Vahur Afanasjev's Blog

Kirjandus, muusadest julmim.

Olen ohverdanud liiga palju

sinu naeratuse eest.

Lõpuks ohverdasin perekonna.

Need õhtud, kui eraldusin töötuppa.

Need õhtud, kui olin ärritunud

oma naise peale.

Tegin süüa, me sõime, ma väsisin,

aga sina ootasid töötoas

ja ma isegi ei armastanud sind.

Pole iialgi armastanud.

Kes sa üldse oled?

Kalliope,

Euterpe,

Polymnia,

Thaleia?

Vahetad nimesid nagu petis.

Millist luureteenistust

sa esindad, kelle huve

sa kaitsed?

Sina pole toonud

inimkonnale tuld,

pole õpetanud ehitama maju,

küttima loomi,

tegema integraalarvutusi.

Või siiski?

Miks ei tunne ma armastust,

kuigi armastusest oled sa õpetanud

kirjutama verega?

Tegime süüa, sõime.

Käisime seenel, jalutasime metsas.

Mina, naine, laps.

Aga ikkagi kibelesin tööle.

Nüüd olengi su vang.

Suure järve kaldal, üksinda.

Kirjandus, muusadest julmim.

Sa pole iialgi naeratanud.

Kui luuletus on kirjutatud

tuleb luulevaikus.

Ma võtan su käest

ja me tõuseme lendu.

Lendame läbi Tartu

uhked ja õnnelikud.

Paplite valge saluut

ajab sind aevastama

ja õrn vihmasabin

tabab ilusaid uusi maju.

Olen toores nagu lõikama puu.

Olen kerge, sest sina mind kaalusid

ja leidsid olevat elusa.

Parim nõuanne 

tuleb küsija suust.

Vaatan endasse

ja sina oledki vastus

ja jälle

tuleb luulevaikus.

Ja me lendame.

Jumalad joovad õlut ja hingavad raskelt.

Muud võimalust pole.

Keegi peab olema süüdi

sügise kestmises,

märtsinukruses,

hukatuse hirmus.

Tol suvel kui isa surema hakkas

lõõtsus lakkamatu tuul,

aga nüüd on tublisti hullem,

nüüd kuseb miski

päevade kaupa mu hinge,

tundmata vähimatki muret,

et mul sõidab katus

ja tuul,

mis rebis puukuurilt eterniiti,

ei lase mu närvidel magada.

Selle maailma lõkked

tossavad, kaotades jõudu.

Riikide piirid muutuvad uuesti tõkkeks

ja lennukid enam ei vilguta

ähmase lootuse tulesid.

Paadid lahkuvad,

aga sina pole jõudnud

roostikust varjatud abajasse.

Ma ootan ikka veel.

Leban palves, tundmata jumalaid.

Äkki see siiski mõjub, ehk viimane paat

ei kiirusta ülearu

ja mehed, kes parandavad mootorit,

pillavad tööriistad, hakkavad jooma.

Kuhugi minna. Eemale endast.

Tuhanded otsivad väljapääsu

just nagu mina.

Tuhanded tossavad lõkked

märtsinukruses,

jumalate hingamine kuklas

ja kusi krae vahel.

Aga öösel kui halastab uni

tulevad suured muutused.

Ah see siis kopsiski vastu hommikut,

mitte esivanemate hinged –

märg lumi poolde aknasse.

Võibolla siiski on võimalik –

algavad tuulevaiksed aastad?

Olen tagasi Rakveres

Lennuki tänava korteris.

Olen tagasi

lõhnaküünalde ja tarbetu vabaduse

üksildasel ballil.

Vahepeal kraapisin seinu,

kihtide kaupa võõraid tapeete.

Lõhkusin põrandailt

linoleumi ja saepuruplaate.

Krohvisin, värvisin ja unistasin.

Kaklesin naisega, justkui sellel

oleks mingisugune mõte.

Justkui ühine pesa

mahutaks rohkem lapsi

kui seinad on heledad,

kui aknad on suured.

Aga nüüd

olen tagasi mälestuste Rakveres.

Väikeses üksildases korteris,

mis jäi minust muutmata.

Isa paigaldas boileri

matemaatikukätega,

aga sellegi võtsime kaasa.

Ja sellest ajast

on möödunud ajajärk.

On mängitud kitarre ja tervitatud hommikut,

kihutatud Euroopa kiirteedel,

tuul kuklas, sest nõnda

toimib füüsika lahtises autos.

Olen tagasi ja mul pole õde.

Pole kunagi olnud

võimalust tunda tüdrukuid

enne kui tundma sain rõõmu ja valu.

Olen tagasi. Tunne on täpselt sama.

Kuulan Kinod

ja kedagi teist ei kuula.

Kuulan Kinod

ja kedagi polegi kuulata.

Ja ma mõtlen

kirvestest ja kalkunitest.

Elu kiirtee.

Sekundid veel ja betoon.

Sekundid veel

ja seisangi hüppetornis

nagu Matti Nykänen.

Elu on laiff

ja vabadus

on tõepoolest mõtetest vaba.

Sa tahtsid, et luuletan sulle.

Jällegi pelgasin.

Esimesed hallad olid maas,

ma lükkasin lapsekäru

tuhandeaastases Tartus

ja tundsin, et sõnad

ei suuda seda edasi anda.

Õieti on kõik nõnda lihtne,

tuleb vaid mõelda su nimest,

Sina, kirjanik nagu minagi,

inimene nagu minagi

oma mure ja rõõmuga,

mis kirjapanduna

muutub vaid sõnadeks.

Mäletad seda päeva,

mil tõstsime vana punase diivani

vana hõbehalli Fordi

katusele.

Ja õige pea pärast seda

oli mitu hommikut kringliga,

mis muutus aina paremaks

meie uues kodus.

Olin kohutavalt nõudlik

nagu Mooses oma rahvaga,

aga mina pole Mooses,

vaid osake rahvast.

Elu on väärt petitsiooni.

Kahte allkirja.

Ühte luuletust.

Ja puud on püstijalu seistes

valged nagu jumal.

Lühinäidend. Mängida aplombikalt.

Tegelased

PIISKOP, vanaldane ja õhku täis

TIMUR, okassiga

RIDIKÜL, teatud tüüpi kott

KOPP, tulvil inimlikku headust

1. stseen

Piiskop istub rohelise linikuga laual, hiigelsuures salatikausis. Kulunud spordidressis Timur meisterdab tema pähe roost ja raagudest linnupesa.

PIISKOP: Mis see on?

TIMUR: Garniir.

PIISKOP: Mida te sellega taotlete?

Timur ei vasta.

2. stseen

Linnupesa on valmis.

RIDIKÜL (tormab lavale): Ma olen nii naljakas, issand, ma olen nii naljakas!

TIMUR: Just sind me ootasime. Istu pessa, hakkad munema!

PIISKOP: Ma protesteerin.

RIDIKÜL: Muna! Muna! Muna!

TIMUR: Kiiga-kaaga, kiiga-kaaga, kiiga-kaaga!

RIDIKÜL: Kiiga-kaaga, kiiga-kaaga, kiiga-kaaga!

PIISKOP: Isa, anna mulle jõudu!

Timur toob kusagilt kõrvalt kolmnurkredeli ja asetab Piiskopi kõrvale. Ridikül loperdab redelile.

3. stseen

Ridikül valmistub Piiskopile pähe istuma.

PIISKOP: Ei! Ei! Mu isa paneb teid põlema.

TIMUR: Siga.

RIDIKÜL: Kiiga-kaaga, kiiga-kaaga, kiiga-kaaga!

Paremalt vurab lavale Kopp, tulvil inimlikku headust. Lööb osavalt Piiskopi pea lõhki.

KOPP: Kui on muna, siis olgu ka seemned.

TIMUR JA RIDIKÜL: Aitäh, aitäh, aitäh!

KOPP: Kõik inimkonna hüvanguks, väikeste lihtsate inimeste nimel. Ma tean, see on suur ülesanne, ning ma olen selle täitmiseks valmis.

TIMUR JA RIDIKÜL: Hurraa!

4. stseen

Lava veikleb punases valguses. Toss ja põlemise hääled.

KOPP: Vurra-vurra! Kus on vesi?

Timur kannab lavale Ridiküli, ühendab voolikuga, pritsib.

KOPP: Kõik ühise hüve nimel!

5. stseen

Lava on tühi. Lava keskel tahmunud hunnik, millest võib ära tunda laua ja salatikausi söestunud Piiskopiga. Pärast painavat vaikust vallanduvad kuhjast valged tuvid.

LÕPP

Sketš ühes vaatuses kahele näitlejale, võib ka ühele.

A: Ausalt öeldes võiks meil olla küll.

B: Mis asi?

A: Uudra tondur.

(B hakkab laperdama).

C, D, E (läbisegi): Gõgõõ! Gõgõõ! Tahame rõõklit.

A: Kui te õhtuni ilusti kuperdate, võin härra Rupskilt natuke tellida.

B: Mida?

A: Rõõklit.

B: Issand küll, kas sa üldse enam ei vastuta oma tegude eest? Vaata nende hambaid.

C: Gõgõõ! Gõgõõ!

D, E: Palun! Palun! Palun!

A: Piimahambad. Varsti kasvavad uued. Kuidas siis jääb?

B: Millega veel?

A: Uudra tonduriga.

(B haarab kööginoa).

LÕPP