Tõnu Õnnepalu's Blog

Et see suvi on nii suur, nagu ammu enam pole olnud,tuli tahtmine saata tema laia ja kuuma telkhoone altmõned postkaardid. Niisama, ükskõik kuhu. Sulle ja Talle.Mõnikord, vahetevahel,niikaua kuni see telkhoonejälle kokku rullitakseja koorma otsa visatakse, aidaa!Aga seniks on aadress, kust küsida: Suvi. Nõudmiseni.ehk telkhoone.blogspot.com See kaart siin on Ristna ninalt. Mõne päeva eest.

Käisin korra Hiiumaal.Tulikas õiteses, suvi tuleb,nüüd on juba tulnud.
Läinud varasuvel sealkandissee igapäevane pildistamine ja ülespanemine algas.Las ta siis lõppeda ka sellega.Aitäh kõigile, kes vaatasid ja rääkisid.Näeme jälle, mujal, teisiti.Mis siin on, jääb üles.
Õhtpäike vana reheahju seinal,

heleda valguse varjud.

Ja ööliblikas, kes päeval usub, et keegi teda ei näe.

Ja jälle need maasikaõied tuttavas teeservas.

Ja see tuttav rand ja tuttav meri,
alati natuke isemoodi,
sest kes tema nägu
siis ikka nii täpselt mäletab...

Rand-seahernes seal tuttaval liival.

Ja tuttav pojeng tundmatus rohus.

Tuttav uks,kust ma üle kümne aasta enam käinud pole.Ja keegi ei käi.
Ämber liigub tuule käes, põhi auklik.Aga pannakse kord uus ämber, tõstetakse kaevust seisnud vesi välja,värske voolab asemele,vanast allikast.

Polegi neid Rooside lambaidveel õieti pildile saanud.
Kahtlustavad!Nagu pilgust näha.

Aga mis maa ja suvi see ikka onilma lambata.Eriti kui nad on veel nii kenastimustad ja valged.

Uni läks ära, väljas läks valgeks,läksin õue, tegin paar pilti.
Kell oli neli, päike hakkas tõusma.Ja mis oli tore, oli see, et eemal tagumisel põllulrääksus rääk.Arvasin juba, et neid polegi tänavu siin ühtegi,neid suveöösaatjaid.

Olin nädala Ungaris, kaamerat sinna kaasa ei võtnud. Ei viitsi reisil väga pildistada.Ja eks ta siin olegi juba uus ring. Jälle pojeng õitseb, läinud kevadelma teda juba pildistasin.
Uus ring on ka tore, aga mul on ometi selline tunne,et igal asjal on oma algus ja oma lõpp. Aga kohe praegu ma seda veebipäevikut veel ei lõpeta,sest pole sobivad lõppu. Kui see tuleb, siis. Ja siis ütlen ka.

Ja roosa teeroosoli vahepeal oma esimesed õied lahti ajanud.Egeris oli öö soe ja tähine, Esnas on jahe ja valge.

Mäletan, kuidas läinud kevadsuvelpildistasin teda Hiiumaal Rebastemäe all.Selle veebipäeviku ring hakkab täis saama.
Soe päev oli pärast neid viludusi.Aga sääsed on ka jälle hakkamas.Maailm on rahutu, õhtu on rahulik:kaelustuvi ulub kõrgetes puudes,varjud venivad üle taas kord niidetud muru.

See ta on, pikk õhtu, pikk valgus, varjud.Tuttav tee kevadest suvesse, jälle.

Enne jaani aeg, ühed õied minemas,
teised veeel tuleamata. Suurtest õitsejatest ma räägin,
aga väikseid ikka: külmamailane.

Aga valgus, sedapidipaistab ta ainultpaar kuud aastas.Nii pikalt.

Ongi see aeg: noored lehed, valged ööd. Ja kui päike õhtul välja tuleb, siis teda ulatub justkui igale poole,kõik on valgust täis.Pärn. Kõik alles rikkumata,kõik alles kasvab.
Ja pihlakas ka, see veidi imal lõhnheinamaaservas.

Ja kuslapuu. Maivalgus.

Need vilud päevad on nagu peatus.Kevad jäi korraga seisma.Tähendab, tundub nii.Midagi ei jäänud seisma,kuldnokapojad kisavad pesas,kui vana ussidega tulebja tihasel on esimene sats vist juba lennus: laulab uuesti,nagu ükskord kevadel... Jah, nagu üskord kevadel...Dekoor püsib mõned päevad paigal,siis astub suvi sisse, uus vaatus.

Alles sai siin päevikusselle katkujuure roosasid õisi imetletud.Alles oli varakevad ja midagi veel polnud.Nüüd on juba need lehelatakad, ussidki juba kallal.
Ja suured latakad pilved.Aga vihma ei tulnud.

Aga peoleo hõikas täna,
kui õhtul verandal istusin.
Ta on jälle siin. Suvi siis ka.
Õhtu on päris soe ja vaikne.
sääski pärast eilset raju kohe vähem.