Mirjam

“[k]ogu tõusev sugupõlv kulutas end ülemäära, ja Luiga teadis, mida rahva närvikava seitsmesaja aasta jooksul oli pidanud taluma.”
― Hella Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904

“Kulno oli vait ja laskis Lutveid rääkida. Oli, nagu kuulaks ta iseennast, seda ennast, kes elas, patustas, kannatas ja kaebas aastate eest.
Või ei kannatanud ega kaevanud tema sugugi nõnda? Ehk ei oska tema Lutvei kaebehelides muid toone tabada, kui aga ainuüksi neid, mida ta millalgi iseenese rinnas uulatanud? Võib-olla meie ei tea ilmast üldse muud, kui aga seda põrmukest, mis leidub vähemalt idunagi meis enestes? Kõik muu on ehk sealpool meie ilma läve, kõik muu on hauatagune, surnute riik, kuigi ta oleks elavaid täis. Nõnda mõistaksime teiste kannatusi ainult kannatades ja teiste valudele kaasa tundes tunneksime tõepoolest ainult iseenestele kaasa. Meid huvitab teiste kannatus ainult sel määral, kui palju nad meie viisil kannatavad. Kes kõigele kannatusele tahavad kaasa tunda, need peavad võima kogumi kannatusi maitsta, peavad võima kannatada kui ussike, kui rohulajuke, kui lõhnav lill, kui pakatavalt muhelev maa, kui liivaterake.”
― A.H. Tammsaare, Kärbes

“Õigupoolest Artur Beek oligi kogu küünikuterühma vaimne juht, kuigi ta oskas rohkem tagaplaanil püsida. Temas oli kulmineerunud see eesti rahva lootusetus ja paadunud umbusk, mis sajandite vältel on rahva hinge närinud ja loonud ka noores intelligentsis söövitava kriitilisuse ja skeptilisuse, mis paljudele soomlastele üllatuseks on olnud.”
― Hella Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904

“Tundsime teineteist noorpõlvest peale, võib-olla liigagi hästi. [...] Pärast mu Tartu-aega kohtusime harva, sest olin Eestist ära. Luiga oli üks paigalisemaid inimesi maailmas. Ent igakord, kui kohtusime, tundus mulle, nagu oleks miski end meis sirgu ajanud, nagu puudes, kes lähestikku ühepikkuseks kasvavad. Ta kirjutas mulle väga harva, alati siis, kui olin teinud oma elus midagi väga ebaloogilist ja ootamatut. Mina kirjutasin veel harvemini - vaid siis, kui vihastasin tema žurnalistlike mõttemängude peale. Kirjadele kirjutas ta alati alla: "See üksildane saatan"."
(Juhan Luigast)”
― Hella Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904