Jaan Martinson Eesti Päevalehes:
"Kepler (tegelikult abielupaar Alexandra Coelho ja Alexander Ahndoril) on loonud romaanimaailma, kuhu on lihtne sukelduda ja võimatu välja ujuda, samas, miks peaks – Joona Linna on kui legaalne narkootikum, millest vabanemine ei muuda elu paremaks. Teisalt mõjub järjekordne doos eriti ergutavalt vaid siis, kui oled ka eelnevad endasse imenud. Mis tähendab, et alustuseks tuleks võtta kätte esimene teos „Hüpnotisöör“ ja sealt õiges järjekorras edasi minna. Kahjuks pole see nii lihtne, sest „Hüpnotisööri“ teab mitmenda kodustrüki lettidelt veel leiab, kuid järgmisi „Painajalik leping“, „Tuletunnistaja“ jne..., enam mitte. Ehk siis tuleb loota raamatukogudele.
Lugedes Lars Kepleri üheksandat romaani Soome juurte ja aktsendiga Rootsi (ideaal)politseiniku Joona Linna saagast, valdavad kahetised tunded. Üks on selge, Kepleri ja Linna fännid kugistavad „Ämbliku“ kohe alla ja on igati õnnelikud. Aga neil, kes pole eelmiste osadega tuttavad, jääb paljugi mõistmatuks, eriti lugejail, kes otsivad ka krimiromaanidest realismi algeid.
„Ämblik“ pole tegelikult Joona Linna, vaid Saga Baueri lugu. Ja siit tekibki probleem. Kes on Saga?. Särav, keerulise lapsepõlvega blondiin, kellest sai eriväljaõppega naispolitseinik, kuid kes sedavõrd emantsipeerunud, et üks jama ajab teist taga. Linnaga on nad aeg-ajalt partnerid ning on valmis teineteise heaks tegema, mida vaid.
[...]

https://epl.delfi.ee/artikkel/1201277...