Mirjam

“Teda vaevas mu räägitud saamatus; ta oleks tahtnud mind tõsta, mulle usku anda oma võimisesse, mind teiseks, paremaks teha, magusust imedes teadmisest, et teda kellelgi eluliselt tarvis läheb, et tema veel kedagi suudab aidata. Aimasin teda sama ainumõtte paelus, milles Anton Petroovitški siples, haududes mõtteta plaane Lucie päästmiseks. Mul turgatas meelde ka see puhas, rõõsk üliõpilane, keda Nadežda Pavlovnaga sagedasti olin näinud: kas temagi ei tee lunastustööd, lootes elust tülpinud naist pöörata karskele teele, kuni liha ideaalid hävitab ja lunastaja langeb kavala võrgutaja kenaduse silmusesse. Kõik tahaksid olla teiste lunastajad, iseäranis siis, kui nad on oimetuks saanud enese lunastamiseks. Nagu läheneva hukatuse unustamiseks mõeldakse aina teiste peale, püütakse ainult ilma lunastada. Aga ilma lunastajaid on juba palju olnud, kui keegi ometi iseenda lunastaks!”
― A.H. Tammsaare, Jutustusi ja novelle

“Ma olen maalt, kus päike on haruldane teemant, uskumatu kuldmünt, mida uuritakse tule paistel ja katsutakse hambaga, enne kui tihatakse silma usaldada. Sügisel pannakse päike koos kartulite ja kaalidega koopasse varjule; ja kui ta kevadel sealt välja tuuakse, õue tuulduma, siis on tal valgete kartuliidude mürgine lõhn; seda lõhna on täis terve õu kuni metsani välja.”
― Emil Tode, Piiririik

“[k]ogu tõusev sugupõlv kulutas end ülemäära, ja Luiga teadis, mida rahva närvikava seitsmesaja aasta jooksul oli pidanud taluma.”
― Hella Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904

“Sõnade teed on mõnikord imelikud, nende teed on kõige imelikumad teed, mida inimvaim käinud. Sõnades on ikka palju seda, mida rääkija sugugi ei mõtle, sõna toob sagedasti vastuse, mida mõtleja kõige vähem aimanud. Nõnda ka täna, kui keegi joomisel hakkas rääkima mingisugusest inimlikust tõest.
„Kõik tõed on inimlikud,“ vastati kõikteadvalt.
„Mis tähendab inimlik?“
„Inimlik tähendab humaanlik.“
„Aga humaanlik?“
„Et on olemas inimlikud asjad, aga mitte inimest.“
„On olemas inimlik tõde, inimlik õigus, inimlik vagadus, inimlik kurjus ja muud niisugused asjad, aga inimest ennast ei ole.“
„Aga kes siis on?“
„On hiinlased, jaapanlased, neegrid, venelased, türklased, sakslased, inglased, on isegi lätlased ja eestlased; on ametnikud, professorid, üliõpilased, kodanikud, ajakirjanikud, kirjanikud ja poepoisid, aga inimest ei ole.”
― A.H. Tammsaare, Kärbes