Jõulud… Me soovime sugulastele, sõpradele ja lihtsalt tuttavatele rahulikke jõule või stampe vältida tahtes midagi muud head ja ilusat. Saadame ilusaid kaarte, mõnel on Jeesuslaps koos neitsi Maarjaga, Joosepiga ja teistega. Kõik on ilus ja maitsekas. Ja kuidagi ununeb ära, et Jeesuse sündimises ei olnud midagi ilusat ja maitsekat, vähemalt kui me ilu all mõistame visuaalset ilu. Joosep ja Maarja olid pagulased, pesemata ja pikast teekonnast kurnatud ning Maarja oli kohe sünnitama hakkamas. Nad ei suutnud leida vähegi viisakamat ulualust ning viimases hädas peatusid nad laudas, kus õlgede peal, loomade vahel sõnniku ja virtsu haisu sees sündiski Lunastaja.

Ja ometi on see võib-olla kõige kaunim sündmus inimkonna ajaloos.

​Pean tunnistama, et pärast 24. veebruari on minu esteetikameel kõvasti atrofeerunud, eriti visuaalkunsti osas. Olen sõja ajal korduvalt käinud Ukrainas ning näinud asju, mida meelsasti poleks näinud. Kui jõudsin esimest korda Butšasse, olid laibad tänavatelt juba ära koristatud, aga siiski vedeles Irpinis purustatud vene tanki kõrval tankisti saabas koos sääreosaga. Tulekahjud olid selleks ajaks kustutatud, kuid lisaks sellele, mida nägin Butšas, häiris mind spetsiifiline kärsahais, mis levis puumajadest, milles tuli oli juba kustutatud, kuid mis suitsesid vaikselt edasi. Hiljem olin Butšas tunnistajaks laipade ekshumeerimisele ning jällegi oli lehk hullem kui pilt – see jälitas mind veel paar nädalat, kui magama minnes silmad sulgesin. Ja veel: mul tekis tõrge ilusate piltide vastu, mida masstoodang eriti enne jõule nii ohtralt pakub.

See on võib-olla kaunim pilt, mida olen viimasel ajal näinud.
​See on Olha koos oma imikuga, kuuvanuse Viktoriaga. Hetlel kui mürsk tabas nende maja, toitis ta last rinnaga. Ta kaitses last oma kehaga ja sai 25 haava, klaasikillud olid ka rinnas, kuid laps jäi imekombel täiesti terveks. Laps oli Olha verega kaetud, ja kui tema karjete peale jooksis ta mees Dmitro kohale, ei saanud nad alguses aru, kelle veri see on, ja kas laps elab. Rahuajal, ütles Dmitro, võivad inimesed kogu elu olla koos ja ei saa kunagi nii lähedaseks nagu meie nende 15 sekundiga.

See on tänapäeva madonna: ema, kes annab oma imikule klaasikildudest läbistatud rinda.
​
See on Tetiana kahekuuse tütrega. 
​Tema lugu ei ole dramaatiline ja ta ei saanud füüsiliselt kannatada, kuid foto, millel ta Kiievi metroos õhurünnaku ajal oma last toidab, sai viraalseks ja sellest tehti maal, kus naise pea kohal on selgelt näha nimbust.

​Pildi nimi on Kiievi Madonna. Ning mõne aja pärast ilmuski selline altarimaal ühes Napoli kirikus.
Olha ja Tetiana on kaks paljudest Ukraina emadest, kes sünnitavad ja imetavad lapsi õhurünnakute ja suurtükki mürskude all. Paljud teised ei olnud nii õnnelikud ning hukkusid koos oma lapsega.

Kui me räägime Ukraina rahva kangelaslikkuses, ei tohi me unustada ukraina naisi, kes võitlevad rinnetel ja toetavad ning inspireerivad oma mehi, poegi, vendi ja poiss-sõpru kes viibivad tulejoonel.
​
Jõulupostitus peaks lõppema õnnesoovidega, aga, armsad lugejad, ma ei oska teile midagi omalt poolt soovida, soovin vaid, et teie head soovid ja unistused täituksid. Vaid ühele inimesele tahan ma midagi konkreetset soovida. Ma soovin härra Putinile pikki elupäevi, et ta saaks täiel määral nautida aastaid, mida ta veedab üksikkongis, kandes eluaegset karistust.