitasin füüsilises mõttes. Ja ma mäletan seda tunnet, et ma pean edasi liikuma. Tegelikult me ei tea, miks tulevad kaikad kodaratesse. Võibolla on see siin üks mäng, kus mängukaaslased on ammu enne kokku leppinud. Ja see, kes suudab haiget teha, on pärast mängu lõppu su sõber. Niimoodi mõtlemine aitab hakkama saada.
Helge. Ma olen palju selles elus arenenud. Ja läbi valude ja katsumuste see areng ju käibki. Igasugune turundus ja materiaalne seis on nii tühine tasand võrreldes sellega, mis on tegelikult oluline: hinge areng. Võime avarduda ja võime korraga tunda valu ja rõõmu – ekstaasi. Kui ma leidsin #üheseaduse materjalid, siis sain ma veel täpsemalt aru sellest, mida enne olin vaistlikult tunnetanud. Me oleme siin ilmas killustunud, suure ühisteadvuse fragmenteeritud osakesed. Ja iga eluga saame anda oma panuse sinna, et enese seest peegeldada teistesse seda ühisteadvuse mälu, mis tuleb läbi sinu, ja samas läbi teiste ära tunda ja kokku enese sees panna seda, mis tuleb teistest. Minu viis on sõna, seepärast ma ka praegu neid sõnu kirjutan, see võib aidata kellelgi teisel midagi ära tunda. Aga mõne inimese viis on muusika, või lihtsalt süda, on palju viise… Ja oluline on mõista, et inimhingel läheb palju aega, et jõuda elu jooksul sellesse kohta, kus ta mõistma hakkab. Just seepärast ei tohi oma elu omatahtsi lõpetada, see on hingearengu ressursi raiskamine. Siis tuleks lihtsalt uue eluga uuesti peale hakata, kulutada palju aastaid, ja lisaks veel taak, mis sellest elust kaasa sai. Minna saab nagunii ainult edasi.
Tume. Aga ajad on nii rasked, millesse me edasi läheme. Sõda käib ja võimalik, et tuleb aina lähemale. Kuidas ma saan vastutada oma tütarde, ilusate noorte naiste eest? Ja kõigi nende teiste noorte naiste ja meeste ja laste eest…Milliseid valusid nad läbi peavad käima, milliseid piinasid, alandusi…?
Helge. Ma peaks nende hingi usaldama. Me saame hakkama. Ja me elame ajaloolisel ajastul, kogu suure aegruumi unikaalses ajas ja kohas, kus sünnivad imed, intensiivsed ja segased imed. (Mitte et ma täpselt teaks, kuhu see välja viib… aga ma tean, et hing on surematu ja me oleme ajas, mis hingi aina ilusamaks vormib.)
Tume. Mulle tundub, et olen seljataha jätnud nii palju inimesi. Vähe on neid, kellega on side „igapäevane suhtlus“. Kui palju neid on olnud, läbi aastate. Ja peaaegu kõik nad on kusagile maha jäänud. Vahel teeb see nii palju kurbust. (Seda võib nimetada ka sõprade vähesuseks?)
Helge. Ah, mis ma ajan, mul on küllaga sõpru! Ja lausa igas vanuses ja lausa mu oma tütred on mu sõbrad. Seesama sideme tunnetamine ei pea olema igapäevane suhtlus. Ja mul on rõdu, see on see koht, kuhu ma astun, kui uni ei tule, ja vahel laman avatud silmadega tähtede all, kuni hakkan nägema justkui avatud silmil und. Ka see seostub sõnaga „sõprus“, hoopis tugevamal moel. Kui palju on olnud neis sõpru, kellega olen kohtunud, ja kõik see jääb alles, mitte miski ei jää seljataha.
Tume. Rõdult paistab mu maa. Ma istutasin mullu sügisel valesti oma toidusalu pika serva, sest traktoristid olid piiritoki mulda valesti kündnud ja ma lihtsalt ei teadnud, kust maa läheb. Nii kurb ja nõme on neid nüüd välja kaevata ja mul on tunne, et mul ei tule talgude korraldamine naguniii välja, sest ma usun, et teistel on palju muud teha… ja noh, mu juurde ei tohi sõita ka, sest naabrid ei luba.
Helge. Aga kõik need puud, kes kasvavad (ja eriti tore, kui õige koha peal), nad teevad rõõmu. Mõni neist on pikkusesse visanud nagu laps, keda iga päev näed ja siis järsku märkad, et ta on vanadest riietest välja kasvanud… oot, ma ju alles mullu ostsin su ja sa mahtusid ju pagasiruumi, ja nüüd oled niisuguseks volaskiks visanud! Lastel ei paista ühe aasta võrsed, aga puudelt on need kohe paista. See on nii helge.
Tume. Ma ei saanud Kagu-Eesti spetsialistide remonditoetust. Maria magab beebimadratsil trepi all „nagu Harry Potter“, ütleme selle kohta, suure toa remont on pooleli ja ülemise korruse remont ka pooleli. Kõik asjad said sügisel hooga ära pakitud kiire remondi lootuses ja nüüd on igal pool „nokk kinni, saba lahti“ olukord… Ma ei taha lasta enda sisse kadedust ja segadust. Kui keegi ei saanud raha, siis keegi teine sai. Ja see on tegelikult selge märk, kuigi kohe ei saa aru, kuidas seda lugeda. Üritan tänulikkusesse asja keerata: ma sain siia kolida 2019. aastal ju tänu sellele, et ma siiski sain komisjoni toetuse puurkaevu ehituseks. Komisjonides on üldiselt samad liikmed ja mis iganes põhjusel, mina toetust seekord ei saanud. Sellesama tumedusega seostub segadus meie küla uue tee ehitamise osas. Vintsutamist on palju olnud, küll on kõrvalt mõni öelnud, et vald oleks pidanud olemasoleva tee sundvõõrandama… samas saan ma ju aru, et naabritele päriselt ei meeldi autotee maja lähedal. Aga on mingid kummalised olukorrad, mis ei ole lahenenud ilmselt sellepärast, et ma pole seto. Mullu sügisel enne kohalikke valimisi soovis vald minuga koosolekut, mul läks aga auto sumbuti katki (aasal ja metsateel sõitmisest, sest otse tee pealt ei saanud) ja skype koosolek ei sobinud. Ja siis lubati vahetult enne valimisi, et tuleb tee. Aga kui valimised mööda said, lükati edasi. Aasta eelviimasel päeval tuli uudis: tuleb uus tee, minu kruni nurgani, edasi pean ise ehitama. Praegu olen ise pingutanud, helistanud, kas saan vallas killustikku, sest kuuldavasti on paljud tasuta saanud… aga raske on kedagi telefoni otsa saada. Ja ma tõesti ei soovi kurta, sest ma saan aru, see on üldisem probleem: 1990ndatel erastati üldlkasutatavad teed suure hooga eramaadeks ja eriti häirivad külateed just siin Setomaal, kus on ajalooliselt olnud tihekülad. Ma ei ole ainus, kellel on selline probleem meie vallas, ja igal juhul tekitab ka see kadedust, kui nüüd tõesti osaliseltki vald siin midagi aitab. Kadedus on üks selline emotsioon, millele ma tahaksin silma vaadata ja tal siis minna lasta. Aga selle hipiliku “silmavaatamise ja minnalaskmisega” on raske reaalset elu elada. Olen justkui ristteel (küll see sõna “tee” on ikka hea metafoor), reedel ei saanud ma oma koju sisse ja laupäeval ei saanud ma oma kodust välja, sest auto oli ees. Ja ma mõtlen: kuhu ma selle risttee pealt edasi lähen, mida valin, ja mis on selle valiku järelm aastate pärast?
Ja praegu ma ei näe, see on segane. Ja seepärast tume.
Helge. Aga kui keegi kunagi siin selle remondi valmis saab ja need puud kasvavad veel suuremaks, siis on siin nii ilus. Võibolla ongi see mu hinge evolutsiooni õpitund, mitte üritada kõike seda ilu enda omaks pidada? Öösel kell kaks on lihtsam mustreid tunnistada: mu suured konfliktid elus on seotud eraomandiga (ma pole tahtnud naabrite vastu kohtusse minna, ma ei tahtnud ka kivipoe müügi segaduste ajal kohtusse minna… kuigi jah, juristid on ju soovitanud kohut), ja võibolla on minu valik just see, mitte kraapida kõike endale, sest lõppeks on kõik üks, ja kõik, mis teed, selle teed maailmale. Nagunii ei näe ma nende puude täit elujõudu, mitte siinilmas olles. Puude istutamises on midagi, mis aitab kogeda suuremat plaani.
Tume. Ma olen selja taha jätnud pedantlikkuse (kui mus seda kunagi oli, aga natuke ikka), ma ei suuda end kokku võtta, et raamatupidamist korras hoida. Ja see on nii õudne, need poolikult sorditud süsteemid… kui sellele mõelda, siis tuleb tunne, nagu viitsütikuga pommi otsas istumine. Kunagi tuleb see välja (kui maailm enne mingil muul moel õhku ei leida)…
Helge. Kass kraapis praegu rõduust ja soovis tuppa saada. Nii hea tunne on tajuda seda, mismoodi süsteemid toimivad, need tegelikud ökokoosluse süsteemid. Kuidas sõnnikust saab muld ja kuidas loomad-linnud teavad siin oma kohta ja rutiini. Kui vahel on raske hommikul voodist üles saada, siis aitab see teadmine: nad ootavad.
Tume. Miks mul ei ole meest? On see seotud sellega, et tee minu juurde on ära lõigatud?
Helge. Küllap on see ilma meheta elamise aegruum-kogemus (et mitte öelda eluetapp) samamoodi hinge evolutsiooni osa. See on palju õpetanud.
Tume. Mul on praegu siin majas abiks üks töömees, koos koeraga. Ja naabrikoer tuli eile kallale ta koerale. See naabrite ja koertega teemaring on tõesti nagu „Tõde ja õigus“. Naabikoer on mulle oma moel armas ja ma üritan end kehtestada, kui ta meie hoovis ringi käib. Aga tegelikult on ju nii, et ta uriseb: tuleb meie koera kausi juurde sööma ja uriseb, kui keegi (mina või minu koer) vahele üritame minna. Minu koer saab temaga läbi, sest võimustruktuur on paigas. Aga kui siia hoovi tuleb uus koer, siis… midagi pole teha, see on tume tunne. Nüüdseks on Mona haavanud veriseks kolm minu külaliste koera. Minu õe koer oli mitu päeva elu-surma vahel ja sai antibiootikumikuuri abiga ikkagi terveks. Ja miks ei soovi mu õde siia appi/külla tulla? Ta ei saa siia koera kaasa võtta.
Helge. Aga Maria hakkas täna raamatut kirjutama ja algus oli minu arust väga stiilselt paljutõotav. „Mu elu on läbi! Oi vabandust, unustasin end tutvustada. Ma olen Bailey Miller, 10, ja mu elu on läbi!“
On ju hea algus raamatule?
Mul igatahes hakkas praegu palju parem.
The post Eileöine harutamine: helged ja tumedad triibud appeared first on Epp Petrone.
Epp Petrone's Blog
- Epp Petrone's profile
- 14 followers
