Mirjam

“Olime rahutu rahvas ja hoidsime vanemaid pideva pinge all. Alates ajast, mil sain kümneaastaseks, juhtus meie peres alati midagi, ütles mu ema, kui mitte muud, siis mõni põgenemiskatse. Oma esimesest internaatkoolist põgenesin nimelt kaks korda - see oli vanaisa-kodus veedetud metsiku vabaduse tagajärg. Ka teised õed ja vend olid alati valmis omapead maailma minema. Kui ei läinud läbi põgenemine, siis õpiti suvel salaja, et mõnest klassist üle järgmisse hüpata, või kirjutati kas või kedagi ärritav nöökav näitemäng.”
― Hella Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904

“[k]ogu tõusev sugupõlv kulutas end ülemäära, ja Luiga teadis, mida rahva närvikava seitsmesaja aasta jooksul oli pidanud taluma.”
― Hella Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904

“Kulno oli vait ja laskis Lutveid rääkida. Oli, nagu kuulaks ta iseennast, seda ennast, kes elas, patustas, kannatas ja kaebas aastate eest.
Või ei kannatanud ega kaevanud tema sugugi nõnda? Ehk ei oska tema Lutvei kaebehelides muid toone tabada, kui aga ainuüksi neid, mida ta millalgi iseenese rinnas uulatanud? Võib-olla meie ei tea ilmast üldse muud, kui aga seda põrmukest, mis leidub vähemalt idunagi meis enestes? Kõik muu on ehk sealpool meie ilma läve, kõik muu on hauatagune, surnute riik, kuigi ta oleks elavaid täis. Nõnda mõistaksime teiste kannatusi ainult kannatades ja teiste valudele kaasa tundes tunneksime tõepoolest ainult iseenestele kaasa. Meid huvitab teiste kannatus ainult sel määral, kui palju nad meie viisil kannatavad. Kes kõigele kannatusele tahavad kaasa tunda, need peavad võima kogumi kannatusi maitsta, peavad võima kannatada kui ussike, kui rohulajuke, kui lõhnav lill, kui pakatavalt muhelev maa, kui liivaterake.”
― A.H. Tammsaare, Kärbes

“Sõnade teed on mõnikord imelikud, nende teed on kõige imelikumad teed, mida inimvaim käinud. Sõnades on ikka palju seda, mida rääkija sugugi ei mõtle, sõna toob sagedasti vastuse, mida mõtleja kõige vähem aimanud. Nõnda ka täna, kui keegi joomisel hakkas rääkima mingisugusest inimlikust tõest.
„Kõik tõed on inimlikud,“ vastati kõikteadvalt.
„Mis tähendab inimlik?“
„Inimlik tähendab humaanlik.“
„Aga humaanlik?“
„Et on olemas inimlikud asjad, aga mitte inimest.“
„On olemas inimlik tõde, inimlik õigus, inimlik vagadus, inimlik kurjus ja muud niisugused asjad, aga inimest ennast ei ole.“
„Aga kes siis on?“
„On hiinlased, jaapanlased, neegrid, venelased, türklased, sakslased, inglased, on isegi lätlased ja eestlased; on ametnikud, professorid, üliõpilased, kodanikud, ajakirjanikud, kirjanikud ja poepoisid, aga inimest ei ole.”
― A.H. Tammsaare, Kärbes