Marta’s Reviews > Taeval ei ole soosikuid > Status Update

„Võib-olla mul pole lihtsalt aega malbeks
pettuseks, mis riputab heade maneeride
kassikulda ebameeldiva tõe üle ja mida siis
taktitundeks nimetatakse?"
„Valguse ime oli sisse piiratud politsei- ja
kohtuhoonetest, teda ümbritsesid aktikapid,
kuriteod, mõrvad, protsessid, kadedus, õelus ja
see abitu terendus, mida inimkond nimetas
õigluseks."

„Õnne mõiste on tänapäeval ületähtsustatud.”
„See on osa ainsast armastusest, millel üldse mõtet on: enesearmastusest.”
„ „Ma räägin niisama huupi. Need on üksnes pooltõed — nagu kõik muugi siin ilmas.” „Kas ka armastus?” „Mis on armastusel tõega pistmist?” “
„Härrased meie ees söövad veel üksnes vorsti, sai neile ei kõlba. Ehhtkodanlik pandemonium maakera sisikonnas!”

„Mis tobedat mehelikku jama ta jälle ajab?”
„Olematus näib teid armastavat.”
„Saal vakatas. Kuul klõbises. Vana daam aevastas. Punane võitis jälle.”(mmmmmm see flow)
„Bresciast Bresciasse”
„Ma ei ole vaikne. Ma üksnes ei räägi.”
„Kõige kauneimad tarkused surevad koos ööga. Kui palju laipu igal hommikul kokku pühitakse!”

„Kuhu me nõnda välja jõuame, kui need üksikud jõukad noormehed, kes meie ringkonnas veel on, inglise mannekeenidega abielluvad, nagu see praegu suurmood on.”
„„Itaallased on on melanhoolsed inimesed; nad näevad küll vastupidised välja, aga nad ei ole seda.” „Ja kes seda on,” vastas Lillian. „Keegi ei naera lõputult.””

„„Homme tõmbame lepingu puruks. Nõus?” Torriani naeris. „Ja ülehomme kleebime jälle kokku.””
„Naise ilu teeb mind alati nukraks.”
„Ma tahangi jääda paksuks Pierrot’ks.”
„Clerfayt istus nüüd üleni pimeduses. Lillian suuris ainult vaevu eristada ta nägu. Ega see polnudki vajalik. Elule ei pruukinudki otse silma vaadata. Tuli üksnes teda tahuda.”

„Kes sageli surmasuust pääseb, sünnib ka sageli uuesti ja iga kord harda tänutundegasüdames, kui ta vaid loobub illusioonist elule pretendeerida.”
„Ehk teisisõnu: ka sina kardad sedasama, kuid sinu gigolo on surm. Vahe on ainult selles, et tema jääb sinule truuks. Seevastu aga petad sina teda kuis saad.”

„Unistus nõuab alati mänguruumi.”
„Armastus on igast aknast lipu heisanud.”
„Iga plikalikku uljaspead saadab alati koduperenaise vari ning muretut südametevallutajat ehtkodanlase omandikirg.”
„Miks nad tahavad muuta seda, millega nad on naise südame võitnud?”
„Ma ei lähe sinu juurest ära, Clerfayt. Mind lihtsalt pole vahel päris käeulatuses.”

Miks ma teda haavan, kuigi ma seda ei taha?
Pealegi tunnevad võidusõitjad end autos nagu daamis õhtukleidis – kui see neile lõbu teeb, ei külmeta nad iial.
Tema austajaid võlus see nagu rändajaid fatamorgaana.
Ohjeldamatu sentimentaalsus on palju parem kui pisarad.
Meie siin oleme surmamõistetud. Aga mitte üksnes meie. Ka teised! Üleüldse! Kõik! Meie vaid teame seda. Teised ei tea.

Kunst on tänapäeval veel neid väheseid asju, mille terviseks võib ilma suurema kõhkluseta juua. Maastikud ei tulista.
Maailmavalu on nakkav.
Kas saame šoki või naerame inimloomuse kõikeallutava ärivaimu üle?
Lillian paistis abituna, kuis Clerfayt teaadis, et abitus on naiste ohtlikem relv – sest tegelikult ei ole ükski naine abitu.
Kes seda teab? Dalai Laama? Mina? Krokodill? Või Jumal?

Kui kell kukub, ei aita ka kõige ilusam nimi.
Elu määrasid tunded – ning nende vastu oli õigus võimetu.
Ja te puhkate end välja nagu Morpheuse rüpes!
Igaühel on omad põhjused. Ka kividel.
Mis jõhkrat jama see tervisest pakatav tulnukas ajab?
Jäägem pigem selle juurde, mida prantslased nimetavad taevaisaks sametpükstes.