Status Updates From حزن غير محتمل

Muidugi luges ta raamatuid lihtsalt kui lugusid minevikust, ta ei unistanud kunagi tulevikust; ta leidis neis lugudes kõik, millest oli ilma jäänud, kuid mida ta enam kunagi tasa ei tee. Ema oli tuleviku liiga vara peast pühkinud.

"Kõigel on oma head ja vead," ja juba muutub mitteootuspärane ootuspäraseks - see on puudus, mis omakorda pole muud kui iga eelise hädavajalik iseärasus.
Eelised olid reeglina vaid puuduvad puudused - ei mingit lärmi, ei mingit vastutust, ei mingit tööd võõraste jaoks, ei mingit igapäevast lahusolekut kodust ja lastest. Puuduvad puudused nullisid seega tegelikud puudused.

"Minu vanaisa kohta, kes oli tookord vaeste ja seega ka võimutute jadas esimene omanik, vähemasti esimene kinnisvaraomanik, see võib-olla veel kehtis: teadmine, et omatakse midagi, oli nii vabastav, et pärast põlvkondadepikkust tahetust sai äkki areneda tahe: saada veel vabamaks, ja see tähendas ainult, mis oli vanaisa olukorras kindlasti õigustatud, omandi kasvatamist."

Bitteliten bok, men utrolig tung.

The fiction that photographs can “tell us” anything—but isn’t all formulation, even of things that have really happened, more or less a fiction? Less, if we content ourselves with a mere record of events; more, if we try to formulate in depth? And the more fiction we put into a narrative, the more likely it is to interest others, because people identify more readily with formulations than with recorded facts.