Argikultuur- (saksa k. 'Alltagskultur', inglise k 'everyday culture 'soome k 'arkikulttuuri ') Eesti etnoloogias 1990. aastatel käibele võetud mõiste, mida hakati kasutama senise uurimisainese üldnimetuse "rahvakultuur" kõrval ja selle asemel. Argikultuuri väljendusvormid hõlmavad kõike inimese loodut: esemeid, sotsiaalseid suhteid ja institutsioone, käitumisvorme, uskumusi, väärtusi jms. Argikultuuri uurimise seisukohalt pole asjad ja nähtused tähtsad niivõrd omaette uurimisobjektina, vaid kui kindlate majanduslike ja sotsiaalsete suhete indikaatorid, kultuuriloojate, indiviidide, maailmakäsitluse, kujutluste ja kogemuste väljendajad. Argikultuuris on keskne see, mis on kultuuris enesestmõistetav ja loomulik. Ainekesksusele eelistatakse probleemikesksust, rõhutades inimese kultuuri loovat tegevust. Argikultuur vastandub riiklikule bürokraatiale, selle lähtekohaks on üksikisik, perekond ja kodu.
Rahvusvaheline taust: 1970. aastaist on Euroopa etnoloogia defineerinud end kui argielu uurivat distsipliini. Huvi keskendub argipäevasele ja tavalisele, iseenesest mõistetavale, argiteadmisele. Võrreldes rahvakultuuriga on lähenemises toimunud suur murrang positivismist hermeneutika suunas. Üheste vastuste asemel püütakse tähendusi leida tõlgenduste kaudu. Argikultuuri uurijad keskenduvad eeskätt kultuurinähtuste tähendusele ja kultuuri subjektiivsele kogemisele. Argikultuuri uurimismeetodeid on mõjutanud fenomenoloogiline sotsioloogia, tsivilisatsiooni- ja argiajalugu (N. Elias, H. Lefebvre) ning ajalooline antropoloogia (P. Burke, C. Geertz) ja kultuurisemiootika (U. Eco, J. Lotman).

Argikultuuri analüüsi puhul on tähtis kultuuri sisemine loogika. Kesksel kohal on küsimus, mis on kultuuris olemuslik ning millised on kultuuri põhiteemad. Eesmärgiks on vaadelda argitriviaalsust kui ebatavalist ning tähendusrikast, luua enesestmõistetavast kultuurist süsteemset teadmist. Põhiküsimusteks on, kuidas kultuuri väärtused, arusaamad ja püüdlused põhinevad argikogemustel ja argiteadmistel, kuidas harjumuspärastel rituaalidel ja rutiinil on oluline osa teatud maailmavaate arendamisel või tugevdamisel ning kuidas igapäevased kogemused mõjutavad omakorda inimeste kultuurilist maailmataju. Oluline on analüüsida, kuidas kultuuri aktiivselt luuakse ja taasluuakse, milline on kultuuri dünaamika. Inimest nähakse nii kultuuri kandja kui loojana.

Argikultuur on rahvakultuuriga võrreldes vähem etnosekeskne ning vaatleb rahvuslikku kultuuris võrdlevas ja ajaloolises perspektiivis. Eeldatakse, et rahvuslik eripära ja identiteet ilmneb argipraktikas selgemalt kui avalikus retoorikas või ideoloogias. Hääbuva ja erandliku elulaadi uurimise asemel püüab argikultuuri uurimine mõista uute elujõuliste ja üldiste kultuurivormide teket, nende kohanemis- ja muutumisvõimet.
Argikultuuri uurimisel pööratakse arhiivimaterjali ja esemekogude kõrval enam tähelepanu ka inimese mitteverbaalsetele kogemustele ja inimese ning kultuurimiljöö suhetele ja üksikisiku ning gruppide elulugudele.
interdistsiplinaarsus: Etnoloogia, folkloristika, kultuurianalüüs, sotsiaalajalugu

//Kannike, Anu 2005. Argikultuur. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee //