Rin

“Muret tegi veel lahtine haud surnuaial. Mis sellega? Kas peab tühja kirstu sinna tagasi panema ja ta siis kinni ajama? Peab seda ehk tegema ilma kirstuta või peab haua lahti jätma kuni kevadeni, kus kogu asi ehk selgub? Vagad inimesed arvasid, et kirst tuleb uuesti hauda panna ja haud kinni ajada, sest kirstule on ju nagu kord ja kohus kella löödud ning pühakirja sõnadki peale loetud, mis siis veel. Pühitsetud kirst kõlbab ainult pühitsetud mulda, ei kuhugi mujale. Aga teised ütlesid, et kui kellalöömine ja kirjasõnad pühitsesid kirstu, siis pühitsesid nad ka selle mulla ja kivid, mis asendasid laiba — mulla ja kividki peab siis kirstu jätma. Sellele väideti vastu, et mulda ja kive ei või kirstu jätta, sest nendega on ja oli pettus ja pettuse peab pühitsetud maalt eemale hoidma. Kuid nüüd küsiti: kas pettust võib ja tohib veel pettuseks lugeda, kui ta on pühitsetud? Sest mitte ainult kirstule ei löödud kella, vaid ka mullale ja kividele, mis kirstus. Siin ei leidnud vagad inimesed enam üksmeelset vastust, ja et asja õieti otsustada, pidi suuri raamatuid lugema ja uurima.”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“Keegi ei tohiks iial midagi teha, millest ta pärast lõunat vestelda ei saa.”
― Oscar Wilde, The Picture of Dorian Gray

“Ja kui sestsaadik vaadelda usku ja elu, siis pole kahtlust, et mida õigemaks ja puhtamaks või õndsamakstegevamaks usk muutub, seda enam eemaldub ta elust.”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“Ainult ühest oli pastoril kahju: miks polnud maailmas — ei temal endal ega teistelgi — enam seda suurt ja kindlat usku, mis laseks asju võtta niisugustena, nagu nad esinevad meie meeltele. Miks närib kahtlus ikka ja alati meie rinnas, nii et oleme sunnitud vahetpidamata ja paratamatult juurdlema! Miks ei võinud ta seda mehemürakat võtta tõelise Vanapaganana, vaid pidas teda ainult hullumaja kandidaadiks!”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan